Ilmus ajakirjas Sõdur 2/2016

Nimetus Mägi-Karabahh pärineb 20. sajandist, sest ajalooliselt tuntakse piirkonda armeeniakeelse nime Artsahhi all. Artsahh kuulus juba paar tuhat aastat tagasi Armeenia kuningriigi provintside hulka ja armeenlaste väitel on umbes sama vana ka sealne armeenia päritolu elanikkond. Sellise käsitlusega ei nõustu Aserbaidžaan, kelle väitel on tegu põlise Pärsia alaga. Nii Armeenia kui ka Aserbaidžaani praegused alad langesid kunagi korduvalt Pärsia valitsemise alla, kuigi Armeenia püüdis piirkonda kindlustada. 4. sajandi lõpus kontrollis Artsahhi praeguse Aserbaidžaani aladel asunud ja pärslastest sõltuv Albaania riik. Kui Pärsia nõrgenes, hakkasid piirkonnas võimutsema araablased ja see oli kristlaste usulise tagakiusamise ja vägivaldsete ümberkorralduste ajajärk.

9. sajandil tekkis praeguse Mägi-Karabahhi aladel armeenlaste valitsetav Hatšeni vürstiriik, 11. sajandist juba Artsahhi kuningriik, mille paiskas põrmu 13. sajandil toimunud mongolite sissetung. Enam-vähem samasse perioodi jääb ka türklaste sissetung Artsahhi naaberaladele Kaspia kaldal, mille tulemusel kujunes hiljem välja nüüdne türgikeelne aserbaidžaanide rahvus.

Kuni 15. sajandini korraldasid Karabahhis asju mongolid ja hiljem türklastest sissetungijad, kuid 16. sajandi alguses langes pea kogu Taga-Kaukaasia jälle pärslaste, praegusel juhul Safaviidide riigi võimu alla. 18. sajandi keskpaigaks oli välja kujunenud türklaste Karabahhi khaaniriik praeguste Artsahhi ja Lõuna-Armeenia aladel, mis omakorda likvideeriti Venemaa sissetungi tulemusel 1822. aastaks. Ka kõik ümbruskonna väiksemad khaaniriigid alistati üksteise järel Venemaa poolt.

10. veebruaril 1828 sõlmisid Tsaari-Venemaa ja tänapäeva Iraani eelkäija Pärsia Turkmentšai rahulepingu, milles määrati Venemaa ja Pärsia uueks piiriks Ararati tasandikul voolav Araksi jõgi, Pärsia kaotas õiguse Kaspia merel laevastikku omada ja see õigus läks üle Venemaale. Leping puudutas ka armeenlasi, kellele anti õigus kolida Pärsia Aserbaidžaani aladelt Venemaa võimu alla langenud Kaukaasia ossa, kus nad asendasid sõja eest aastatel 1795–1827 Georgiasse põgenenud paarikümne tuhande inimese suurust armeenia kogukonda.

Selline on kiirpilk piirkonna väga keerulisele ajaloolisele taustale. Kuna siinne elanikkond on sajandite jooksul näinud nii palju ümberrahvastamisi, sundislamiseerimist, rahvaste segunemist ja omavahelisi konflikte, osutus uute piiride tõmbamine 20. sajandi alguses kaelamurdvaks ülesandeks. 20. sajandi alguses puhkenud vastasseisu taga on kindlasti ka piirkonna suurvõimude huvid ja rindejoon jooksis nii usu kui ka rahvuste vahelt.

Tänapäeva ulatuv konflikt hakkab piirjooni võtma

1890. aastal asutasid Kristapor Mikaeljan, Stepan Zorian ja Simon Zavarjan Georgia pealinnas Thbilisis sotsialistliku partei Dašnaktshuthjun ehk Armeenia revolutsioonilise föderatsiooni ehk Armeenia revolutsioonilise liidu. Erakonna eesmärgiks sai armeenlastele laialdase autonoomia ja ideaalis omariikluse saavutamine Ida-Türgis, põlgamata oma eesmärkide saavutamiseks ära ka relvastatud võitlust. Dašnaktshuthjuni liikmeid hakati nimetama dašnakkideks ja kuna dašnakkide üheks eesmärgiks sai Armeenia ajalooliste alade ühendamine, oli nende tegevusse kokkupõrge aserbaidžaanide ja türklastega sisse programmeeritud.

