Tavapäraselt on esimeste Skandinaaviast saabunud väljarändajate Islandile jõudmine paigutatud aastasse 874. Enne neid elasid saarel ilmselt gaeli päritolu mungad. Kristlus kehtestati saarel seadusliku riigiusuna aastal 1000.

Nüüd leidsid teadlased, et üks 10. sajandi keskpaigas Islandil toimunud võimas vulkaanipurse ja sellega kaasnenud meeletu laavavool võisid olla värssidesse valatuna tööriistaks, millega islandlasi mõjutati endisi muinaspõhja jumalaid maha jätma ja kristlusse pöörduma.

Purse ja laavavool leidsid aset Eldgja lõhevulkaanis (nimetatakse ka vulkaaniliseks kanjoniks). Seda tüüpi purske puhul voolab väga suur basaltse laava mass üle ümbritseva maastiku saadetuna kõrge väävlisisaldusega gaasidest. Islandil on selliseid purskeid hiljemgi olnud, võib öelda, et lõhevulkaanid ongi saarele omased.

Eldgja laavavoolu puhul teati, et see küll millalgi pärast saare asustamist toimus, aga millal täpselt, seda mitte. Seetõttu polnud võimalik ka katastroofi mõjude kohta saareelanikele mingeid täpseid järeldusi teha.

Cambridge`i ülikooli teadlaste juhtimisel läbiviidud uues uurimuses osalesid nii ajaloolased kui klimatoloogid. Purske täpseks dateerimiseks analüüsiti Gröönimaa jääkilbi kihte ja puude aastarõngaid, uurimuse tulemused avaldati ajakirjas Climate Change. Analüüsi tulemusena ütlevad teadlased, et laavavool algas 939. aasta kevadel ning kestis vähemalt järgmise aasta sügiseni, kui mitte veel kauem. Purskega vallandus erakordne kogus laavat - lausa 20 kuupkilomeetrit.

Viikingid olid kohal olnud alla sajandi

See tähendab, et Eldgja (see tähendab tõlkes tulekuristikku) laavavool mõjutas Islandi lõunaosa vähem kui sada aastat pärast seda, kui saar viikingite poolt asustati. Purse toimus varajaste islandlaste teise-kolmanda põlvkonna eluajal ja mõned, kes lastena Skandinaaviast saarele jõudsid, võisid vabalt seda oma silmaga näha, ütles uurimuse juhtivautor Dr Clive Oppenheimer Cambridge`i ülikooli geograafiateaduskonnast.

Eldgjá.
FOTO: (CC) Andreas Tille / Wikipedia

Pärast seda, kui purske aeg paika sai, leiti, et Islandi kuulsaimas keskaegses eelkristliku müüdiluule kogumikus Vanemas Eddas, kus on juttu paganlike jumalate lõpust ja uue ainujumala saabumisest, räägitakse samas ka üsna detailselt vulkaanipurskele ja laavavoolule sarnasest maailmalõpulisest sündmusest.

Viiteid purskele leiti pärast selle dateerimist paljudest muudestki allikatest. Väävline pilv levis üle terve Euroopa ning nii tollastest saksa, iiri kui itaalia kroonikatest võib lugeda, et Päike värvus taevas veripunaseks ning selle valgus muutus tuhmimaks.

Inimesed kannatasid Põhja-Euroopast Hiinani

Ilm jahenes, kuna atmosfääri paiskunud tolm ja tuhk takistasid päikesevalgust. Seda tõendavad põhjapoolkera puude aastarõngad. Tulemuseks oli üks viimase 1500 aasta jahedamaid suvesid. Genfi ülikooli maateaduste osakonna professor Markus Stoffel, kes uurimuse kaasautoriks oli, ütles, et kõige märkimisväärsem oli 940. aasta suve erakordne jahedus Kesk-Euroopas, Skandinaavias, Põhja-Ameerika Kaljumäestiku Kanada-osas ja Kesk-Aasias, kus suvine keskmine temperatuur oli tavalisest kaks kraadi (Celsiuse järgi) madalam.

"Purse oli väga võimas, aga olime siiski üllatunud, kui palju selle tagajärgede kohta ajaloolisi tõendeid leidus," ütles Georgetowni ülikooli ajaloo- ja bioloogiateaduskonnas töötav kaasautor Dr Tim Newfield. "Inimesed kannatasid Eldgja purske tulemusena Põhja-Euroopast Hiinani - talved olid pikad ja karmid ning kevadel ja suvel valitses tõsine põud. Kariloomad surid, ritsikad hävitasid saaki. Kõikjal ei olnud küll näljahäda, kuid 940. aastate alguse ülestähendustest näeme, et nälgiti ja toidupuuduse tõttu surdi nii tänase Saksamaa, Iraagi kui Hiina aladel."

Ning nagu öeldud, seoti lisaks kroonikute ülestähendusele mitmelt poolt maailmast selle konkreetse purskega ka osa Islandi eelkristliku müüdiluule kogumikust Vanem Edda. Vanem Edda sisaldab nii jumala- kui kangelaslaule, viimaste seast on üks tuntumaid Völuspa ehk Nägijatari kuulutus. Laulu on dateeritud kõige varasemalt aastasse 961 ning see kõneleb Islandi paganlike jumalate langusest ja uue ainujumala saabumistest ehk kristluse tulekust ja ristiusustamisest. Osa Nägijatari kuulutust kirjeldab vanade jumalate otsasaamisega seoses ka hirmsat purset plahvatustega, mis valgustasid taevast ja mille tulemusena Päike paksude tuha- ja suitsupilvede taha peitus.

Vanade jumalate maailm lõppes leekides

"Päike hakkab mustaks tõmbuma, maa upub merre; eredad tähed pillutakse taevast alla. Aur purskub üles sellega, mis toitis elu; leegid lendavad kõrgele vastu taevast ennast," kirjutatakse laulus. Need on read, millega võiks kirjeldada ka Eldgja purset ja laavavoolu. Vähe sellest, Völuspas on juttu ka külmadest suvedest pärast purset. Teadlased seostavadki neid kirjeldusi nüüd konkreetse Eldgja purske ja laavavooluga aastail 939-940.

Muinaspõhja jumala Thori vasara kujuline ripats.
AP

Need kirjeldused tähistavad ka vanade jumalate ja nende maailma leegitsevat lõppu ja teadlased arvavad, et juttu tulemöllust võidi kasutada ka justkui hoiatusena, et taaselustada jubedaid, tollal aga veel mitte liiga kaugeid mälestusi ja innustada saareelanike laialdast üleminekut kristlusele, mis kümnenda sajandi jooksul Islandil toimus.

"Nüüd, kus purske ja laavavoolu toimumisaeg on kindlalt paigas, langevad mitmed keskaegsete kroonikate sissekanded paika kui selle tõenäolised tagajärjed - sellega lähevad kokku atmosfäärilise vine vaatlused-kirjeldused Euroopast, karmid talved, külmad suved, kehvad saagid ja toidupuudus," ütles Oppenheimer. "Kuid kõige muljetavaldavam on Völuspas leiduv purske kirjeldus, mis on justkui kohaliku pealtnägija oma. Poeemi tõlgendus purskest ja laavavoolust kui prohvetlikust sündmusest ja paganlike jumalate uuega asendumisest viitab, et mälestusi sellest vulkaanipurskest kasutati kristluse juurutamiseks."