Vabadussõja keerises, 25. mail 1919 tuli Tallinnale valida uus volikogu, kasvõi seetõttu juba, et 1917. aasta volikogu koosseisust enamik oli Talllinnast või koguni Eestist lahkunud. 1917. aastal linnavolikogu juhatajaks olnud enamlane Jaan Anvelt juhtis esimehe ja sõjaväe valitsuse juhatajana Eesti Töörahva Kommuuni, mis oli alustanud avalikku sõda iseseisva Eesti Vabariigi vastu. 1917-1918 linnapeaks olnud Voldemar Vöölmann oli leidnud aga tulusa töö juba Moskvas. Peaaegu kogu enamlaste fraktsioon ja ka suurem osa linnavolikokku kuulunud esseeridest olid lahkunud Eestist lõplikult Venemaale.

Ja oli selge, et enamlased juba seetõttu 1919. aasta linnavolikogu valimistel ei osalenud ja nende valijaskond, mis 1917. aastal koosnes ligemale 31 protsendist tallinlastest, oli vaja ümber mängida.

Linnavolikogus oli endiselt 101 kohta, kusjuures esseerid, kellel 1917. aasta volikogus oli algselt 22 kohta, langesid 15 peale, sotsiaaldemokraadid (vähemlased) aga suurendasid oma varasemat esindust 12 kohalt 23-le. Vasakut tiiba täiendasid veel üürnike esindajad, aga selge oli, et enamuse olid nad volikogus kaotanud. Ilmselt väljendus enamlaste puudumine ka madalas valimisaktiivsuses.

dea.nlib.ee

Varasema Demokraatliku bloki (1917. aastal 18 kohta) hajumisel olid esile tulnud tsentristlikud rahvuslikud parteid: Tööerakond 12, Rahvaerakond 11, Kristlik Rahvaerakond 8 kohaga, lisaks veel paremal tiival majaomanike 10 ja väikekaupmeeste neli esindajat.

Venelasi, lätlasi ja poolakaid seekord valimistel ei nähtud, küll tagasid juudid endale ühe ja sakslased koguni 13 kohta. Kuid ka sakslased väljendasid igal võimalusel vaenu Eesti riigi vastu.

Sõjaaja tingimusi ilmestas ka see, et kui 1917. aastal osales valimistel üle 70 000 tallinlase, siis 1919. aasta valimistel vaid veidi üle 25 000. Kuid ka elanikke oli 1917. aastal 156 000, 1918. aasta lõpus vaid 105 000.

2. EESTI SOTSIALDEMOKRAATLINE TÖÖLISTE PARTEI (5893h 23,3% 23 kohta /101 kandidaati)

  • 1. Masik, Wilhelm Jaani P
  • 2. Abramson, Paul Jüri P
  • 3. Ast, Gottlieb Friedrichi P
  • 4. Uibopuu, August Jaani P
  • 5. Tulp, August Jaani P
  • 6. Pikkov, Johannes Mardi P
  • 7. Normann, Johannes Jüri P
  • 8. Männik, Jakob Tooma P
  • 9. Jürmann, Linda Reinu T
  • 10. Palvadre, Anton Kaarli P
  • 11. Wirma, Karl Hansu P
  • 12. Raud, Märt Annuse P
  • 13. Praker, Kristofor Aleksei P
  • 14. Wesko, Johannes Johannese P
  • 15. Eilmann, Bernhard Gustavi P
  • 16. Niineberg, Otto Jüri P
  • 17. Tonto, Eduard Kaarli P
  • 18. Hamburg, Hans Matsi P
  • 19. Kärner, Johannes Jüri P
  • 20. Küjen, Gustav Willemi P
  • 21. Meier, Jüri Kaie P
  • 22. Simsiwart, Artur Jaani P
  • 23. Nerep, Werner Tõnise P