Pärast 1905. aastal Jaapanile kaotatud sõda puhkes Venemaal revolutsioon ja sellest põhjustatud segaduse taustal toimusid Kaukaasias aastatel 1905–1907 vägivaldsed kokkupõrked aserbaidžaanide ja armeenlaste vahel. Kõige verisemad sündmused leidsid aset 1905. aasta veebruaris Bakuus ja jätkusid mais Nahhitševanis, augustis Sushas ja novembris Elizavetopolis. Nimetatud linnad ja ka Bakuu naftaväljade infrastruktuur said kokkupõrgete käigus kõvasti kannatada, lisaks rüüstati või purustati üle saja armeenia ja paarsada aserbaidžaani väiksemat asulat.

Hollandlasest ajaloolane ja filosoof Van der Leeuw kirjutab kokkupõrgetest Bakuus: ühtede allikate sõnul käivitas vastastikuse vägivalla tatarlastest koolipoisi ja poepidaja tapmine armeenlaste poolt. Teiste allikate sõnul alustasid konflikti aserbaidžaanid, kes tapsid mitu relvastamata armeenlast, andes sellega armeenlastele põhjuse veriseks kättemaksuks. Erinevatel andmetel hukkus Bakuu kokkupõrgetes üle kahesaja armeenlase ja üle saja sai vigastada, aserbaidžaanide hulgas oli hukkunuid ja vigastatuid samuti üle paarisaja.

Mais jätkus vägivald Nahhitševanis, kus Pärsiast üle piiri smugeldatud relvadega varustatud aserid asusid põletama armeenlaste ärisid ja tapma armeenlasi, keda õnnestus kätte saada. Umbes 50 armeenlast tapeti ja mitmed neist põletati poodidesse sisse. Samaaegselt asusid maapiirkonnas segaasustusega külades tatarlased (kuni 1918. aastani tuntigi aserbaidžaanide nime all Kaukaasia tatarlased) ründama oma armeenlastest naabreid. Kokku hukkus 239 armeenlast ja armeenlaste kättemaksuaktsiooni käigus 36 tatarlast. Sama stsenaarium kordus briti ajakirjaniku Thomas de Waali sõnul Sushas, kus tapetuid ja vigastatuid oli umbes 300, neist kaks kolmandikku tatarlased, sest seekord olid armeenlased hambuni relvastatud. Relvastatud rünnakutest aserbaidžaanide vastu võtsid aktiivselt osa dašnakid.

1915. aasta genotsiid ja Armeenia demokraatliku vabariigi sünd

Türgi ametliku ajalookäsitluse kohaselt toimus Esimese maailmasõja ajal ja järel endise Osmani impeeriumi aladel rahvusgruppide vaheline vaenutegevus, kus hukkus 300 000 – 500 000 armeenlast ning vähemalt sama palju türklasi, kelle tapmisele aitasid kaasa armeenlased ja venelased. Armeenia pool peab aastatel 1915–1917 toimunud sündmusi aga puhtakujuliseks genotsiidiks, mille käigus hukkus hinnanguliselt 0,6–1,5 miljonit armeenlast, lisaks tabas rünnak ka kreeklasi ja assüürlasi.

