Igatahes, (kuri)kuulus Minecraft oli minu jaoks selline mitte midagi ütlev üksus, sest seal ei olnud minu jaoks mingit sihti, mille poole püüelda. DQ Builders lubas aga täitsa mitmekümnete tundide pikkust lugu ja ülesannete jada ning mõtlesin, et võtan selle kindlasti ette, kirjutab ajaveeb M Kuubis.

Mõtteks see vaid jäigi, ilmselt seetõttu, et antud mängu ma Eesti poelettidel väga ei kohanudki.

Kuid kerime käesoleva aasta veebruari ja ennäe, mul tekkis võimalus teha vigade parandus. Nimelt nägi ilmavalgust DQ Buildersi Nintendo Switchi versioon ja mis oleks parem kui bussi oodates ja miks mitte ka bussisõidu ajal veidike kuubikuid laiali pilduda.

Esmapilgul saabki paralleele tõmmata Minecraftiga, sest mõlemad maailmad koosnevad klotsidest. Saad koguda erinevaid materjale, meisterdada erinevaid esemeid ning kurje kolle aeg-ajalt relvadega surkida. Erinevalt Minecraftist tuleb DQ Buildersis aga keskenduda baasiehitusele.

Põhiloos läbitakse neli peatükki, kus igaühes alustad baasi ehitust taas nullist. Seikled maailmas ringi, teed endale paremat varustust, kogud erinevaid materjale ja avastad endas kui legendaarses Ehitajas oskuseid erinevaid ruume püsti panna.

Mida rohkem baasi ehitad, seda rohkem sinna erinevaid tegelasi kohale ilmub. Neil on sulle omad soovid ja ülesanded ning vastutasuks on nad abiks aeg-ajalt linnale kallale tungivate koletiste hordide tagasilöömisel ning sulle toidumoona ja muu tarviliku kraami valmistamisel.

Niimoodi siis neli korda, erineva temaatikaga maailmates. Iga maailma lõpus on suurem boss, kelle alistamiseks tuleb kasutada mingit kindlat eset mingil kindlal viisil.

Lugu ise on täitsa vahva nendele, kes ka varem Dragon Questi mängudega kokku puutunud on. Builders leiab aset peale esimese Dragon Questi mängu lõppu, kus mängija sai põhipaha juures valida, kas talle kaussi sõita või temaga liituda ning pool Alefgardi kuningriiki oma käpa alla panna.

Builders siis näitab, kui pekki see kurjamiga liitumine asjad ikkagi ajas. Kõik on varemetes (nagu Eesti kossu keskmängijate karjäärid) ja ükski inimene ei oska enam midagi oma kätega teha.

Mängija tegelane on legendaarne Ehitaja, kes ärkab üles mälukaotusega ning peab inimkonnale uuesti õpetama, kuidas kahte tellist tati või liimiga omavahel kokku panna.

Esimese peatüki lõppedes avaneb peamenüüs ka Terra Incognita-valik, mis toimetab sind maailma, kus koletised sind ei kimbuta ning saad oma soovi järgi areneda ja ehitada.

Siin maailmas loodud asju saab jagada ka teiste mängijatega ning samamoodi saab siia „kutsuda“ teiste mängijate loodud ehitisi. Mida rohkem põhilugu edasi mängid, seda rohkem „retsepte“ asjade valmistamiseks siin lahti lukustub.

Kui mina olin see, kellele meeldis loopõhiselt ringi lammutada ja kõike haamrite, kirveste ja pommidega segi peksta, siis mu pojale, kes muidu ka mingil määral Minecrafti fännab, oli meeltmööda just see niisama ehitamise võimalus. Seega algajad arhitektid peavad ikkagi vähemalt ühe peatüki mängust läbima, et ise oma maailma kujundama hakata.

Kuna mängus on ka erinevaid pahalasi, tuleb nendega aeg-ajalt võidelda. Võitlus on lihtsakoeline. Sa lihtsalt suunad oma käes oleva kepi/mõõga/muu riista vastase poole, vajutad paar korda lööginuppu ja jooksed siis ilmselge vastulöögi eest ära. Korda rituaali, kuniks elukast sulle enam vastast pole.

Probleemiks on aga see, et ka koletiste vastu puutumine teeb sulle kohe haiget ning tänu veidi poolpidusele vahemaa hindamisele on pahatihti nii, et su kurikas ei ulatu kollini või jooksed sa kollile lihtsalt otsa.

Asja ei tee paremaks ka kaameraga kaklemine. Nimelt on kolmanda isiku kaamera mõeldud avatud maailmas ringi jooksmiseks ja seal on ta ka hea.

Niipea aga, kui lähed kuhugi katuse alla või koopasse, lendab kõik vastu taevast ning pead jupp aega kaameraga keerutama, et midagi ära teha. Õnneks ei pea tihti katuse all vehkima, sest majadele katuste ehitamine pole kohustuslik.

Samuti riivas kõrva häälenäitlemise puudumine. Tänapäeval olen sellega juba nii ära harjunud, et oli imelik näha ainult ekraanile kirjutatud dialoogi.

Dragon Quest Buildersile ei tuleks läheneda kui Minecrafti asemikule või rivaalile. Ta on pigem RPG, millel on Minecrafti lõhn küljes.

Builders annab sulle esmalt kümneid tunde kestva loo, olenevalt sellest, kaua sa ise ülesannete ja linnaehituse kallal aega viidad. Mina piirdusin enamasti kõige lihtsamast materjalist majade ja hädavajalike esemete loomisega, sest paremate materjalide tegemiseks/kogumiseks pidi liiga palju vaeva nägema.

Kes aga tahab omale meeletuid losse ehitada, siis neil on see võimalus täiesti olemas ja Buildersit võib seepärast mõni suurem fänn mängima jäädagi.

Switchil pole jaapanipäraste rollikate rikkuse üle veel midagi hõisata ka, seega Builders kulub isu peletamiseks täiesti marjaks ära.

ekraanitõmmis