Plaan Aivar Riisalu kalale meelitada osutub keerulisemaks, kui arvata võis. Esiteks – püsimatu hingega inimesena on ta skeptiline, et see talle meeldib. Teiseks ägab ta telefonis, et „kell kuus ülestõusmine on õudus kuubis“ ning et „enne seitset liikuma hakata on ebainimlik“. Kolmandaks on Riisalul pidevalt kiire – töö Riigikogus, Meie Mees, erinevad ärid (nagu näiteks metallist ehitusdetailide eksport Soome, puidueksport Hiinasse, kaheksat sööklat haldav toitlustusettevõte ning, nagu Riisalu ütleb – „ka üks kinnisvarajupats“), 150-hektariline talukoht Keila kandis ja takkaotsa aktiivne tegevus Kaitseliidus…

Aga õnneks on Riisalul, Kaitseliidu ohvitseril kapteni auastmes, põhimõte: kui mingi asi siiski hingepõhja kripeldama jääb, siis selle jaoks lihtsalt tuleb aega võtta. Nagu selgub, sai otsus saatuslikuks.

Kala, lind või loom?

Niisiis – Emajõele minek! Riisalu tuleb nii ärkamise kui ka ebainimlikul kellaajal teeleasumisega kenasti toime ning teel Jõesuu poole pajatab talle omasel hoogsal moel lugusid. Näiteks, kuidas tema tuttavad Kurkse kandi kalamehed varavalges merel võrke võtmas käivad ja siis terve pärastlõunase aja võrkudest adru nopivad. „Mina seda küll ei viitsiks,“ lausub Riisalu resoluutselt. Selgub ka, et ei armee ega ka Kaitseliidu ellujäämisõppesse kalapüük ei kuulu, ehkki mõnes mõttes ju võiks. „Ütleme nii, et ellujäämiskursustel sul ju õnge ei ole,“ seletab Riisalu. „Ja ütleme nii, et meil on ka muud süüa, kala on liiga raske kätte saada.“ Söögist laiemalt rääkides nendib Riisalu, et kui tal oleks valida sealiha, loomaliha, linnuliha ja kala vahel, siis üsna suure tõenäosusega saavutaks kala selles pingereas neljanda koha.

Märkamatult oleme jõudnud Jõesuusse. Asjad paati, hääled sisse ja jõele – ning mida meeter edasi, seda muhedamaks venib Riisalu nägu. Talle meeldib siin.

Enne kui Palupõhja kandis esimese püügipositsiooni sisse võtame, põikab Riisalu hetkeks Ameerikasse.

„Need Emajõe puutumatud kaldad meenutavad Florida soiseid alasid,“ jutustab ta. „Käisin 2001. aastal seal väljaõppel. Müttasime rinnuni vees, automaadid pea kohal, ja äkki näen – kaldalt vahib mulle otsa alligaator!“ Riisalu tunnistab, et hirm oli nahas, aga õppust juhatanud ameeriklasest armeeinstruktori sõnul oli meie mees alligaatori jaoks liiga suur. Tõepoolest, midagi ei juhtunud, ent meeldiv elamus see Riisalu jaoks polnud.

Kas täna õnnestub tal seista silmitsi „Eesti rahvuskrokodilli“ ehk haugiga, pole veel teada. Alustame ahvenast.

Hea lant ja suusakepist spinning

Sihikul on vette vajunud vanad rondid jõe kohale koolduvate põõsaste all. „Näed sa, visata ei ole vajagi,“ sõnab Riisalu roigaste vahel lanti üles-alla liigutades ja kala otsides. Edu ei lase end oodata. Esimene ahven pääseb küll minema, aga teine tuleb juba paati. „Aiaiai, näpp on verine,“ pomiseb Riisalu, olles kala kogemata seljaogadest haaranud. On näha, et hasart on mehe üle võimust võtnud.