Esimese maailmasõja ajal toimunud Tsaari-Venemaa vägede edukas pealetung Kaukaasias, Lääne-Armeenia okupeerimine ja seal ajutise administratsiooni rajamine andis armeenlastele lootust Lääne-Armeenia vabanemiseks Osmanite Türgi valitsuse alt. Vene vägedesse värvatud Armeenia pataljonide abiga oli Vene armee tunginud Kaukaasia rindel 1916. aastaks kuni Erzerumi linnani ja pealetung jätkus isegi pärast keiser Nikolai II kukutamist 1917. aasta veebruarirevolutsiooni käigus. Ajutise valitsuse ajal otsustati ametlikult Türgi Armeeniaks nimetatud Lääne-Armeeniale määrata kindralkomissar ja jaotada see nelja ringkonda: Trapezund, Erzurum, Bitlis ja Van. Võtmepositsioonidele said armeenlased, kuid pärast Venemaa 1917. aasta oktoobris toimunud revolutsiooni puhkes tüli uue hooga ja olukord hakkas kiiresti armeenlaste kahjuks halvenema. Jõhkrad vastasseisud kestsid 1918. aastast kuni 1922. aastani ja tapatalgutest osa võtvate relvastatud jõukude kokkupõrked segunesid eri riikide regulaararmee üksuste poolt läbi viidud operatsioonidega. Piirkonnas tegutsesid suuremal või vähemal määral nii Türgi, Nõukogude Venemaa kui ka brittide väed.

1918. aasta veebruaris ühinesid armeenlased, georglased ja moslemid vastumeelselt Taga-Kaukaasia föderatsiooni, et piirkonna jaotamise ja valitsemise küsimusi ühiselt lahendada. Vastuolud olid väga suured. 3. märtsil 1918 sõlmitud Brest-Litovski rahuga väljus Venemaa sõjast ja türklased said loa võtta taas üle Lääne-Armeenia alad, samuti Batumi ning Vene Armeenia Karsi ja Ardahani provintsid. Salastatud lepingupunkt kohustas armeenlasi ja venelasi oma väed nii Lääne- kui ka Ida-Armeenias demobiliseerima. Türgi armee alustas võimalust ära kasutades edasiliikumist ja jõudis märtsis Erzerumi ja aprillis Karsi.

Dašnakkide juhtimisel kuulutati 28. mail 1918 välja Armeenia demokraatlik vabariik, mis suutis türklaste pealetungi Jerevani all seisma panna.

Siinkohal võib mainida, et 1918. aastal pidasid Georgia ja Armeenia omavahel maha lühikese sõja Lori maakonna ja selle armeenlastega asustatud lähialade üle.

Olukorda pingestas Türgist Armeeniasse saabunud suur põgenik arv. Hinnanguliselt oli eri riikidest saabunud põgenike koguarv üle 800 000, neist 300 000 olid saabunud Türgist. 1918. aasta raske talve jooksul suri nälga ja haiguste tagajärjel 150 000 – 180 000 põgenikku, enne kui 1919. aasta kevadel jõudis Ameerika Lähis-Ida abikomitee esimene toiduabisaadetis Batumisse. Briti armee transportis toiduabi Jerevani ja olukord hakkas leevenema.

10. augustil 1920 kirjutasid liitlasriigid ja Osmani Türgi impeerium Prantsusmaal alla Sèvres’i rahulepingule, mille üks klausel käis ka Armeenia kohta: kõik rahulepingu osapooled lubasid tunnistada vaba ja sõltumatut Armeenia riiki, mille piiride tõmbamine jäeti USA presidendi Woodrow Wilsoni ja USA riigidepartemangu hooleks. 22. novembril esitatud uute piiride ettepanek oleks andnud Armeeniale juurdepääsu Mustale merele, samuti ulatusliku osa Osmanite impeeriumi idaprovintsidest.

Selle peale reageeris Türgi rahvuslik liikumine väitega, et türklasi koheldakse Armeenia demokraatlikus vabariigis halvasti ja 20. septembril 1920 tungis Türgi kindral Kazım Karabekir Sarıkamışi piirkonda. Vastuseks kuulutas Armeenia 24. septembril Türgile sõja. Armeenia ja Türgi väed pidasid Oltu, Sarikamişi, Karsi ja Gjumri piirkonnas maha verised lahingud. Mustafa Kemal Atatürk otsis samal ajal liitu Nõukogude valitsusega ja peagi hakkas Türgi revolutsionääridele saabuma abisaadetisi, sest väidetavalt mängisid bolševikud mõttega, et ka Türgi võib tulevikus muutuda kommunistliku maailmakorralduse osaks.