8. SOTSIALISTIDE-REVOLUTSIONÄRIDE PARTEI (ESSEERID / 3790 h 14,9% / 15/61)

  • 1. Jonas, Erich Aleksandri P
  • 2. Bleimann, Martin Mardi P
  • 3. Kärner, Jaan Kaarli P
  • 4. Kõrver, Willem Juhani P
  • 5. Janson, Aleksander Jüri P
  • 6. Hansen, August Jüri P
  • 7. Ollis, Jaan Liisa P
  • 8. Meerits, Jakob Tõnise P
  • 9. Maurer, Teodor Hansu P
  • 10. Todeson, Eduard Jaani P
  • 11. Simson, Hans Mihkli P
  • 12. Freiberg, Karl Hansu P
  • 13. Sampuu, Karl Mardi P
  • 14. Grustam, Karl Kaarli P
  • 15. Turgan, Gustav Jaani P

9. SAKSA PARTEI EESTIMAAL (3367h 13,3% 13/28)

  • 1. Koch, Harry Georgi P
  • 2. Antropoff, Roman Romani P
  • 3. Hippius, Leontine Eduardi T
  • 4. Kress, Gerhart Karli P
  • 5. Thomson, Erwin Hermanni P
  • 6. Holm, Friedrich Karli P
  • 7. Ströhm, Artur Karli P
  • 8. Kuyberg, Paul Alexandri P
  • 9. Obst, Werner Otto P
  • 10. Spindler, August Nikolai P
  • 11. Von Sievers, Gustav Karli P
  • 12. Behrsing, Arthur Peteri P
  • 13. Gnadeberg, Gustav Eduardi P

3. EESTI TÖÖERAKOND (2967h 11,7% 12/61)

  • 1. Paabo, Ruudolph Jakobi P
  • 2. Uesson, Anton Jaani P
  • 3. Annusson, Jüri Jaani P
  • 4. Dewis, Artur Peetri P
  • 5. Sibul, Karl Juhkami P
  • 6. Reinok, Willem Wille
  • 8. Allmann, Rudolf Adu P
  • 9. Mikita, Karl Mihkli P
  • 10. Rumma, Jaan Mihkli P
  • 11. Anto, Heino Peetri P
  • 12. Öpik, Paul Kaarli P

7. EESTI RAHVAERAKOND (2776h 10,9% 11/40)

  • 1. Poska, Jaan Jaani P
  • 2. Birk, Ado Ado P
  • 3. Bergmann, Juhan Friedrichi P
  • 4. Sitska, Jaan Kaarli P
  • 5. Janson, August Juhani P
  • 6. Bürger, Aleksander Kaarli P
  • 7. Lepa, Johann Kaarli P
  • 8. Westholm, Jakob Madise P
  • 9. Schönberg, Jüri Jüri P
  • 10. Saral, Karl Juhani P
  • 11. Kübarsepp, Eduard Peetri P

5. TALLINNA MAJAOMANIKKUDE NIMEKIRI (2407h 9,5% 10/51)

  • 1. Pullisaar, Jaan Tõnise P
  • 2. Lüüs, Karl Jaani P
  • 3. Umblia, Juhan Jaagu P
  • 4. Kesküll, Johannes Hansu P
  • 5. Niggol, Otto Hansu P
  • 6. Saat, Hans Tõnise P
  • 7. Ewer, Karl Juhani P
  • 8. Wahtmeister, Friedrich Tõnise P
  • 9. Liiwak, Karl Tooma P
  • 10. Kraemann, August Mardi P

6. KRISTLIK RAHVAERAKOND (1954h 7,7% 8/40)

  • 1. Linnamägi, Jaan Tõnise P
  • 2. Bauer, Heinrich Friedrichi P
  • 3. Amberg, Oskar Jüri P
  • 4. Kapp, Aleksander Joosepi P
  • 5. Perna, Artur Jaani P
  • 6. Linnamägi, Woldemar Willemi P
  • 7. Raudkepp, Leopold Aleksandri P
  • 8. Reintam, Juhan Gustavi P

1. TALLINNA VÄIKEKAUPMEHED (1026h 4,04% 4/31)

  • 1. Saarepera, Eduard Jüri P
  • 2. Papp, Willem Jüri P
  • 3. Sõerde, Mait Johannes Maidu P
  • 4. Weinberg, Jaan Jaani P

