Käsitlemist leiavad ka vähem tuntud mudelid, mis II maailmasõjas väga olulist rolli ei mänginud, kuid mida toodeti põhiliselt sõja eel suurtes kogustes. Kokku leiab raamatust andmed 61 pommi-, ründe-, hävitus-, transpordi-, luure-, torpeedo- ja õppelennuki, samuti dessantplaaneri kohta. Eraldi peatükk on pühendatud lennukirelvastuse kohta.

Teatavasti oli Saksamaale Versailles´ lepinguga õhujõudude omamine keelatud ja sakslased pidasid sellest leppest juriidiliselt korrektselt (nagu tänapäeval igasuguste vigurdamiste kohta öeldakse) kuni 1935. aastani kinni. Siis tühistasid võimul olnud natsionaalsotsialistid selle leppe ühepoolselt, kuulutades välja uue saksa suurarmee — Wehrmachti — loomise. Wehrmachti koosseisus hakkasid iseseisva väeliigina olema ka õhujõud, ehk saksapäraselt Luftwaffe.

http://www.kriso.ee

Avaldame raamatust katkendeid

Hävitus-, luure-, ründe- ja torpeedolennuk Focke-Wulf Fw 190

  • Mõõtmed 8,81–10,24/10,38–10,51/3,92–4,01 m
  • Tühi- ja stardikaal 2,5–3,5/3,4–5,9 t
  • Mootor üks 1560–2060 hj
  • Kiirus 610–725 km/h
  • Lennulagi 7,4–10,6 km
  • Lennukaugus 730–1520 km
  • Relvastus kaks või neli 7,92 mm ehk kaks 13 mm kuulipildujat, kaks või neli 20 mm automaatkahurit, kuni 0,7 t pomme ehk 1 torpeedo
  • Meeskond 1 mees
  • Toodang 19 613 või 19 999 lennukit

1938. aasta kevadel said Focke-Wulfi Lennukitehased (Focke-Wulf Flugzeugbau) kutse osaleda uue hävituslennuki projekteerimises. Firma tehniline direktor Kurt Waldemar Tank andis oma alluvaile konstruktoreile juhendeiks, et loodaval lennukil ei pea põhinäitajaks olema mitte niivõrd kiirus, vaid võime lennata ja maanduda mudastel rindelennuväljadel, kerge juhitavus ja lihtne teenindus, suutlikkus püsida õhus ka hulgaliste lahinguvigastustega.

Uue lennuki esimene prototüüp Fw 190 V1 tõusis õhku 1. juunil 1939 katselendur Hans Zanderi juhtimisel. Esimene lend tõi välja ka lennuki „lastehaigused“: ta mootor kuumenes üle, küttes kõrvaloleva piloodikabiini 55⁰ C-ni; lisaks sattus kabiini mootori heitgaase, nii et Zanderil tuli lennata hapnikumaskis.

Lennuk läks tootmisse 1940. aasta sügisel Bremenis ja 1941. aasta jooksul veel kolmes paigas: Focke-Wulfi tehastes Marienburgis, Arado tehastes Warnemündes ja AGO tehastes Oscherslebenis. Lennuväeosadesse hakkas Fw 190 jõudma alates 1941. aasta märtsikuust — esialgu Prantsusmaale ja Belgiasse võitluseks Briti lennukitega; alates 1942. aasta suvest ka Idarindele.

23. juunil 1942 said inglased endi käsutusse täiesti töökorras hävituslennuki Fw 190 A–3. Selle piloot Arnim Faber oli Edela-Inglismaa kohal lennates kaotanud põhja-lõuna orientatsiooni ja pidades sügavalt Inglismaasse lõikuvat Bristoli kanalit Inglise kanaliks, maandunud Lõuna-Walesis oleval lennuväljal, arvates end olevat Prantsusmaal. Järgnes muidugi trofeelennuki põhjalik katsetamine Briti lennuväe poolt, et leida võitlusmeetodeid selletüübiliste lennumasinate vastu.

Suured kaotused pommilennukeis nii Vene kui Briti hävituslendurite tegevusest, sundisid saksa lennukikonstruktoreid looma lennukitüüpi, milles oleksid ühildatud nii pommi- kui ka hävituslennuki omadused. Sellisteks said 1942. aastal ilmunud Fw 190 A–4 ja aasta hiljem relvastusse tulnud Fw 190 A–5. Pomme sai neile esialgu alla riputada 500, hiljem 700 kg; erandkorras tehti modifikatsioonidel Fw 190 G mitu lahinglendu sildade hävitamiseks koguni 1800-kilogrammise pommiga SC 1800.