Punaarmee alustas sissetungi Armeeniasse 29. novembril 1920 ega kohanud praktiliselt mingit vastupanu. 2. detsembril jõudsid bolševikud Jerevani ja Armeenia otsustas liituda Nõukogude mõjualaga tingimusel, et Nõukogude Venemaa kaitseb Armeenia allesjäänud territooriumi pealtungiva Türgi armee eest. Armeenia demokraatlik vabariik lõpetas oma tegevuse, Türgi poolt okupeeritud piirkonnad jäid Nõukogude-Türgi Karsi rahulepinguga suuremalt osalt Türgile. Mägi-Karabahhi liidendas Stalin aga Aserbaidžaani NSV-ga.

Punane Kurdistan ehk Курдистанский уезд

Vähetuntud ajalooline episood on Nõukogude Venemaa avantüür Iraani põhja- ja Türgi idaosas asunud kurde oma eesmärkide täitmiseks rakendada. Mägi-Karabahhi ja Armeenia vahel eksisteeris kuus aastat kurdide administratiivüksus nimega Punane Kurdistan ehk kurdi keeles Кöрдьстана Сор, mille keskus asus Lachinis. 7. juulil 1923 loodud üksus oli elupaigaks šiiidi kurdidele, erinevalt valdavalt sunniitidest kurdidele, kes asustasid Nahhitševani ja selle ümbruskonna alasid. Punases Kurdistanis elas 1926. aasta andmetel 51 426 inimest, kellest etnilisi kurde 72,3% ehk 37 182. Kogu nimetatud ala rahvastikust pidas 92,5% oma emakeeleks turgi ehk aserbaidžaani keelt.

Punasest Kurdistanist pidi saama präänik nii Iraani kui ka Türgi kurdide liikumise oma mõju alla saamiseks, kuid pärast mõningast eksperimenteerimist otsustati projekt lõpetada, kui Nõukogude Liidu välisministeerium kurtis pidevalt halvenevate suhete üle Iraani ja Türgiga. Seetõttu otsustati 23. juulil 1930 administratiivüksus likvideerida, suurem osa kurde deporteeriti Kasahstani ja sama saatus tabas 1944. aastal ka Georgias elanud kurde.

Traagilise loo lõpunoodina kuulutas grupp kurde eesotsas Wekîl Mustafayeviga 1992. aastal, kui Armeenia üksused olid saavutanud kontrolli Lachini üle, välja Kurdi vabariigi, kuigi piirkonnas kunagi elanud kurdid ja nende järeltulijad olid juba ammu leidnud endale uued elupaigad kas Aserbaidžaanis või mujal. Wekîl Mustafayev ise palus Itaaliast asüüli.

Nõukogude aeg ja selle segadust külvav lõpp

Pärast Teist maailmasõda püüdsid nii Aserbaidžaan kui ka Armeenia Stalinit mõjutada Taga-Kaukaasia eri rahvusest enamikuga elanikkonnaga piirkondi või ajalooliselt ühe või teise vabariigi juurde kuulunud alasid vastava nõudmise esitajale määrama. Küsimus puudutas ka Mägi-Karabahhi, mis sel ajal kuulus Aserbaidžaani koosseisu. Mägi-Karabahhi kuuluvus jäeti muutmata, küll aga küüditati Armeeniast suur hulk aserbaidžaanidest põlluharijaid Aserbaidžaani ja välismaalt saabus Armeeniasse tagasi umbes 90 000 armeenlast.

Mitte ainult Aserbaidžaani ei puistanud „kõigi rahvaste isa“ Stalini raske käsi, vaid näiteks juunis 1948 küüditati 58 000 Musta mere rannikul elanud kreeklast ja Armeenia dašnakki Kasahstani.
Kangutamine Mägi-Karabahhi kuuluvuse küsimuses kerkis uuesti üles pärast Stalini surma. Kommunistliku režiimi surve all jäi olukord siiski nii Hruštšovi kui ka Brežnevi ajal muutmata ja tüli hõõgus vaikselt tuha all edasi.

