Püha Jakobi kalmistu uurimisel leitud luustike hambapatoloogiaid tutvustab värskes Eesti arheoloogiajakirjas Tutulus Mari-Anne Liblik, vahendab ERR Novaator.

Liblik kaitses möödunud aastal Tartu ülikoolis samal teemal magistritöö ja selgitab, mida leiud omaaegsete tartlase suuhügieeni ja toitumisharjumuste kohta näitavad.

Tartu Jakobi kalmistu paiknes Jakobi, K. E. von Baeri, Tähtvere ja Kroonuaia tänava ristmiku piirkonnas mäenõlval, väljaspool linnamüüri Jakobi värava ees. Kiriku asukoht ja kalmistu täpne ulatus on teadmata, kaevand hõlmas vaid kalmistu ühte serva.

Kirikut on esmamainitud 1345., viimast korda 1417. aastal; kalmistust kirjutatakse veel 16. ja 17. sajandil. Linnadesse matmise lõpetasid kogu Vene impeeriumis Katariina II ja senati 1771.–1772. aasta sellekohased ukaasid.

Jakobi kalmistul luustike juurest leitud müntide ja ehete põhjal kuulub suurem osa uuritud matuseid siiski 15.–16. sajandisse.

Kuna kalmistu asus omaaegse linnamüüri taga, maeti sinna arvatavasti eeskätt lähedaste külade asukaid, vaesemaid linlasi ja eeslinna elanikke, aga ehk ka linnas viibinud sõdureid ja maalt linna asunud talupoegi.

Loe täisteksti saidil ERR Novaator