Islamiriik, mis kontrollib praegu territooriume Iraagis ja Süürias, samuti väiksemaid alasid Egiptuses, Jeemenis, Liibüas ja Nigeerias, sündis küll tüüpilise terroristliku rühmitusena, aga nende ambitsioonid ulatuvad palju kaugemale. Islamiriik on tänaseks otseses sõjas enam kui 60 riigiga, paraku pole USA tahtmine seda välja juurida olnud just kõige suurem ja ühist koalitsiooni, et Islamiriik hävitada, pole siiani sündinud. Hetkel, äsjastele terrorirünnakutele vastates, on vajadus Islamiriigiga sõdida suurim Prantsusmaa ja Venemaa jaoks.

Kaliif Ibrahim

Seda riiklikku moodustist juhib praegu isehakanud kaliif Abu Bakr al-Baghdadi, sündinud 1971. aastal, kellel teadaolevalt doktorikraad Bagdadi ülikoolist, kuid kelle mineviku kohta käivad teated on üsna katkendlikud. 29. juunil 2014 kuulutas ta end kaliifiks, nimega Ibrahim, uuemal ajal on teda nähtud peamiselt jutlusi pidamas Iraagis Mosulis. FBI kümne enim tagaotsitava terroristi nimekirjas ta (veel) ei ole, erinevalt näiteks al-Qaida juhist Ayman al-Zawahirist. Kuid USA on siiski algusest peale selle Islamiriigiga sõjas.

"Kaliif Ibrahim" ehk Abu Bakr al-Baghdadi Mosulis.
AFP / Scanpix

"Kaliifile" allub omapärane valitsuskabinet ja sõjanõukogu, mis selgelt juhib ka terrorioperatsioone mujal maailmas. Usuline võimuliin pole isegi nii selge. Kuid see üliriik pretendeerib provintsidele kaugelt suuremal alal, kui viitaks varem kasutatud lühendid ISIL (Iraagi ja Levandi islamiriik) või ISIS (Iraagi ja ash-Shami (Süüria) islamiriik). Need lühendid on tänaseks iganenud.

Veidi liialdatud kaart Islamiriigi territoriaalsete nõuete kohta. http://i.dawn.com

Islamiriik pretendeerib sisuliselt kogu islamimaailma valitsemisele, paraku ei ole näha, et nad suudaks saavutada leppimust konkureeriva, šiiitide islamivabariigiga Iraanis. Usupuhtuse taga ajamine tähendab selgelt ka vihast konflikti mitte vaid islami ja lääne, vaid ka sunniitide ja šiiitide vahel. Ja selgelt, enamik islamimaailmast selliseid äärmuslasi etteotsa ei taha.

Niisiis, praegune Islamiriik sündis esmalt Iraagis, seal juba 1999. aastast tegutsenud rühmituste baasil, mille juht Abu Musab al-Zarqawi oli küll esimeselt kohtumiselt 1999. aastal Osama bin Ladeniga väljunud vihaselt, hüüdes, et šiiidid tuleb hukata (mis viitaks, et bin Laden nii kategooriline ei olnud). Ometi 2004-2014 oli see rühmitus al-Qaida osa, et seejärel, nüüd juba uue liidri al-Baghdadi juhtimisel vihaselt al-Qaidaga tülli minna.

Saddam Husseini vari

2006. aastast tegutses Iraagis põrandaalune islamiriik, emiiri Abu Omar al-Baghdadi juhtimisel, kes hukkus 2010. Uus liider Abu Bakr al-Baghdadi tõi kaasa suurpuhastuse, kus varasemad al-Qaida-meelsed liidrid vahetati välja nähtavasti Saddam Husseini aegsete Iraagi armee kõrgemate ohvitseride vastu. Ja sellest algas nende sõjaline pealtung.

Saddami-aegse luureteenistuse kolonel Samir Abd Muhammad al-Khlifawi (ehk Haji Bakr) juhtis Islamiriigi sõjalist tegevust kuni hukkumiseni eelmise aasta alguses. Ja see mees sisuliselt rajas ka võimuala Süürias. Iga asula ülevõtmisega kaasnes mõjukamate kohalike liidrite mõrvamine ja juba fanaatiliste islamisõdalaste totalitaarne võim.

2014. aasta suvel oli Islamiriik loonud juba tugeva kandeala Süüria idaosas, Raqqa linna ümbruses ja sealt saadud relvadega (mis ilmselt pärit Süüria armee ladudest) suutis kiiresti vallutada ka Iraagi nn sunniidi kolmnurga alad, sh Mosul ja ajutiselt ka Saddam Husseini sünnilinna Tikriti. Kuna seal langes nende kätte ka Iraagi armee varustust, siis on Islamiriigi võitlejate käes nähtavasti ka USA relvi.

Varasem Saddam Husseini sõjaväeluure kolonelleitnant Abu Muslim al-Turkmani juhtis Islamiriigi võimustruktuuri Iraagis, kuni hukkus teadaolevalt käesoleva aasta augustis. Varasem Saddam Husseini armee kindralmajor Abu Ali al-Anbari on praegu asevalitseja Süürias.