Nõukogude Liidus Gorbatšovi algatusel kestva uutmise ja võimu detsentraliseerimise tuultes pöördus 1988. aastal peamiselt armeenlastega asustatud Mägi-Karabahhi ANSV nõukogu nii keskvõimu, Armeenia NSV kui ka Aserbaidžaani NSV juhtkonna poole palvega lülitada Mägi-Karabahh Armeenia NSV koosseisu. Kommunistliku partei keskkomitee vastas keeldumisega, mis viis massiliste väljaastumiste Jerevanis ja Stepanakertis. Nii armeenia kui ka aserite kogukonna hulgas toimus hulk vägivaldseid pogromme, näiteks Sumgaitis, Bakuus ja Kirovabadis.

20. veebruaril toimus Stepanakertis kümnete tuhandete osavõtjatega meeleavaldus Mägi-Karabahhi Armeeniaga liitumise toetuseks, millele aserbaidžaanid vastasid 27. veebruaril Bakuu lähedal Sumgaidis kolm päeva kestnud verise pogrommiga, mille käigus tapeti mitukümmend armeenlast, vigastatuid oli sadu. Miilits püüdis asjata olukorda kontrolli alla saada, kuid vägivalla suutsid lõpetada alles soomukite toel Sumgaiti sisenenud regulaararmee üksused. Armeenlased sidusid toimunu kohe 1915. aasta armeenlaste genotsiidiga.

1989. aasta detsembris kirjutasid Armeenia ja Mägi-Karabahhi esindajad alla viimase Armeenia koosseisu lülitamise leppele, millele Aserbaidžaan reageeris suurtükitule avamisega üle Mägi-Karabahhi piiride. Vastasseis kogus tuure ja 1991. aprilli lõpus ja mai alguses viisid Aserbaidžaani OMON-i ja Nõukogude Liidu sisekaitsevägede üksused kolme nädala jooksul läbi operatsiooni Rõngas (Кольцо), mille käigus tapeti üle saja armeenlase ja tühjendati elanikkonnast 24 armeenlaste küla.

Kui 1991. aasta augustis Moskvas toimunud putš ebaõnnestus, kuulutati 2. septembril 1991 Stepankertis välja Mägi-Karabahhi vabariik. Aserbaidžaan kuulutas otsuse ebaseaduslikuks ja kehtetuks. Puhkenud sõjategevuse käigus tapeti eri andmeil 15 000 – 30 000 inimest, vigastatuid oli üle 25 000, suured piirkonnad jäid täiesti inimtühjaks. Genotsiidi ja etnilise puhastuse süüdistused olid vastastikused. Näiteks peavad aserbaidžaanid 1992. aasta aprilli lõpus toimunud Xocalı linna vallutamist puhtakujuliseks genotsiidiks. Xocalı pommitati armeenlaste poolt raskerelvadest maatasa ja umbes 2500 aserbaidžaanidest elanikku üritas põgeneda lähedal asuvasse Ağdami linna. Kokku hukkus tapatalgutes üle 600 rahuliku elaniku, pooltuhat sai vigastada, 1275 võeti pantvangi ja teadmata kadunuks jäi 150 inimest.

Aprillist novembrini 1993 võttis ÜRO vastu neli resolutsiooni, milles nõuti Mägi-Karabahhis vägivalla lõpetamist. 5. mail 1994 kirjutasid konflikti kolm osapoolt Biškekis alla vaherahule, mille tulemusena Aserbaidžaan de facto kaotas kontrolli suurema osa Mägi-Karabahhi üle. Viimase kahekümne aasta jooksul on Mägi-Karabahhi piiril toimunud lugematu arv intsidente, milles ühe või teise poole tules on olnud ka hukkunuid.

