Mis ikkagi põhjustab eredaid välgatusi Cerese pinnal? Miks "püramiidikujulise" mäe üks külg peegeldab valgust? Nendele küsimustele võib olla üsna lihtsaid, teaduslikke vastuseid, mis ei sisalda just tulnukaid ja võõraid kosmoselaevu. Oleks vaid instrumente kosmosesondil, mis sealset pinnast lähemalt analüüsida võimaldaks. Kolm seadet, mis kosmosesondil Dawn on, ammendavat pilti saada nähtavasti ei võimalda.

Ceres asub meist keskmiselt 414 miljoni kilomeetri kaugusel, olles suurim objekt Marsi ja Jupiteri vahelises asteroidide vöös. Kui ta 1801. aastal avastati, peeti tedagi planeediks ja anti talle roomlaste viljakusjumalanna Ceres (kreeka Demeter) nimi. Pool sajandit hiljem arvamus muutus ja sellest alates peeti teda asteroidiks, 2006. aastal aga ülendati taevakeha vastloodud kääbusplaneetide kategooriasse.

Põhjenduseks võis tuua selle, et Ceres on asteroididest ainus, mille raskusjõud on võimaldanud sellest kerakujulist vormuda. Teadaolevalt on Ceres suuruselt 33. objekt meie Päikesesüsteemis, palja silmaga seda taevas ei näe. Kivise pinnaga taevakeha on kaetud veejää koorikuga, kus võib olla isegi rohkem magevett kui meil Maa peal.

NASA kosmoseparaat Dawn jõudis Cerese orbiidile tänavu 6. märtsil ja saadab sealt järjest uusi andmeid ja fotosid.