Hispaania käitumine igasuguste lahkulöömiskatsetega on ajaloos olnud nimelt vägivaldne. 1939. aastaks surus Francisco Franco lisaks vabariigile maha ka kõik katsed Hispaanias föderaalset riigikorda kehtestada, mis sisaldas ennekõike just Kataloonia sõjalist vallutamist. Baskide terrorismile reageeriti 1970. aastal avalike hukkamistega, ETA-ga seotud partei Herri Batasuna keelustati aga 2001. aastal, ühes teiste võimalike rühmitustega, mis "ründavad demokraatiat ja vabadusi, propageerivad ksenofoobiat ja rassismi, toatavad vägivalda või terrorismi."

Rahvusvaheline Kohus (ÜRO juures) on aga 2010. aastal võtnud selge seisukoha, et ühepoolsed iseseisvuskuulutused ei ole vastuolus rahvusvahelise õigusega. Kataloonia on osanud alati terrorismist hoiduda ja otsus iseseisvuda on langetatud demokraatlikult, kuna kaks miljonit inimest on hääletanud referendumil poolt ja 176 000 inimest vastu.

See, et Hispaania ja ka Euroopa Liit seda referendumit ei tunnista, tekitab küll probleeme, aga ei muuda ilmselget rahva meelsuse avaldust olematuks.

Kataloonias on ka Hispaania sõjaväebaasid, näiteks märtsis saatis Hispaania veel Sant Climent Sescebesi baasi juurde 50 tanki. Kui Kataloonia valitsus tahaks neid baase üle võtta, tekiks kohene vastasseis. Igatahes püüd olukorda Kataloonias vägivalla või politseiaktsioonidega lahendada kutsuks omakorda esile ulatusliku kodanikuallumatuse kampaania. Kuni just francolikke lahendusi kasutusele ei võeta, pole tegelikult võimalust eraldumist nurjata.

On küll võimalik esile kutsuda aastakümneid kestev vastandumine, millele rahumeelseid lahendusi ei ole.

Kui kaua kulub tavaliselt ühepoolsest kuulutusest kuni tegeliku iseseisvumiseni?
Vaatame Euroopa viimase aja kogemusi:

Kosovo - 28 (pluss teab veel kui mitu) aastat

2. juulil 1990 kogunes Kosovo parlamendi albaaniakeelne enamus parlamendi suletud uste taha ja kuulutas välja Kosovo Vabariigi, mis lõi Serbiast lahku 22. septembril 1992. Kuna Serbial oli sõjaline kontroll territooriumi üle, suruti albaanlaste vastuhakk põranda alla, sündis Kosovo Vabastusarmee (UÇK) ja järgnenud aastatel puhkes avalik sõjaline konflikt selle ja Serbia korra- ning relvajõudude vahel. 1998. aastal alustas Serbia juba etnilist puhastust, sundides kogu albaaniakeelse elanikkonna kodudest lahkuma. NATO oli sunnitud sõjaliselt sekkuma ja 1999. aastast kontrollis Kosovot ÜRO, seejärel aga 2008. aastal kuulutati Kosovo lõpuks iseseisvaks. Kuid ÜRO-sse pole neid vastu võetud, täielik rahvusvaheline tunnustus puudub.

Leedu, Gruusia, Eesti, Läti - poolteist aastat

11. märtsil 1990 kuulutas Leedu Vabariik oma iseseisvuse taastatuks, samal päeval alustas Eesti ja 4. mail 1990 ka Läti juba otsest üleminekuperioodi iseseisvuse taastamiseks. Gruusia kuulutas end iseseisvaks 9. aprillil 1991.

Moskva ei tunnustanud ühtki nendest otsustest, alustati vägivaldseid aktsioone uute riikide piiripunktide ja sõjaliste ettevõtmiste vastu, jaanuaris 1991 jõuti juba avalike veresaunade korraldamiseni Vilniuses ja Riias. Moskvas võeti ette ka sõjaline putš augustis 1991, mis sisuliselt likvideeris viimased võimalused NSV Liitu koos hoida.

Eesti ja Läti iseseisvuskuulutused 20. ja 21. augustil 1991 said järje ka kõikides senistes liiduvabariikides juba nurjuva riigipöörde lõppjärgus ja Moskval ei jäänud muud üle, kui tunnistada 6. septembril Balti riikide ja seejärel ka teiste seniste liiduvabariikide iseseisvust. NSV Liit saadeti aasta lõpuks laiali.