Mägi-Karabahhis põrkuvad kokku kaks rahvusvahelise õiguse põhimõtet. Riikide territoriaalse terviklikkuse põhimõttest lähtudes on see Aserbaidžaani osa, sest NSV Liit saadeti laiali nii, et liiduvabariikide omavahelised piirid muudeti riigipiirideks. Samas on Mägi-Karabahhi elanikest valdav osa armeenlased ja neil peab olema enesemääramisõigus. Seega on küsimus, kellel peaks olema õigus otsustada Mägi-Karabahhi staatuse üle, vastuseta. Armeenia seisukoht on, et staatuse peab otsustama Mägi-Karabahhi rahvas. Aserbaidžaan on nõustunud lahendama probleemi küll läbirääkimiste teel, kuid tingimusel, et Mägi-Karabahh jääb Aserbaidžaani osaks. Seega valitseb jätkuvalt tupikseis.

Paraku ei ole Mägi-Karabahhi staatusest huvitatud ainult Armeenia ja Aserbaidžaan. Sellest piirkonnas põrkuvad ka naaberriikide – Venemaa, Türgi ja Iraani geopoliitilised huvid. Venemaa ei ole tegelikult kunagi leppinud NSV Liidu lagunemisega ja püüab luua endistes liiduvabariikides sillapäid, mida ta kontrollib. Mägi-Karabahh on üks niisugustest enklaavidest. Mägi-Karabahhi enda jõududest ei piisa selle piirkonna eristaatuse säilitamiseks, isegi siis, kui Armeenia neid kõigi oma jõududega toetaks. Seega on Venemaa sõjaline kohalolu võtmetähtsusega status quo säilimisele piirkonnas, mis ühtlasi võimaldab Venemaal kontrollida regiooni ka laiemalt.

Türgi on vormiliselt distantseerunud Mägi-Karabahhi konfliktist, kuid on samas pidevalt rõhutanud, et peab seda piirkonda Aserbaidžaanile kuuluvaks ning valitsevat režiimi Armeenia okupatsiooniks. Alles aprilli alguses avaldas Türgi president Recep Tayyip Erdoğan veendumust, et Aserbaidžaan saab Mägi-Karabahhi tagasi, siiski täpsustamata, millal ja mis moel. Türgil ja Aserbaidžaanil on tihe ajalooline ja kultuuriline side, mida iseloomustab ka väga lähedane keel. Armeenlastega on Türgil olnud aga sajandidepikkused pinged, nii usulisel, rahvuslikul kui ka sotsiaalsel pinnal. Iraan on olnud Türgi rivaal sajandeid. Aserbaidžaanis on Iraanil aga mitu kokkupuutepunkti. Esmalt arvukas aserbaidžaani vähemus Loode-Iraanis, aga ka ühine usk – šiiidi-islam. Paraku suunab islamistliku Iraani tegevust pigem pragmatism kui usuline vendlus. Kristlik Armeenia on Iraanile sobiv enklaav, mis hoiab Türgi ja Aserbaidžaani kokku puutumast. Iraan toetabki Armeeniat oma teiste naabrite vastu. Otseselt ei ole Iraan Mägi-Karabahhi konflikti sekkunud ja ilmselt seda ei tee ka juhul, kuni see külmutatud konflikt kuumaks ei paisu, kuid Iraani toetusele on Armeenial põhjust loota küll.