Modifikatsioon Fw 190 F oli kasutusel ründelennukina; tanke hävitas ta niitval lennul — vaid 10 m kõrguselt heidetud 250 kg pommiga, mis rikošeteerus maapinnalt. Modifikatsioonil Fw 190 F–8 olid tiibade all mittejuhitavad tankitõrjeraketid Panzerblitz I või II kaliibriga 55 või 89 mm. Olgu siinkohal öeldud, et Saksamaa õhukaitses kasutatud Focke-Wulfidel kasutati 210 mm mittejuhitavaid „õhk-õhk“-klassi rakette Wfr. Gr 21, milliste lähedasestki plahvatusest (mitte otsetabamusest) võisid „lendavatel kindlustel“ tiivad küljed rebeneda.

— — —
1944. aasta mais-juunis saadeti 10 eesti lendurit Saksamaale, et neid õpetada Fw 190 pilootideks. Paraku lõppes see väljaõpe kolmele mehele nende surmaga — Jüri Kukk ja Lembit Raidal põrkasid õhus kokku sakslastest kursantide lennukitega; 21. oktoobril aga põrkasid kokku eestlaste Albert Vaart´i ja Voldemar Elleri lennumasinad ning neist viimane hukkus. 1944. aasta sügisel õpetati osa seniste eesti lennuüksuste tehnilist personali Saksamaal Fw 190 motoristideks.

Sõjaaegse lenduri Hendrik Arro mäletamist mööda sai 1945. aasta aprillis surma hävituslenduriks koolitatud Karl Lumi, kuid selle kurva loo üksikasju Arro ei teata.

Hävitus- ja luurelennuk Messerschmitt Bf 109

  • Mõõtmed 8,55–9,20/9,87–11,00/2,45–3,40 m
  • Tühi- ja stardikaal 1,5–2,7/2,2–3,5 t
  • Mootor üks 680–1800 hj
  • Kiirus 465–710 km/h
  • Lennulagi 8,2–12,5 km
  • Lennukaugus 350–910 km
  • Relvastus väga erinev
  • Meeskond 1 mees
  • Toodang 30 573 lennukit

Messerschmitt Bf 109 oli Luftwaffe arvukaim lennuk ja ühtlasi maailma kõigi aegade arvukaim hävituslennuk. Ta peakonstruktoriks oli Willi Messerschmitt ja tema otseseks eellaseks oli sama konstruktori poolt 1934. aastal loodud 4-istmeline sidelennuk Messerschmitt Bf 108 Taifun. Kui samal aastal kuulutati välja konkurss taastatavate saksa õhujõudude jaoks hävituslennuki saamiseks, konstrueeriti Taifuni baasil 1-istmeline lennuk, mis sai algtähiseks Bf 109 V–1 ja mille esmalend oli 1935. aasta septembrikuus. Täheühend Bf tähendas mõlema lennuki puhul lennukit ehitanud tehast – Bayerische Flugzeugwerke (Bayeri Lennukitehas).

Konkursskatsed lennukitega Arado Ar 80 V–2, Heinkel Hr 112 V–1 ja Focke Wulf Fw 159 V–2 võitis Bf 109 ja sai loodava Luftwaffe põhihävituslennukiks. Järgnevalt ehitati meie seekordse lühiloo peategelast 13 prototüüpi, millistest kolm katsetati 1937. aasta alul 3 kuu vältel Hispaania kodusõjas, kus üks lennuk sattus venelaste kätte. Üks Bf 109 purunes sama aasta juulikuus, kui I maailmasõja aegne õhuäss Ernst Udet üritas kiiruse maailmarekordit. Sama aasta 11. novembril aga saavustaski Hans Würster 1650 hj mootoriga varustatud rekordmasinal Bf 109 maismaalennukite kiiruse maailmarekordiks 610,5 km/h.