Sinakasroheline-oranž kummilant meenutab Riisalule teismeliseaastaid, kui ta kodukandis Läänemaal, Kullamaa lähedal Liivi jõel havi püüdmas käis. „Ükskord leidsin kodust suusakepist tehtud spinningu, mingi lant oli tollel kah küljes ja saigi riista proovima mindud,“ meenutab Riisalu. „Loopisin lanti ja korraga hakkas raputama! Ma ei saanud aru, mis toimub, sest ma ei olnud elus sellist asja näinud!“

Raputajaks osutus 40 cm pikkune haug, kelle poiss veest ka kätte sai. „Eks siis tekkis ka hasart. Mingist süsteemsest tegevusest vast rääkida ei saa, käisin kalal kokku umbes paarkümmend korda, aga naljalt ma tühjade kätega tagasi ei tulnud.“ Noore Riisalu rekordiks sai neli haugi ühe päevaga, meeles on ka head õnne toonud lant. „Kõige paremini sain kala kergelt pöörleva plekklandiga, mille üks ots oli kreemjas-kollakas ja teine ots sinakas. Värvide poolest sarnane sellega, millega ma siin praegu ahvenat püüan.“

Riisalu väikse haviga
Aivar Kullamaa

Paraku jäi noore Riisalu lemmiklant ühel kenal päeval jõepõhja, nagu paljud teisedki. Kui aga üks koju viidud suuremat sorti havi erakordselt visa hinge ilmutas ning poisi süda kala pikka aega kestnud vaeva nähes härdaks läks, jäid tema kalalkäigud soiku. „Ilmselt see mind mõjutas. Noh ja eks umbes sel ajal hakkasid mulle juba ka tüdrukud meeldima.“

Kalameheõnn Jamaikal

Riisalu on rahul. Kala tuleb justkui jutu jätkuks ja seitsme minutiga on ta kolm ahvenat paati sikutanud. „Kurat, mina hakkan kalameheks,“ lubab Riisalu pärast kolmandat. Ent siis jääb „lapsepõlvelandi värvi“ kummilutt koos kuuegrammise tinapeaga vee all oksarägastikku kinni ja asemele astub uus, seekord hõbedane. Kokku saame siit seitse ahvenat ja ühe kummilanti himustanud havi, kelle Riisalu suure tuhinaga kahva abil paati aitab. Siis näib vetevana heldus lõppevat ja suundume edasi.

Riisalu jutustab, kuidas nad Meie Mehega Jamaikal puhkusereisil käisid. „Vaat seal oli näha, kui olulisel kohal on kalamehe jaoks õnn,“ vestab Riisalu. „Muidugi viidi meid ka kalale. Bändi klahvpillimängija Merike Mõksi oli meist ainus, kes oli väga korralik kalastaja, ta oli käinud Ahvenamaal jne – aga tema ei saanud seekord ainsatki kala. Samas mänedžer Emil Oja hoidis elus esimest korda õnge käes ja tema sai kogu aeg. Kala muudkui tuli!“

Riisalu ise tol korral kalapüügist suurt ei hoolinud. Teda köitsid hoopis paar imeselge veega mere põhjas lebanud ja kenasti näha olnud „mereröövliaegset“, eestlaetavat suurtükki. Mõtles, kuidas kahurid kätte saada ja Eestisse vedada, aga välja ei mõelnudki.

Ürgse looduse jõud

„Olen pulli pärast mõned korrad õnge leotanud, aga õngega ei ole mina kala saanud,“ tunnistab Riisalu järgmises püügipaigas. Siin lisandub tema kontole veel üks ahven, tükki kolm pääsevad minema ja kaks nääpsukest leiavad tee tagasi vette kalamehe armust.

