Kas tegemist oli samasuguse piloodi enesetapuga, nagu Germanwingsi reisilennuki Airbus A320-211 sööstmisel vastu Alpide mäekülge 24. märtsil 2015, on esialgu veel vara järeldada. Kuid märgid viitavad üha selgemini, et piloot, või kes iganes Malaysia Airlinesi lennukit kaks aastat ja viis kuud tagasi juhtis, suunas lennuki otsejoones merre.

Kahtlustele pidanuks andma põhjust juba fakt, et Kuala Lumpurist Pekingi suunas teekonda alustanud lennuk keeras mingil põhjusel hoopis otsa India ookeani suunas ja selle lennuki tükke kandub nüüd lainetega kaldale Aafrika kagunurgas. Kõik katsed lennukihuku õiget kohta ookeanis leida on nurjunud just võimatuse tõttu lennuki tegelikku lennusuunda välja arvutada.

USA föderaalne juurdlusbüroo avastas hiljuti sama lennuki piloodi kodust lennusimulaatorit uurides etteprogrammeeritud lennuteekonna, mis viis lennuki India ookeani lõunaosa kohale. 53-aastase kapteni Zaharie Ahmad Shahi perekond on küll tagasi lükanud kõik oletused piloodi võimaliku enesetapu kohta ja väidab, et pilooti üritatakse vägisi patuoinaks teha.

Hukkus
Lennuki reisijad ja meeskond kokku:
  • 152 hiinlast
  • 50 malaislast
  • seitse indoneeslast
  • kuus austraallast
  • viis indialast
  • neli prantslast
  • kolm ameeriklast (USA kodanikku)
  • kaks kanadalast, iraanlast, uusmeremaalast, ukrainlast
  • üks hongkonglane, hollandlane, venelane, taivanlane

Kuni lennuki musti kaste leitud ei ole, on võimatu teha järeldusi lennuki sees toimunu kohta. Oli siis tegemist kaaperdatud, pilootide juhtimisel või autopiloodi kontrolli all lennanud lennukiga, igatahes kõiki lennukis olnud 239 inimest on põhjust hukkunuiks pidada. Aga surnukehi pole ka siiani leitud.

Lennukatastroofide ekspert Larry Vance tuli nüüd konkreetsete väidetega lagedale Austraalia uudisteprogrammis 60 Minutes. Lennuki tiiva tükid, mis ookeanist või India ookeani läänekallastelt leitud, viitavad igatahes kontrollitud laskumisele, selliseid rebenemise märke, mida lennuki ootamatu alla kukkumine ja õhus purunemine oleks esile kutsunud, pole leitud.

Eksperdid ongi keskendunud uurimisele, kas lennuk oli oma viimastel hetkedel juhitav või mitte. Koht, kust lennukivrakki seni edutult otsitud on, 2000 km Austraalia rannikust, oli arvestatud just arvestusega, kuhu oleks autopiloot võinud lennuki valede koordinaatide sisestamisel juhtida. Kuid kui keegi inimene tõesti juhtis sel ajal lennukit, võis lennuk leida otsa hoopis kaugel otsitud kohast.

Kanadalane Vance on uurinud enam kui 200 lennukihukku, ehk kogemusi on tal enam kui küll. Ta uuris ka SwissAiri lendu nr 111, mis purunes 1998. aasta katastroofis enam kui kaheks miljoniks tükiks. MH370 igatahes sellist rusuderahet esile ei kutsunud, mis viitabki pigem juhitud laskumisele otse merre.

"Keegi juhtis lennukit selle lennu lõppfaasis," teatas Vance. Leitud tiivatüki (flaperoni) kobruline serv viitaks tugevajõulisele vee-erosioonile. Sellised jäljed oleks võinud tiivale tekkida vaid kokkupõrkel merepinnaga. Tiivad pidid ka olema lennuki küljes, sest jõulise rebenemise märke ei ole. Ja flaperon oli tiiva küljes asendis, mis viitab, et keegi suunas just lennuki laskumisele.

Pilooti ennast on küll ennatlik süüdistada, sest lennukit võis teoreetiliselt juhtida ka 27-aastane abipiloot või kasvõi võimalik tundmatu kaaperdaja. Aga juhitud laskumise korral võis lennuk merre söösta kaugel sellest piirkonnast, mida seni ookeanipõhjas läbi kammitud.