4. “ÜÜRNIKU” SELTS (953h 3,7% 4/51)

  • 1. Kask, Aleksander Hindriku P
  • 2. Pormann, Aleksander Jakobi P
  • 3. Depmann, Johannes Jaagu P
  • 4. Tirmann, August Jaani P

10. JUUDI KOGUDUSE NÕUKOGU (159h 0,6% 1/2)

  • 1. Lewinovitch, Wiktor Schai P

1918. aasta novembris linnapeaks valitud varasem Tallinna miilitsaülem Aleksander Hellat võttis juba juuni alguses 1919 vastu Eesti Vabariigi prokuröri koha, juulis asus ta aga vabariigi valitsuses siseministriks. Kaudselt vastutas ta ka selle eest, et augustis 1919 terve hulk ametiühingutegelasi üle rindejoone küüditati ja osa neist (sh ka tema oma partei esinumber Tallinna valimistel Villem Maasik), maha lasti.

Seega juunis sai linnapea kohusetäitjaks tööerakondlane Anton Uesson.

16. juunil 1919 Tallinna tütarlaste kommertsgümnaasiumi saalis kokku astunud linnavolikogu valis oma juhatajaks samuti tööerakondlase Rudolf Paabo, tema asetäitjateks esitati varasemale kokkuleppele vastavalt sots Karl Virma ja esseer Erich Joonas, kuid enamus volikogust hääletas viimased kaks maha. Maasik esitas ainsa kandidaadina linnapea kohale Gottlieb Asti, kuid teda toetas vaid 42, vastu oli 56 volinikku.

Tagajärjeks see, et kogu vasak tiib lahkus protesti märgiks koosolekult.

26. juunil õnnestus lõpuks linna ametid ära jagada, samas kui parem tiib, kellel volikogus ilmne enamus, jättis suures osas hääletamata, omakorda protestiks, et nende kandidaate ei arvestatud. Virma ja Joonas said volikogu esimehe abideks, Gottlieb Ast aga linnapeaks, häältega vaid 47 poolt, 5 vastu. Linnavalitsusse said Maasik, Kärner, Bleimann, Ennemuist, Uesson, Veidermann ehk siis sotsid, esseerid ja tööerakondlased.

Gottlieb Ast

Paraku ilmnes juba vähem kui kuuga, et vasakpoolsel linnavalitsusel pole tegelikult võimet linna valitseda, seda enam, et volikogus olid nad vähemuses. 17. juulil 1919 valiti uus linnavalitsus.

Linnapeaks sai juba ametlikult Anton Uesson, häältega 59:24, tema asetäitjaks Gottlieb Ast 64:26. Nüüd kaasati linnavalitsusse ka Rahvaerakonna ning Kristliku Rahvaerakonna ja väikese tõrke järel (Kesküll hääletati maha) ka majaomanike esindaja. Linnavalitsuses seega Uesson, Ast, Veidermann, Maasik, Kärner, Bürger, Bleimann, Tomson, Perna ja Saat.

Anton Uesson

Niisiis, vasakpoolsed olid sunnitud leppima sisuliselt seinast seina valitsemisega, suurematest rühmadest vaid sakslasi sellesse ei kaasatud. See volikogu istus koos aga 1921. aastani.

Vahepealne linnapea Gottlieb Ast aga, juhtivaid revolutsionääre 1905. aastal, olles 1906-1919 veetnud maapaos Šveitsis, Saksamaal ja USA-s, käinud nähtavasti vahepeal ka ümbermaailmareisidel, oli haigestunud tiisikusse. 15. detsembril 1919 Priihospidalis ta suri. Ta maeti Rahumäele. Tema vend Karl Ast oli samal ajal juhtivaid tegelasi Asutavas Kogus.

Villem Maasik aga hukkus mõnevõrra segastel asjaoludel Irboska lähistel, kui teda üle rindejoone üritati küüditada ja 25 isikut maha lasti. Seega kaotasid sotsid 1919. aastal Tallinnas kaks kõige juhtivamat tegelast.

Tööerakond juhtis aga nii linnavolikogu kui ka linnavalitsust.