Bf 109 esimesed seerialennukid tollal veel nii ägedad ei olnud. 1937. aasta alul tootmisse läinud B-seeria lennukeil oli mootori võimsuseks 720 hj, mis andis neile kiiruseks 465 km/h; relvastuseks olid kaks 7,92 mm sünkroonkuulipildujat mootorikapoti all. Hävituslennukeid Bf 109 B saadeti Hispaania kodusõtta 40 masinat, mis andsid seal võitlevale saksa väekoondisele Legion Condor ülekaalu õhus vene hävituslennukite I–15 ja I–16 üle.

1938. aastal ilmunud Bf 109 C ja D olid relvastatud juba nelja 7,92 mm kuulipildujaga; neist 2 olid mootorikapoti all ja kaks tiibades. Laskemoona oli neile kuulipildujaile kokku 1840 padrunit ja võib arvata, et kõik need ligi kaks tuhat kuuli võis välja lasta 20–30 sekundi jooksul. C ja D-seeria lennukite kiirus oli 470–499 km/h ning C-seeria lennukeist saadeti 5 masinat Hispaania kodusõtta lahingukatsetele.

Sama, 1938. aasta 11. juulist nimetati senine Bayerische Flugzeugwerke tehas Messerschmitt AG-ks. Juba väljatöötatud lennukite tähiseks jäi aga endiselt Bf.

Ka 1939. aastal ilmunud E-seeria lennukid olid alul relvastatud nelja 7,92 mm kuulipildujaga; hiljem asendati tiibades olnud kuulipildujad 20 mm automaatkahuriga. Tiibade alla pandi seadmed veerand tonni pommide riputamiseks, kabiini pandi pommisihik. Modifikatsioonidele Bf 109 E–2 ja E–3 pandi ka kolmas 20 mm automaatkahur, mille raud ulatus läbi õõnsa propellervõlli, kuid väeosades võeti neist suur osa maha, kuna laskmisel kuumenedes kiilusid nad kinni. 1175–1350 hj mootorid andsid E–seeria lennukeile kiiruseks 532–555 km/h. 1940. aasta sügisel müüdi 5 lennukit Bf 109 E tolleaegsele saksa rahva suurele sõbrale N. Liidule.

1941. aastal ilmunud F-seeria lennukite kiirus oli juba 630 km/h. Lennuki aerodünaamilist kuju oli täiustatud, suurendades ta propellerivõlli kattekupli läbimõõtu kapoti läbimõõduni. Lennuki kergendamiseks vähendati ta relvastust — selleks jäid kaks 7,92 mm kuulipildujat kapoti all (kokku 1000 padruniga) ja üks 15 mm suurkuulipilduja või 20 mm automaatkahur läbi propellerivõlli (vastavalt 200 või 150 padruniga). Osale F-seeria lennukeist pandi 9 cm paksused kuulikindlad kabiini esiklaasid; siitpeale pandi sellised soomusklaasid piloodi näo ette ka järgnenud seeriate lennukeile.

Samal, 1941. aastal ehitati Fieseleri tehastes 70 lennuki Bf 109 T, mis pidid hakkama baseeruma ehitataval lennukikandjal „Graf Zeppelin“. Kuid lennukikandja jäigi ehitamata ja T-seeria lennukid unustati Pillausse, kus nad avastati 1943. aastal eestlastest lennuväeosa formeerinud Gerhard Buschmanni poolt. Buschmann taotles leitud lennukeist 20 hävituslennukit enda juhitud väeosa ühe lennusalga jaoks, kuid ei saanud. T-seeria lennukid viidi Norrasse ja Helgolandi saarele, kust toodi sõja lõpul Saksamaale.

1942. aastal ilmunud G-seeria lennukeist olid suur osa varustatud 1475 hj kõrgmootori ja hermeetilise kabiiniga; nende lennulagi oli 11,5 km. Lennuki maksimaalkiirus oli võrdne F-seeria omaga, kuid kui Bf 109 F arendas 630 km/h kiirust 6 km kõrgusel, siis Bf 109 G nelja km kõrgusel. Bf 109 G relvastuseks oli alul kaks 7,92 mm sünkroonkuulipildujat kapoti all ja 20 mm kahur läbi võlli. Hiljem, alates Aafrikas kasutatud troopikamodifikatsioonist Bf 109 G–1/Trop hakati kapoti alla panema kaks 13 mm kuulipildujat. Nende laskemoonavaru oli 600 padrunit, mis võtsid hoopis rohkem ruumi, kui seniste kuulipildujate 1000 padrunit; seetõttu ilmusid kapotikaanele väljaulatuvad kuplid. Alates modifikatsioonist BF 109 G–6 oli läbi propellerivõlli ulatuv automaatkahur kaliibriga 30 mm. Laskemoona oli sel kaasas 65 padrunit — tundub vähevõitu, kuid see-eest oli nende väikeste mürskude purustusjõud üle kolme korra suurem, kui senistel 20-millimeetristel.