Vahelduseks klõpsib Riisalu mõned pildid Emajõe kallastest. „Kogu see loodus ja ürgne jõud, mis peitub selles puutumatuses…“ kostab ta ja lisab, et muu maailma loodusimed teda suurt ei peibuta. „Tegelikult olen ma paikse iseloomuga inimene ja reisimine mulle ei meeldi. Ma võin telekast vaadata National Geographicu kanalit ja ma näen ära, millised need ilusad kohad maailmas välja näevad. Sellest mulle piisab.“

Riisalu eelistab eestimaist mitte ainult loodust silmas pidades. „Kõige olulisem on see, et sa saad igal pool eesti keelt rääkida. Oled peaaegu igast Eestimaa paigast sel või teisel viisil kuulnud ja sa saad aru, miks üks või teine asi on täpselt nii, nagu on,“ jutustab ta. „Ma usun, et sellest saadakse päriselt aru alles siis, kui minnakse pikemaks ajaks võõrsile. Sest jube hea on siia alati tagasi tulla.“

Meest sõnast…

Vahepeal on kogu paatkonna peale kogunenud 12 ahvenat ja teinegi haug. Katsume veel siin-seal õnne, aga õnn on selleks korraks otsa saanud. Ilm tõmbub pilve, kaks tundi mööduvad „tühjuses“ ja Riisalu tuleb lagedale järgmise teooriaga: „Olen kuulnud legendi, et kala sellises pilvealuses olukorras ei ole eriti aldis sööta otsima. Sest ka vee all läheb hämaraks ning landid ei peegelda ega tööta nii hästi,“ seletab ta. „Kala saime, kui päike piilus. Kui pilved päikese kinni lõid, ei tulnud enam midagi. Võib-olla oli see juhus, aga võib-olla reegel.“ Riisalu usub, et pigem siiski praktikas tema enda silme all kinnitust leidnud reegel.

Riisalu kalal
Aivar Kullamaa

Näib, et püügipäeva esimese edu järel antud lubadus – „Kurat, mina hakkan kalameheks!“ – kipub paika pidama.

„Minu ja kalastamise vahele saab pugeda vaid see, et ma olen kärsitu loomusega inimene,“ toonitab Riisalu. „Ja kui mingi asi ei toimi enam – näiteks kui kala ei tule –, tahan ma hakata tegelema muude asjadega.“

Nii ongi, sest nüüd kargab Riisalu paadirooli kallale, endal näpp püsti: „Et olla tähtis ja meeskonnale oluline ka sellises olukorras, kus teine mees võib-olla saab kala, aga mina ei saa mitte midagi!“

Liikuv hotell kalapüügiks

Otsustame põigata Emajõelt Pede jõele, lanti vedama ning noolima suuremat sorti havi. Riisalu on endiselt roolis ja teada on, et mitmesuguste sõidukitega on tal üleüldse eriline suhe. Ehkki paate on Riisalul vaid üks, leidub tema masinapargis sadakond kõige erinevamat maismaasõidukit – alates nõukaaegsest sääreväristajast ja lõpetades sõjaväe soomustransportööriga BTR 80.

„Viimasel ajal olen kippunud asju ostma sõjaväe oksjonilt,“ seletab Riisalu. „Näiteks ostsin Chevy maastikuauto, millel on taga sanitaarkong. Kusjuures veel ise naersin, et ostsin masina selleks et saaks hakata kalal käima. Taga kongis on tal kahel pool lavatsid – paned kanderaamid sisse, on nagu rippvoodid. Elad nagu hotellis!“

Juttu jätkuks kauemaks, aga kala ei tule. Võtame suuna Jõesuusse.

Tagasi kahe jalaga maa peal, tunnistab Riisalu: „Ma tõesti arvasin, et kalapüük ei haara mind, kuid tegelikult oli risti vastupidi. Tuleb tunnistada, et see on selline asi, mis võtab sind jäägitult. Ja ma ei näe ausalt öeldes varianti, et ma sellega enam elus kokku ei puutuks. Mistõttu ma arvan, et käsi on kuradile antud!“ Ning lubab, et nüüd läheb šoppamiseks. Kalastustarvete poes, mõistagi.

Ilmunud ajakirjas Kalale! nr 7 juuli/august 2014