Osa süüd on selles tänapäevastel töösturitel, suur osa üllatuslikult aga... sajandite eest territooriumi valitsenud mongolitel!

Teadlased uurisid Yunnani provintsi edelaosa keskkonnaprobleeme ja leidsid, et need on tunduvalt vanemad kui praegused inimesed või isegi paari viimase sajandi sugupõlved.

Yunnanis leidub palju vase-, tina-, plii-, kulla-, hõbeda- ja rauamaaki, mille kaevandamise ja töötlemisega on seal tegeldud väga kaua. Kui kaua täpselt – selle otsustas välja uurida Pittsburghi ülikooli doktoriõppetudeng Aubrey Hillman, kes külastas paika 2009. aastal.

Ta ei uurinud muistseid metallitöötlemise kohti, vaid kohalikku Erhai järve, kuna eeldas, et sinna on sattunud saastavaid töötlusjäätmeid ka varastest aegadest.

USA ja Hiina teadlastest koosnev uuringurühm kogus järvest setteid ja erinevaid jääke, nii metallijääke kui ka kivistunud puulehti ja puusüsi, mille vanust saab määrata radioaktiivse süsiniku abil.

Eri kihtidesse kogunenud metalli uurides sai tuletada, et ajavahemikus 2500 eKr kuni 200 pKr oli plii-, hõbeda-, kaadmiumi- ja tsingisisaldused järvesetetes väiksed ja stabiilsed, mis annab alust arvata, et need sattusid sinna loomulikul teel, näiteks tuule, metsatulekahjude ja vulkaanipursete tagajärjel.

Erhai järv (Foto: Wikimedia Commons, kasutaja Asteiner)

Alates umbes 1500 eKr hakkas vasesisaldus järves aga suurenema, kuid teiste metallide osakaal jäi samaks, mis tähendab, et inimesed hakkasid vaske töötlema. Seda kinnitavad ka arheoloogilised leiud.

Vahemikus 200-450 m.a.j. kõikide setetest leitud metallide kogus aga kahekordistus või veel enamgi. Seda põhjustasid usutavasti maaharijad, kes ka kastmiskanaleid rajasid.

12-14. sajandiga seonduvad plii-, hõbeda-, tsingi- ja kaadmiumikogused aga kasvasid. Kogused saavutasid kõrgtaseme 14. sajandil ja hakkasid vähenema aasta 1420 paiku.

Sellel perioodil valitses piirkonda aga mongolidünastia Yuan, mis lasi 1290. aastal riiklikult käigushoitava hõbedakaevanduse rajada, kogus hõbedatootmiselt maksu ja saigi selle arvelt umbes poole oma maksutulust.

Mongolite hõbedatootmine polnud kaugelt keskkonnasõbralik, nad sulatasid seda välja madalal tulel, mille tagajärjel sattus atmosfääri ja järve nii palju reostusaineid, et mõjus hukutavalt veetaimedele ja –loomadele. Tänapäevane hõbedatootmine on umbes 3-4 korda keskkonnasäästlikum.

Lisaks röövis tollane meetod palju puid, mille abil tuld käigus hoida, mistõttu tuli ilmselt palju metsa maha raiuda.

Kokkuvõtteks: Yunnani provintsi saastatud keskkonnas on suuresti süüdi juba ammused sajanditetagused inimpõlved, nii kohalikud kui ka mongolid.

Hillman: „Arvatakse, et tööstusajastu eelne aeg oli puhtam ja lihtsam, aga meie uuringud viitavad esmakordselt, et keskkonnasaastamine võis vahel tollal hullemgi olla. Inimesed on keskkonda tõsiselt koormanud palju kauem kui seni arvatud!“