Veel 19. sajandi lõpul oli Stroomi mets täiesti puutumata. Vaid Winckleri suvemõisast suundus üle heinamaa Stroomi metsa puude ja põõsastega ääristatud eratee.

Puhkajad Stroomi ehk Merimetsa rannast suuremat lugu ei pidanud. Vaid Pelgulinna spordilembelised poisid käisid seal ujumas. Ranna ebapopulaarsus tulenes eelkõige viletsatest ühendusteedest.

Ainuke korralikum tee Stroomi randa asus praeguse Humala tee vastas ning seda kasutasid ümberkaudsed loomapidajad karjateena: rannas karjatati ligi sadat lehma.

Pelgulinna elanikud aga pidasid ebanormaalseks, et ilus ning lähedalasuv supelrand oli kasutuseta. 1934. aastal asutati Pelgulinna Ranna Heakorra ja Kaunistamise Selts. See selts jõudis ümbruse heakorra parandamiseks lühikese ajaga teha uskumatult palju, on kirjutanud Robert Nerman.

Pelgulinlased juhtisid juba 1933. aastal ühiskirjas linnavalitsuse tähelepanu, et Seewaldi (Merimetsa) haiglale kuulus suur suletud ja kasutamata männimets Stroomi ranna ligidal.

Stroomi rannas enne sõda.

1934. aastal kogunes endise linnanõuniku Harry Kullerkupu ja kohaliku majaomaniku Ferdinand Kadaka initsiatiivil 17. algkooli 20–30 inimest, kes tahtsid midagi teha Pelguranna heakorrastamiseks.

Seltsi esialgseks asukohaks sai Õle 30–7 ja 1935. aastal Õle 30–12. Põhikirja järgi pidi selts korraldama ranna heakorrastustöid, parandama suplusvõimalusi, organiseerima vabaõhumänge, korrastama teid.

14. mail 1934. aastal saatsid seltsi asutajaliikmed linnavalitsuse ehitusosakonnale palve anda rendile maatükk Kopli lahe ääres, kus selts kohustuks korrastama supelranna, püstitama tarvilisi ehitisi ja asutama rannaeluks sobilikke ettevõtteid.

Ühtlasi soovitati ranna kordategemiseks välja kuulutada samasugune projektikonkurss, nagu oli tehtud Pirital.

1. veebruaril 1935. aastal sõlmiti linnavalitsuse ning Pelgulinna Ranna Heakorra ja Kaunistamise Seltsi vahel leping, mille alusel anti seltsile Stroomi rannas 25 aastaks kasutada 37,7 hektarit maad.

Selts kohustus ühe aasta jooksul esitama linnavalitsusele maa-ala planeerimise ja hoonestamise kava ning hiljemalt 1. juuliks 1938 valmis ehitama suplejate riietusruumid ja muud vajalikud ehitised. Hiljemalt 1. juuliks 1942 pidi valmis olema vähemalt 100 ruutmeetrit üldkasutatavaid ruume.

1935. aasta lepinguga sai selts oma käsutusse 10 hektarit mereäärset metsa. Sedagi oli aga liiga vähe, et mahutada neid inimesi, kes ilusa ilmaga seal käisid. 26. septembril 1936. aastal pöördus selts sotsiaalministri poole palvega, et Seewaldi haiglale kuulunud mets antaks rahva käsutusse. 1937. aasta talvel antigi kümme hektarit Seewaldi metsast seltsile.

1935. aastal oli selts saanud oma kasutusse ka rannaala supelhoonest Kopli kalurikülani. See oli pikk ja väga kitsas maariba, mille haljastamine oli väga raske. Seetõttu otsiti võimalusi maariba laiendada.

Kõige otstarbekam oli otsida kokkulepet Balti Puuvillavabriku juhtkonnaga, sest selle vabriku maa ulatus peaaegu Kopli laheni. Sellisele kokkuleppele jõutigi ning selts sai oma käsutusse 60 meetri laiuse maariba Balti Puuvillavabriku Stroomi ranna poolsel küljel.

Linnavalitsusega 1935. aastal sõlmitud lepingu järgi tuli Pelgulinna Ranna Heakorra ja Kaunistamise Seltsil asuda kiiresti Stroomi ranna planeerimiskava kallale. Konkursi võitjaks tunnistati Anton Soansi projekt «P.R.P.».

Pärast igakülgset tutvumist Soansi koostatud Stroomi ranna planeerimiskavaga esitas selts 9. mail 1935. aastal selle linnavalitsusele kinnitamiseks. Hoolimata sellest, et projekt tervikuna oli linnavalitsuses alles kinnitamisel, ei viivitatud ehitustöödega hetkegi.

Tõenäoliselt erikokkuleppel linna ehitusosakonnaga valmisid 1935. aasta suvel esimene tiibhoone ja rannavalvuri elamu. 1936. aastal ehitati rannahoone keskosa koos kahekorruselise einelauahoonega, lisati ka riietusruume ja kabiine, rajati supelsild ja kiiged.

1937. aastal valmis rannahoone teine tiib. 1938. aastal lisandus muusikapaviljon, mis oli mõeldud kasutamiseks ainult suvel. Sinna mahutus nii 20-liikmeline orkester kui ka üksjagu publikut.

Juba 1938. aastal jäi rannahoone kitsaks ja tuli ehitada uus tiibhoone, kuhu mahtus 700 inimest. 1939. aastal laiendati samuti rannahoone baariruumi ja kööki ning suurendati rannakabiinide arvu. Samal aastal rajati ka Seewaldi metsa paviljon, kus võis korraga viibida 200 inimest.

Lisaks suurele paviljonile oli Stroomi rannas 6 müügikioskit, purskkaev, kelder ja tualettruumid. Majandushoones asusid esmaabikursused läbinud rannavahi korter, politsei ja vetelpäästjate ruumid.

Kõige pilkupüüdvamaks ehitiseks oli kahekorruseline einelaud, mille ülemise korruse kohvikus mängis orkester. Einelaua ees oli suur palkon ning seal sai vabas õhus einestada. Plaažil olid lamamistoolid, riietusruumides veevärk ja dušid.

Sõja ajal asus rannahoones Saksa sõdurite söökla.

Pelgulinlane Reet Valter on meenutanud, et tema lapsepõlves 1950. aastatel mindi randa mööda asfalteeritud Kolde puiesteed. Tänase puudeallee kohal oli lahtine randa suunduv solgikraav. Üle selle oli ka üksikuid aiamaid. „Lapsed käisid talvel Stroomi metsas suusatamas. Läbi metsa kulges veel üks lahtine solgikraav,“ meenutas Valter.

Rannas asunud paviljon hävis tulekahjus 1949. aastal. Uhke rannahoone langes tuleroaks natuke hiljem. Riietuskabiinide hoone pidas vastu 1960. aastateni. Pärast iseseisvuse taastamist asuti 1990. aastatel korrastama ranna-ala. Ehitati ka uus rannahoone, mis pole aga funktsionaalselt kõige paremini õnnestunud. Tegemist peaks olema ainukese rannahoonega Eestis, mis avaneb sisemaale.

Stroomi uus rannahoone.
Foto: VÄINO SILM

Täna kuulub Stroomi rannaala ametlikult Merimetsa ja Pelguranna asumi koosseisu.

Järgmisel korral räägime Pärnu ordulinnuse põnevast ajaloost.