1944. aastal ilmunud K-seeria lennukid olid Bf 109 arengu tipp. 1800-hobujõuline kõrgmootor andis metanooli (puupiiritus) ja vee segu sissepritsimisega 6 km kõrgusel lühiajaliseks kiiruseks 710 km/h. Pikemat aega võis Bf 109 K samal kõrgusel lennata kiirusega 670 km/h, 4 km kõrgusel aga (nagu G-seerialgi) 630 km/h. Relvastuseks oli uuel modifikatsioonil üldjuhul kaks 13 mm suurkuulipildujat ja üks 30 mm automaatkahur; Saksamaa õhukaitses kasutatavaile lennukeile lisati veel kaks 30 mm automaatkahurit (kumbki 45 padruniga) tiibade alla.

Sõja eel ja ajal müüdi üle 700 Bf 109 üheteistkümnesse riiki, kolmes riigis oli ta tootmises litsentsiga. Eelnimetatud N. Liidu kõrval eksporditi lennukeid Bf 109 Bulgaariasse 164 masinat (ja ehitati kakohapeal väike seeria), Hispaaniasse 15 masinat, Itaaliasse vähesel arvul, Jaapanisse 6 masinat, Jugoslaaviasse 73 masinat, Rumeeniasse 139 masinat (lisaks ehitati ka kohapeal), Slovakkiasse 31 masinat, Soome 70 masinat (G-seeriast), Šveitsi 102 masinat ja Ungarisse 102 masinat (ehitati ka kohapeal 93 lennukit).

Pärast sõda oli Bf 109 tootmises Hispaanias, kus ta tähis oli alul 1109–MIL „Buchón“ (Tuvi), hiljem HA–1112. Sõja ajal oli Bf 109 tootmist alustatud ka sakslaste poolt okupeeritud Tšehhoslovakkias, Avia tehastes. Lennuki tootmine jätkus seal 1951. aastani; S–99 ja S–199-nimelisi lennukeid ehitati sõja järel umbes 500 masinat. 1948. aastal müüdi neist 25 lennukit värskelttekkinud Iisraeli riigile, kus neist — kunagistest saksa eliithävituslennukeist — moodustati juutide esimene hävituslennuväe üksus „Ekron“. Ajalool on oma must huumor.

Hävitus-, ööhävitus-, luure- ja pommilennuk Messerschmitt Bf 110

  • Mõõtmed 12,30–12,64/16,27–16,81/3,99–4,10
  • Tühi- ja stardikaal 5,1–5,6/7,1–9,4 t
  • Mootorid kaks 600–1475 hj
  • Kiirus 430–595 km/h
  • Lennulagi 7,9–10,0 km
  • Lennukaugus 1200–2085 km
  • Relvastus kaks kuni viis 7,92 mm kuulipildujat, võis olla kaks 20 mm ja
    kaks 30 mm automaatkahurit, kuni 2,0 t pomme
  • Meeskond 2–3 meest
  • Toodang 6050 või 6170 lennukit, millistest 5762 jõudsid väeosadesse (sh 3028 päevast hävituslennukit, 2440 ööhävituslennukit ja 494 luurelennukit)

1934. aastal tellis Saksamaa õhusõiduministeerium (Reichsluftfahrtministerium) Bayeri Lennukitehastelt kahemootorilise strateegilise hävituslennuki, mis lennukauguselt ja tulejõult ületaks tolleaegseid ühemootorilisi hävituslennukeid. Tellitud lennukitüüp sai nimeks Zerstörer, mis ongi otsetõlkes hävitaja.

Zerstörer, mis lennukitüübina hakkas kandma nimetust Messerschmitt Bf 110, tegi esmalennu 12. mail 1936. Katsetud näitasid, et õhulahinguis ei ole raske kahemootoriline hävituslennuk eriti manööverdusvõimeline, kuid Luftwaffe šefi Hermann Göringi nõudel läks Bf 110 alates 1937. aastast tootmisse. II maailmasõja alguspäevaks 1. septembriks 1939 oli Luftwaffe koosseisus siiski vaid 95 lennukit Bf 110, kuid nende arv kasvas kiiresti. 1940. aasta sügisel peetud nn Lahingus Inglismaa pärast olid nad tähtsaimaks saksa hävituslennukitüübiks, kuna ühemootorilise Messerschmitt Bf 109 lennukaugus oli Suurbritannia kohal tegutsemiseks liialt väike.