Horvaatia, Sloveenia, Bosnia - neli aastat

Horvaatia iseseisvusreferendum 19. mail 1991 andis täieliku aluse riigi iseseisvuskuulutuseks 25. juunil 1991. Sloveenia oli referendumi korraldanud juba 23. detsembril 1990 ja see vabariik kuulutas end iseseisvaks samuti 25. juunil 1991. Jugoslaava keskvalitsus vastas sõjaväe saatmisega nende vastu. Brioni kokkulepe 7. juulil 1991 küll lõpetas sõja Sloveenias, kuid Horvaatia iseseisvussõda kestis aastani 1995 ja Bosnia sõda veel aastail 1992-1995, kuni lõpuks rahvusvaheline sekkumine sundis neile lõpu tegema.

Just muu maailma passiivsus võimaldas 1995. aastal Srebrenicas massimõrva korraldada ja Horvaatia jõudis veel ise sõjalise läbimurdega konflikti omapoolse lahenduse tuua. Kuid Daytoni kokkulepe 1995. aasta detsembris teatavasti ei lahendanud ju Kosovo küsimust.

Krimm, Transnistria, Abhaasia, Lõuna-Osseetia - konflikt juba 26 aastat

Samas kasutas NSV Liidu keskvalitsus oma vägivaldse rahvuspoliitika tulemusel tekitatud rahvuskonflikte, et luua kestvaid pingekoldeid, mida oli võimalik välja kuulutada vaid Vene armee kaitse all: Abhaasia NSV rajati 25. augustil 1990, Dnestriäärse Moldaavia NSV 2. septembril 1990, Lõuna-Osseetia Vabariik 1. septembril 1991, Krimmi Vabariik 26. veebruaril 1992. Ukrainas järgneid veel 2014. aastal Donetski Rahvavabariik 7. aprillil 2014 ja Luganski Rahvavabariik 27. aprillil 2014.

Klassikalisest rahvaste enesemääramisõigusest eristab neid juhtumeid eelnenud aastakümnetel toimunud sihilik ümberrahvastamine ja Moskva keskvõimu otsene sõjaline sekkumine, et konflikti teravaks ajada. Rahvusvahelist tunnustamist pole niipea oodata. Kas Krimmi referendumit saab pidada rahvaste enesemäärmisõiguse väljenduseks? Ühtset vastust siin ei ole. Moskva otsus Krimm ühepoolselt annekteerida igatahes seda küll ei väljenda.

Mägi-Karabahh - 26 aastat ja kestab

Mägi-Karabahh, ehk omakeelse nimega Artsahh oli sattunud Aserbaidžaani koosseisu stalinliku rahvuspoliitika tulemusel, mis sünnitas sihilikke konflikte. 2. septembril 1991, pärast seda kui Aerbaidžaan oli piirkonna autonoomia likvideerinud, kuulutasid armeenlased Artsahhi Vabariigi iseseisvuse välja. Järgnenud sõjale suudeti 1994. aastal vaherahu teha, kuigi lõplikke lahendusi ei ole ja piirkond on siiani sisuliselt Armeenia Vabariigi sõjalise kaitse (ja rahvusvahelise järelvalve) all, lõplikke otsuseid pole aga siiani ja võimalus, et Aserbaidžaan selle piirkonna kaotamist tegelikult tunnustaks, pole siiani.

20. jaanuaril 1990 kuulutas Ka Nahhitševan oma iseseisvumist NSV Liidu alt, aga mitte Aserbaidžaanist. Bakuuga on konflikt sisuliselt puudunud, alates sellest kui Älijevite klann Aserbaidžaanis võimule tuli.

Tšehhimaa ja Slovakkia - ühe hetkega

Ühepoolseid deklaratsioone ei hakatud seekord tegema, kuid sisepoliitiliste pingete lahendamiseks saadeti Tšehhoslovakkia Vabariik 1. jaanuarist 1993 lihtsalt laiali. Tšehhi Vabariik ja Slovakkia Vabariik on sellest peale iseseisvad.

Põhja-Küpros - 34 aastat ja kestab

Lihtsustatud tõlgendus on, et Türgi on pool Küprost sõjaliselt okupeerinud ja seega tuleks ala Küprosele tagastada. Faktid on aga keerukamad. 1974. aastal tegid kreeklased Küprosel sõjalise riigipöörde, mis võttis türklastelt demokraatliku õiguse riigivõimus osaleda, Türgi sekkus ja okupeeris pool saarest. 15. novembril 1983 kuulutati Türgi kaitse all välja Põhja-Küprose Türgi Vabariik, mida tunnustas vaid Türgi. 2004. aasta referendumil toetas just Põhja-Küpros riigi taasühendamist, kuid kreeklased ütlesid ei. Konflikt kestab lahenduseta tänase päevani, õnneks ilma lahinguteta.

Eesti iseseisvusmanifest tõi meile vabaduse üheksa kuud hiljem. Meil läks veel hästi.
Wikimedia commons