Täna on ilmselt kogu Suurbritannia pilgud suunatud Leicesterile, enam kui 300 000 elanikuga väikelinnale, mille antiik- ja keskaegsest kuulsusest pole küll palju järel. Linnas on pärast Teist maailmasõda tegutsenud ka suurem eestlaste kogukond. Selles linnas oli sajandeid maetuna Richard III ja nüüd leiab ta uuesti, loodetavasti tõesti viimse, puhkepaiga sealse katedraali hauakambris.

Matuste otseblogi BBC leheküljel

Daily Telegraphis

Richard III ärasaatmine algas tema kirstupanekuga 15. märtsil, seekordne viimne teekond viis teda tagasi Bosworthi väljadele, sealt aga Leicesteri katedraali, kuhu kirst ka avalikkuse jaoks välja pandi. Viimase kahe päevaga on katedraalis tema kirstu juurest läbi käinud 20 000 inimest, järelehüüde saadab ka kuninganna Elizabeth II. Ärasaatmise tseremoonia läheb maksma 2,5 miljonit naela, raha selleks koguti annetustega. Yorkis, kui tema vanemate kantsis, toimub täna omaette tseremoonia.

Leicesteris saadab kuningat ära Canterbury peapiiskop Justin Welby, kelle kauge eelkäija, toonane peapiiskop Thomas Bourchier jõudis 15. sajandil kroonida nii Edward IV, Richard III kui ka selle kukutaja Henry VII. Aga tõesti, Richard III matused jäid tal toona vahele. Lisaks on tekkinud kerge tüli, sest sel ajal, kui Richard III elas, oli peapiiskopkond veel osa rooma-katoliku, nüüd anglikaani kirikust.

Yorkid ja Lancasterid Rooside sõjas

Tulevase kuninga Richard III isa oli samuti Richard, Cambridge'i krahv ja 3. Yorki hertsog, kes oli paistnud silma sõjategevuses Prantsusmaal Saja-aastases sõjas, kuid 1460. aastaks oli koondanud enda kätte kogu võimu Londonis, lordprotektorina valitsedes Inglismaad koduaresti surutud kuninga Henry VI (troonil 1422-1461 ja 1470-1471) asemel. Yorki hertsog Richard hukkus Inglismaal puhkenud kodusõja, Rooside sõja Wakefieldi lahingus 1460. aastal, mille võitjaks jäi veel Henry VI-le lojaalne Lancasteride suguvõsa.

Tulevane Richard III (sündinud 1452), oli sel ajal kaheksa-aastane, aasta hiljem aga kuulutas Londonis võimu haaranud Yorki dünastia pooldajaskond kuningaks tema kümme aastat vanema venna, Edward IV (1461-1470 ja 1471-1483). Henry VI põgenes Prantsusmaale, naasmise järel langes vangi ja veetis 1465-1470 Toweri kindluses, kuni pööre sõjas ta veel korra üheks aastaks võimule ennistas.

1471. aastal surres oli Henry VI uuesti kukutatuna Toweris kinni ja võib arvata, et ta siiski mõrvati, mitte ei surnud melanhooliasse, nagu väideti. Edward VI oli kinnistanud end troonil. Lancasteri dünastia sai Henry VI surmaga otsa, võimu haaras Yorki dünastia. Tõsi, mõlemad esindasid Plantagenet dünastia kõrvalharusid, ehk see Prantsusmaalt tulnud suguvõsa valitses vormiliselt edasi.

Vennapoegade mõrvar?

Edward IV-l oli vähemalt kolm poega ja seitse tütart, kui kuningas aga 1483. a suri, oli vanim poegadest, uus kuningas Edward V 13-aastane, tema vend Yorki hertsog Richard aga kümnene, kolmas poeg oli juba surnud, sohipojad ilmselgelt ei tulnud troonipärijaina arvesse. Ja Edward V eestkostjana anti võim tegelikult Edward IV venna, Gloucesteri hertsogi Richardi kätte.

Aga tulevase Richard III isu ei piirdunud vaid eestkostja rolliga, noor kuningas ja tema vend kadusid juba kolm kuud hiljem Toweri kindluses jäljetult, ilmselt mõrvati onu käsul ja järgmisena astus Gloucesteri hertsog juba ise troonile kuningas Richard III nime all. Võimul olekut jagus tal küll vaid kaheks aastaks, augustini 1485. Tema poeg, Walesi prints Edward suri 10-aastasena juba 1484. Yorki dünastial polnud Richard III järel enam ühtki pärijat.

Kas Richard III oli sugulasmõrtsuk? Kuna vennapoegade surnukehi pole tänaseni leitud, pole seda väidet võimalik tõestada. Näitekirjanik William Shakespeare kujutas 1592. aastal valminud näidendis "Richard III", seda tema arvates küürakat kuningat just vennapoegade ja ka 1478. aastal Toweris mõrvatud venna, Clarence'i hertsogi George'i tapjana. Shakespeare'i ajal olid küll võimul endiselt Tudorid ja nende kunagist vastast ei saanudki positiivse tegelasena näidata.

Plantagenet' dünastia lõpp

Lancasteride liin oli lõppenud Henry VI ja tema poja Edwardi hukkumisega 1471, aga nende poolel oli sõjalipu tõstnud Tudorite perekond, Richmondi krahvi Henry juhtimisel, kes 1485. aastal Bosworthi lahingus Richard III vägedest jagu sai ja ise juba Henry VII nime all Inglismaa kuningaks (1485-1509) tõusis. Tema poeg oli juba palju kuulsam kuningas, Henry VIII (1509-1547).

Rooside sõda kestis küll aastail 1455-1487, selles hukkus hinnaguliselt 105 000 inimest, ajal mil Inglismaa elanikkond ise oli kolm miljonit. Richard III oli esimene kuningas, kes hukkunud lahingus pärast 1066. aastat ja viimane kuningas seni, kes Inglismaal üldse sõjas hukkunud (kui Charles I hukkamist timukalaval 1649 mitte arvestada). Paljud televaatajad näevad ka täna populaarse Troonide Mängu sarja taustal just Rooside sõja sündmusi 15. sajandist, kuigi see paralleel on pisut meelevaldne.

Richard III surnukeha toimetati 1485. aastal Bosworthi väljalt Leicesteri ja maeti kiiruga, nii, et sajandeid usuti, et ta haud on lõplikult hävinenud juba reformatsiooni ajal. Matused nägid küll välja rohkem mõnitusena - kukutatud Richard III alasti surnukeha oli vedelenud linnatänavail, enne kui ta Greyfriarsi kloostri surnuaiale maha maeti. Veel 1612. aastal oli keegi seal ta hauakivi näinud, klooster ise oli võimude käsul suletud. Ja just selle surnuaia kohale rajatud parkla asfaldi alt ta säilmed ka 2012. aastal leiti.

DNA-proov tõestas ka otsese suguluse täna elavate isikutega, kes on tema õe Anne'i otsesed järglased. Muide Richard III vend, kuningas Edward IV oli 17. põlvest ka praeguse kuninganna Elizabeth II esivanem, sest Edwardi tütar Elizabeth oli Bosworthi lahingu järel sunnitud abielluma Henry VII-ga ja sealt järgnes otsene liin tänase kuningannani välja. Aga Richard III ja Elizabeth II omavahelist sugulust seekord testida polnud võimalik.

Tammepuust kirstu, mis oma lihtsuses meenutab keskaegseid kirste, valmistas muide 17. põlvest Richard III enda järeltulija, Michael Ibsen. Oli ju ka kuningal vallaslapsi, kes tema geene edasi kandsid.