Samal sügisel müüdi 5 lennukit Bf 110 C–2 N. Liidule, kus muidugi asuti kohe uurima võimalusi Zerstörerite allatulistamiseks. Sakslaste rumalus oma tollaste liitlaste venelaste usaldamisel oli tähelepanuväärne.

10. mail 1941 lendas hävituslennukil Bf 110 Suurbritanniasse Hitleri asetäitja Rudolf Hess, et üritada rahulepet Briti valitsusega.

Samal aastal alanud Idakampaanias osales hävituslennukeid Bf 110 ka Eestis, kus nad 22.–23. juulil ründasid Mustvee reidil seisvaid Peipsi flotilli laevu, uputades muuhulgas Eesti suurtükipaadi „Tartu“. Sama aasta septembris osalesid hävituslennukid Bf 110 Lääne-Eesti saarte vallutusretke õhutoetusel.

Sõja lõpupoole seadmestati üha rohkem Bf 110-id ööhävituslennukeiks, varustades nad radariga ja ülespoole tulistavate automaatkahuritega.

Pommi- ja torpeedolennuk Heinkel He 111

  • Mõõtmed 16,40–16,63/22,63/4,00–4,18 m
  • Tühi- ja stardikaal 6,5–8,7/11,4–16,0 t
  • Mootorid kaks 880–1350 hj
  • Kiirus 390–435 km/h
  • Lennulagi 6,7–8,5 km
  • Lennukaugus 1920–2800 km
  • Relvastus kolm kuni kaheksa 7,92 mm ja üks 13 mm kuulipilduja ning üks 20 mm automaatkahur
  • Meeskond 4–6 meest
  • Toodang Saksamaal üle 7300 lennuki

1935. aasta talvel sai Heinkeli lennukiehitusfirmas valmis kahemootoriline lennumasin He 111 A, mis oli reisilennuk, kuid oli projekteeritud pommilennukina kasutamise võimalust arvestades. Prototüüp lendas Gerhard Mitschke piloteerituna 24. veebruaril ja juba järgmisel, 1936. aastal, läks ta pommilennukina tootmisse. Esimesed 10 seeriapommitajat He 111 A–1 müüdi Hiinale, kus nad 1937. aastast alates tegid pommitusretki Taevapoegademaale tunginud jaapanlaste vastu. 1937. aasta jaanuarist jõudsid He 111 B-seeria lennukid Luftwaffe relvastusse ja läksid peagi koos saksa lenduritega Hispaania kodusõjas sõdiva Legion Condor´i koosseisu, kus said oma Euroopa-lahinguristsed. Üks lennuk sattus Hispaanias venelaste kätte. Samal ja järgmisel aastal müüdi kakskümmend neli He 111 G–5 ja F–1-seeria lennukit Türgile.

1938. aasta sügisest alates oli He 111 Luftwaffe arvukaim pommilennuk. II maailmasõja alguspäevaks, 1. septembriks 1939, oli teda Luftwaffe käsutuses 787 lennukit; temast arvukaim oli vaid hävituslennuk Messerschmitt Bf 109, mida tollal oli 1056 masinat.

— — —
Oma maiste „vägitegude“ kõrval olid He 111-ed tegevad ka sõjalaevade ründamisel sadamais ja avamerel. Seejuures juhtus ühega neist 1940. aasta 22. veebruaril kurbnaljakas lugu, kus Põhjamerel uputati sakslaste endi hävitaja „Leberecht Maass“, pikka aega arvati selle loo peategelast koguni kahe Saksa hävitaja uputajaks.

Selle päeva lõuna paiku sõitsid Wilmshaveni juures olevalt Jade lahelt merele 1. hävitajate flotilli 6 laeva fregatikapten (võrdub meie kaptenleitnandile) Friedrich Bergeri juhatusel. Flotillil oli käsk sõita Dogger-Banki madalikule, mis on inglise kalurite põhiline kalapüügipiirkond. Kõrgete saksa sõjahärrade arvates tulnuks seal inglaste kalalaevu põhja lasta nii palju, kui jõuab, et saareriigis kalaroogadest mõnda aega paastutaks.