Käesoleval aastal on Islamiriik vallutanud juurde alasid Süürias, samas kaotades territooriume Iraagis, ning eriti tõhus jõud nende vastu võideldes on kurdide armee. Iraak on vajanud selgelt šiiitlikke abivägesid Iraanist, Süürias on valitsusväed ja Vaba Süüria armee aga omavahelises sõjas ja ei jõua Islamiriigi ohuga tõsiselt tegeleda. Välisriikide võitlus Islamiriigiga on pehmelt öeldes ebajärjepidev.

Gaddafi sünnilinn nende käes

Liibüa kodusõda oli lõppenud juba 2011. aastal Muammar Gaddafi hukkamisega, kuid see riik läks sisuliselt kohe pooleks, sest Kürenaika ja Tripolitaania enam ühist võimu ei kannatanud. Islamiriik kolmanda jõuna hakkas seal enda võimualasid laiendama aasta tagasi ja tänavu veebruaris hõivas ka Sirte (ehk Surti) linna Liibüa keskosas, ehk Gaddafi sünnilinna. Augustis puhkes linnas Islamiriigi vastane ülestõus, kuid see suruti maha. Liibüas oli Islamiriigi juhiks (provintside Wilayat al-Barqah, Wilayat al-Tarabulus ja Wilayat al-Fizan kuberneriks) samuti iraaklane, Abu Nabil al-Anbari. Eelmisel nädalal võis ta USA õhurünnakus küll surma saada.

Egiptuses, Siinail on juba 2013. olnud käimas avalik sõda kohalike salafistlike rühmituste ja Egiptuse armee vahel, Islamiriigile alluvad sealsed salafistid eelmise aasta novembrist. Siinai vilajeti ehk provintsi (Wilayat Sinai) asevalitsejaks on egiptlane Abu Osama al-Masri, kes on ühtlasi peamine kahtlusalune nüüd Vene reisilennuki hävitamises.

Islamiriik pretendeerib alates 2014. aasta novembrist ka kogu Saudi Araabia aladele (Wilayat al-Haramayn), kuigi seal neil tegevuseks võimalus puudub. Jeemenis (Wilayat Sanaa) hakkasid nad pomme panema 2015. aasta märtsis, ka seal neil seni kindlam kandeala puudub. Jeemeni al-Qaida seni veel Islamiriigiga liitunud ei ole. Šiiitlikud mässulised aga juba usulõhe tõttu liituda ei saa.

Magrib hetkel kaotatud

Alžeerias tegutsev rühmitus Jund al-Khilafah kuulutas oma lojaalsust Islamiriigi kaliifile mullu septembris, kuid selle juht Abdelmalek Gouri sai surma kolm kuud hiljem ja hetkel pole ka näha, et laiemal Magribi (ehk põhjapoolse Lääne-Aafrika) aladel neil tugevat pinda oleks. Magribi al-Qaida juhid hukkusid nähtavasti juba Mali sõjas kolm aastat tagasi ja see rühmitus ongi praeguseks hajali.

Küll on tugev jõud selja taga Islamiriigil lõunapoolses Lääne-Aafrikas, täpsemini Nigeerias, kus nende kohalikuks "asevalitsejaks" on Boko Harami juht Abubakar Shekau. Shekau peab oma isiklikku ususõda kõigi kristlaste vastu Aafrikas, Islamiriigi Wilayat Gharb Afriqiya asevalitseja tiitel annab talle vaid mõju juurde. Nigeeria vägedest selle väljajuurimiseks pole piisanud.

Pakistanis ja Afganistanis tegutsev Taliban veel Islamiriigile allunud ei ole, küll liitus mullu Islamiriigiga kohalik rühmitus Jundallah, ning mais korraldati ka terroristlik rünnak ühe kohaliku liinibussi vastu. Islamiriigi nn Khorasani provintsi (Wilayat Khorasan) asevalitsejaks on keegi Hafiz Saeed Khan, see pretendeerib aga ka kogu Kesk-Aasia ja India aladele (kus tal küll jalgealune puudub). Ka Usbekistani Islamiliikumine on Islamiriigiga liitunud, kuid on tänaseks peitunud Pakistani.

Põhja-Kaukaasias on kunagi tšetšeenide rajatud islamiemiraat kaotanud jalgealuse ja seda juhtis viimati dagestanlane Magomet Suleimanov, kuni Vene eriüksus talle augustis nähtavasti otsa peale tegi. Islamiriigiga on liitunud üks osa sealsetest mässulistest, keda juhib nn Põhja-Kaukaasia (Wilayat al-Qawqaz) asevalitsejana dagestanlane Rustam Asildarov. Islamiriigiga liitusid nad tänavu juunis, aga erilist ründevõimet ei ilmuta.

Juunis väljastas Islamiriik ka video, kus kuulutas välja avaliku kavatsuse Hispaania alad ehk siis Andaluusia tagasi vallutada (kust maurid aeti teatavasti välja juba lõplikult 1609. aastal, aga islamiusklik kogukond on tänaseks taastunud).

Prantsusmaal on selline kogukond küll veelgi suurem, aga muhameedlaste vägi peatati Prantsuse piiril juba 732. aastal.