Kuivõrd Iraani ja Venemaa huvid selles piirkonnas kokku langevad, on seni hüpoteetiline küsimus. Iraan on huvitatud küll iseseisvast Armeeniast, kuid mitte Venemaa mõju suurenemisest sellel alal. Seetõttu on Iraan ja Venemaa siiski pigem konkurendid kui liitlased, see aga ei välista nende mõlema toetust ja abi Armeeniale ja mõistvat suhtumist status quo’le Mägi-Karabahhis.
Tulles küsimuse juurde, kas olukord Mägi-Karabahhis leiab lahenduse või jääb see konflikt aastakümneteks (või kauemakski) vinduma, siis palju valguskiiri siin ei paista. Aeg-ajalt on spekuleeritud sõjalise lahenduse võimalusega. Aserbaidžaan on Armeeniast mitu korda suurem riik ja tema sõjaline võimsus ületab Armeeniat samuti mitmekordselt. Sellest võib järeldada, et Aserbaidžaanil on ilmselt sõjaline võimekus Mägi-Karabahh sõjalisel teel tagasi vallutada ja võib-olla ka tagatipuks Armeenia. Samas võib olla kindel, et Venemaa ei lase sellel sündida ja ilmselt saab ka Bakuu aru, et sõjaline lahendus ei anna soovitud tulemust. Status quo aga ei vasta Armeenia ega Aserbaidžaani huvidele. See hoiab mõlemat riiki külmutatud konflikti pantvangis ja kahjustab eriti Armeeniat, kellel on suhtlemine ja kaubandus ära lõigatud nii Türgi kui ka Aserbaidžaani suunal. Teisisõnu, Armeenia on suurel määral isolatsioonis, see pärsib tema arengut.

Seitse-kaheksa aastat tagasi tekkis lootus Türgi ja Armeenia suhete mõningasele soojenemisele. Mingil määral olid selle taga Ameerika Ühendriigid, kes avaldasid mõlemale riigile survet lahendada erimeelsused 1915. aasta konflikti suhtes ja oma suhted normaliseerida. Türgi võttis toru ja pakkus Armeeniale selleteemalisi läbirääkimisi. Kompromissivalmidust näitas üles ka Armeenia. Aserbaidžaan jälgis protsessi murelikult, kuid on täiesti selge, et kui Türgi ja Armeenia suhted normaliseeruvad, on see võti ka Armeenia ja Aserbaidžaani konflikti lahendamiseks. Ent veelgi murelikumalt jälgis arengut Venemaa, kes ei olnud põrmugi huvitatud Armeenia ja Türgi suhete paranemisest. Pole täpselt teada, millise sõnumi Venemaa Armeenia juhtkonnale saatis, kuid lähenemine katkestati järsult.

Milline võiks olla kaugemas perspektiivis Mägi-Karabahhi staatus, millega nii Armeenia kui ka Aserbaidžaan võiksid raske südamega nõustuda, aga kindlasti mitte rahul olla? Näiteks jääks Mägi-Karabahh vormiliselt Aserbaidžaani koosseisu, kuid saab ulatusliku omavalitsuse, mis on võrreldav rootsikeelse Ahvenamaa autonoomiaga Soome koosseisus.

Paraku on viimastel nädalatel olukord Mägi-Karabahhis hoopiski teravnenud ja kümned inimesed on relvastatud kokkupõrgetes hukkunud. Intsidentide põhjus pole täpselt teada. Võimalike variantidena on välja pakutud nii juhuslikku tuleavamist piiril olevate sõdurite vahel, mis kasvas üle suuremaks kokkupõrkeks, kui ka soovi lahendada „võiduka“ konflikti abil siseprobleeme. On ju teada, et nii Aserbaidžaanil kui ka Armeenial on tõsiseid majandusraskusi. Aserbaidžaanile on valusalt mõjunud nafta hinna langus, mis mõjutab sama valusalt ka Venemaad ja Iraani. Ei saa siiski välistada ka Vene ja Türgi suhete järsku halvenemist pärast seda, kui Türgi tulistas alla tema piiri rikkunud Vene hävitaja. Arvestades võimulikku Vene-Türgi sõja katastroofilist tagajärge mõlemale riigile, võidakse tõepoolest nii mõelda, et kahe suurriigi probleeme lahendada teiste riikide territooriumil lokaalse sõja vormis, mida on ju ajaloos ennegi juhtunud. Ent nende riikide jaoks, kelle territooriumil teised sõja korraldavad, on tagajärjed traagilised. Armeenial ja Aserbaidžaanil on nii mõndagi teha, et sellist arengut vältida.

Artikli autor tänab ajaloolast ja rahvusvaheliste suhete doktorit Mart Nutti asjatundlike kommentaaride ja täienduste eest.