Aga maailma asjus üsna sageli Vanajumala vahelesegamist tunnustava mehena näen ma seekordses nurjunud retkes Kõigekõrgema sekkumist inimestele kasulikku tööd tegevate kalurite kaitsel. Juhtus nii, et samaks päevaks oli ka Luftwaffe X lennukorpusele planeeritud pommitusretk Inglismaa idarannikule ja ega´s kõrged sõjaisad lennu- ning mereväest ei vaevunud omi tegemisi omavahel kooskõlastama. Selliseid lugusid oli sõja jooksul järjest ja seepärast ongi mul Saksa staapide tööst jäänud mulje, et nende tubli planeerimisoskus oli vaid enesereklaam.

Lühidalt öeldes, fregatikapten Bergeri hävitajad rühkisid põiki üle Põhjamere Dogger-Banki poole, kui algavas õhtupimeduses ilmus nende kohale üksik kahemootoriline lennuk. See oli veltveebel Jägeri piloteeritud He 111, mis lendas sõnakuulmatuid inglasi karistama.

Nii need Wehrmachti õhu ja vee valitsejad pimedasse vajuval Põhjamerel kokku said ja kolmelt hävitajalt avati õhutõrjetuli. Mitte rumalusest, vaid seepärast, et nii on sõjaajal kombeks — tundmatu lennuki või lennukite ilmumisel õhutõrjekahurite tegutsemistsooni pannakse need paukuma. Sest siis, kui lennukilt pommid või torpeedo alla on visatud ja lennuki(te) vaenulikud kavatsused on ilmselged, võib olla juba hilja.

Veltveebel Jägeri lennukile, mis lendas 1300 m kõrgusel, seekord pihta ei saadud, kuid Jäger tegi tollest paugutamisest muidugi omad järeldused — all on vaenulik laev või laevad, mida tarvis pommidega kostitada. Teinud väikese tiiru, tuli ta oma lennukiga selle arvatava vastalise kohale tagasi ja kell 19.44 viskas alla kolm 50-kilogrammist pommi. Neist kaks kukkusid hävitaja „Leberecht Maassi“ ahtri taha, üks aga raksatas komandosilla ja esikorstna vahele. Oma ettekandesse selle pommitamise kohta kirjutas veltveebel Jäger, et tabas kustutatud käigutuledega 3000–4000 tonnist aurikut ühe pommiga ahtrisse ja kahe pommiga keskpaika. „Leberecht Maass“ oli 3156-tonnine laev, nii et oma pommitusohvri suuruse määramisel Jäger ei eksinud. Olen kohanud, et nõukogude lendurid teatasid reaalseist kuni 10–12 korda kogukamate laevade uputamisest — eks ikka selleks, et aumärke välja teenida. Vast maksti suurte laevade uputamise eest ka rahalisi preemiaid?

Ühe 50-kilogrammise pommi tabamusest see 119 m pikkune sõjalaev veel ei uppunud, kuid laev peatus ja veerand tundi hiljem käis tal veel 3 plahvatust — üks vööris, üks ahtris ja üks keskosas. Viimane ilmkärakas lõi laeva pooleks ja mõlemad pooled vajusid oma rebenenud otstega merepõhjale, mis oli seal ligi 40 m sügavusel.

Pimedikus ei saanud meremehed aru, millest nood kõmakad „Leberecht Maassil“ — kas pommitati laeva õhust edasi, või oli kohale jõudnud mõni Briti allveelaev.

Aga hullemaks asi läks. Kell 20.04, ehk siis 20 minutit peale esimest plahvatust „Leberecht Maassil“, kostis uppunud, kuid vööri- ja ahtriotsaga veepinnale ulatuva laeva juurde kogunenud nelja Saksa hävitajani merelt veel üks plahvatus. See tundus olevat kilomeetrijagu esimesest tragöödiapaigast ida-kagu pool, kuhu jäi hävitaja „Max Schultz“. Samal ajal hakkasid allesolevate hävitajate hüdroakustikud kuulma vee all allveelaeva sõukruvide ja mootorite müra ning komandosildadel olnud vahimehed öisel merepinnal nägema periskoope. Hävitajalt „Erich Koellner“ märgati koguni veepinnale tõusnud allveelaeva silda, kuid kui seda rammida üritati, taibati, et see on vast põhjast veepinnale ulatuv hävitaja vöör — ilmselt uppunud „Max Schultzi“ oma. Tekkinud segadikus tõmbas manööverdav „Erich Koellner“ sõukruvidesse oma paadi, mis oli vette lastud „Leberecht Maassi“ merehädaliste päästmiseks. Paadisolijad jahvatati muidugi lihatükkideks.

