Fujifilmi ja Olympusi hübriidkaamerad on saanud üpris populaarseks ja mina isegi olen neid soovitanud sageli peegelkaamerate asemel. Hübriidkaamerate rivistuses haigutab kõige odavamate ja kõige kallimate kaamerate vahel tohutu hinnavahe, mis ulatub isegi enam kui 1000 euroni, kirjutab Digitest.ee.

Kui peegelkaamerate puhul on eristamine lihtsam, jaotus algtaseme kaamerate, edasijõudnuile mõeldute ja päris profiriistade vahel on üpris selge, siis hübriidkaamerate puhul selline traditsioon puudub. Kas 1000-1500 eurot hübriidkaamera peale kulutada on ikka mõistlik?

Võtsime hetkel kaks erilise välimusega hübriidkaamerat, et vaadata, milles nende saladus peitub ja mida nende ostmiseks kulunud lisaraha eest õigupoolest juurde saab.

Kuna tegemist on hübriidkaameratega, siis ei sattunud vastamisi mitte Canon ja Nikon, vaid hoopis Fujifilm ja Olympus. Kas tavalise fotohuvilise jaoks kõrgem hind annab nii palju lisaväärtust, et tasuks mõelda X-Pro2 või PEN-Fi ostmisele?

Teravustamises

on Olympus Fujifilmi kaamerast kiirem, vähemalt nende objektiividega, mis minul kaamerate ees kasutada oli: Fujifilmi puhul 35 mm ja Olympuse puhul 25 mm objektiiv.

X-Pro2 teravustamine ei ole aeglane, aga kujutan ette, et sporti või muud kiiret tegevust pildistades võiks nuriseda. Mina pildistan inimesi ja asju, mis eest ära ei jookse, ent isegi nii on märgata, kuidas PEN-F laseb rahuloleva „valmis!” piiksatuse kuuldavale varem kui X-Pro2.

Minu kasutuskogemuse järgi peamiselt ühe punkti teravustamist kasutades oli erinevus Olympuse kasuks pidev, sõltumata valgusoludest ja avast, kuid erinevate objektiividega võib tulemus olla teine.

Ka Olympusel on pea kõik nupud, kangid ja rattakesed kohandatavad, välja arvatud üks. Kui Fujifilm arvas, et ISO-väärtust ei tohiks saada muuta mitte millegi muu kui selleks mõeldud ebamugava tõstetava rattasüsteemiga, siis Olympuse insenerid on kindlad, et kaamera kere esiküljel olev filtrite ja värviprofiilide nupp on püha ja selle toimimist ei peaks saama muuta.

Ja ei saagi. Kui sa ei kasuta kaamerasse sisseehitatud värvifiltreid, siis on see nupp sinu jaoks lihtsalt iluasi ja sisuliselt kasutu.

Fujifilm X-Pro2 (Foto: digitest.ee)

Pildikvaliteet

Pildid, mis mõlemast kaamerast tulevad, on väga head, siin üllatust pole. Mõlemal kaameral on vanemate mudelitega võrreldes uus sensor, Olympusel 16megapikslise asemel 20megapiksline ja Fujifilmil samuti 16megapikslise asemel 24megapiksline.

Sensorivärskendus on teretulnud, kuid kummagi kaamera puhul ei ole erinevus vanemate mudelitega revolutsiooniline. Mõlema puhul torkab silma vähem müra kõrgel tundlikkusel ja laiemaks nihkunud dünaamiline ulatus.

X-Pro2 ja X-Pro1 erinevus on palju suurem kui X-Pro2 ja X-T1 vahel, samas kui PEN-F-i ja Olympuse vanemate mudelitega võrreldes nii suurt erinevust ei ole.

Kui sul on Olympus E-M5 II või isegi E-M10 II, siis ainult sensori pärast pole mõtet PEN-F-i osta. Sama võiks öelda mööndustega ka X-Pro2 kohta: vahetamaks välja X-T1 või X-E2, peaks olema lisaks sensorile ka mõni muu hea argument.

Mõlemal kaameral tegelikult ju on ka. Olympusel on varuks kaval trikk, kus sensori nihutamisega saavutatakse 50megapiksline pilt, kuid see töötab korralikult ainult statiivilt ja siis ka soovitatavalt päästikuviitega. Isegi kaamerat niisama lauale või käsipuule toetades jääb tihti sisse värin, mis pildi ära rikub. X-Pro2 uudseks trumbiks on kaks mälukaardipesa, mida pole varem hübriidkaameratel nähtud.

Mõlemal kaameral on väga head kohandatavus ja ergonoomika ning parandatud pilditöötlusalgoritmid.

X-Pro2 on viimaks esimene Fujifilmi hübriidkaamera, mille videorežiim kohe ahastama ei pane, kuid filmiprojektide jaoks pole see kaamera ikkagi veel mõeldud. Kui plaanid lisaks fotole tegeleda kõvasti ka videoga, siis vaata hoopis Sony või Panasonicu kaamerate poole.

Miinuspoolelt väärib mainimist, et mõlema kaamera aku peab peegelkaamerate mõistes suhteliselt nutuselt vastu, umbes 250–350 pilti, sõltuvalt sellest, kui palju sa ekraani vaatad.

Loe täisteksti saidil Digitest.ee!