Ja lõpptulemus: „L. Maassi“ 315 mehest päästeti 60, „M. Shultzi“ samaarvulisest meeskonnast ei ühtegi. Hukkunute koguarv oli 575 mehe ümber, lisaks muidugi ka kaks mürakat hävitajat, mis kumbki olid relvastatud nelja 127 mm kahuri, kaheksa 37 mm ja neljateistkümne 20 mm õhutõrje automaatkahuriga.

Kuna inglased teatasid peale Euroopa sõja lõppu, et sellel kuupäeval neil sealkandis Põhjamerel ühtegi allveelaeva ei ole olnud, ei olnud sakslastel sellele hirmu ja õuduse loole muud seletust, kui et mõlemad hävitajad pidi põhja pommitama too täpse käe ja silmaga veltveebel Jäger. 1967. aastal tuli sellele müstikale siiski Inglismaalt teine lahendus: Briti laevastik oli sinnakanti pannud miinitõkke, mis Saksa hävitajad ilmselt põhja viiski. Et „Leberecht Maass“ eelnevalt oma lennukilt pommitabamuse sai, oli järgnenud õnnetustejadale vast ainult niiöelda katalüsaatoriks.

— — —
Sõja jooksul tekkis He 111-le pommitamiste kõrval ka teisi lahinguülesandeid. Sadakond Heinkelit seadmestati torpeedolennukeiks, millistele sai alla riputada 2 torpeedot. Torpeedolennukeid He 111, milliste seeriatähiseks oli kas J–1, H–5 või H–6, kasutati Barentsi ja Norra merel Venemaale suunduvate konvoide vastu, Vahemerel liikuvate Briti konvoide vastu ja Mustal merel tegutseva vene laevaväe vastu. 7. novembril 1941, „suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni“ 24. aastapäeval, tabas üksik He 111 oma torpeedoga piki Krimmi lõunarannikut liikuvat kauba-reisilaeva „Armenia“. See oli haavatute ja sõjapõgenike lastiga teel Jaltast Tuapsesse. Eri andmeil kas ahtrisse või vööri tabamuse saanud (inimesed näevad asju erinevalt) 4727-brutoregistertonnine laev uppunud 4 minutiga, viies kaasa umbes 5000 inimest. Pääses vaid 8 õnnesärgis sündinut: see oli tollal maailmaajaloo ohvriterikkaim mereõnnetus, milles hukkunute arvu ületasid alles 1945. aasta laevahukul Läänemerel — „Wilhelm Gustloff“ (5438 ohvrit), „Cap Arcona“ (5594 ohvrit) ja „Goya“ (6666 ohvrit).

3. augustil 1942 tabas sealsamas Mustal merel He 111-lt vette heidetud torpeedo vene ristlejat „Molotov“. Sellel murdus ahter maha koos rooli ja roolimasinaga, hukkus 18 meeskonnaliiget. Kuid sõukruvid jäid ristlejale alles ja turbiinid töötasid ning see jõudis oma käiguga Poti sadamasse tollal NSV Liitu kuulunud Gruusia rannikul. Ristlejat olla rünnatud eri andmeil 5–10 torpeedolennuki poolt ja 2 neist lastud alla.

Pommi- ja torpeedolennukite He 111 tootmine lõpetati 1944. aastal. Samal aastal seadmestati 20 selletüübilist lennukit tiibrakettide Fi 103 kandjaiks, saades tähiseks He 111 H–22. 1944. aasta juulist septembrini lasti Hollandis baseerunud lennukilt välja 300 sellist raketti Londonile, 90 Southamptonile ja 20 Gloucesterile.

He 111 oli Ju 88 järel kõige arvukam pommitaja Luftwaffes. Sõja ajal oli ta tootmises ka Rumeenias ja II maailmasõjas ametlikult mitte osalenud Hispaanias. Viimases ehitati teda CASAZ.111 tähise all 236 lennukit.