Sakslased kasutasid 1914. aastal Läänemerel kolme vananenud allveelaeva, kuid peagi toodi Põhjamerelt kohale uuemad mudelid U 23, U 25 ja U 26. Just viimane neist suutis panna suured mereülemused uude relvaliiki respektiga suhtuma.

Egenolf von Berckheim.

Üheks tundmatuks jäänud allveeässaks kujunes Läänemerel U 26 komandör, 34-aastane kaptenleitnant Egenolf von Berckheim, kes suutis aasta jooksul uputada kolm Vene laeva ja tekitada vastasele suuri inimkaotusi - 2223 vene mereväelasest, kes Esimeses maailmasõjas Läänemerel Läänemerel hukkusid, läkitas see mees merepõhja peaaegu pooled.

Ristleja „Pallada“ uputamine

Kohe sõja algul üritasid sakslased oma väikeste jõudude aktiivse tegutsemisega Vene laevastikule initsiatiivi peale suruda. Soome lahe suus varitsev U 26 ründas 10. oktoobril 1914 vene ristlejat “Admiral Makarov”. Jõudnud laskekaugusele, läkitas von Berckheim teele kaks torpeedot. Kuid juhuslikult alustas “Admiral Makarov” just sel momendil pööret ja mõlemad torpeedod läksid mööda.

Uus võimalus avanes saksa allveelaeval järgmisel hommikul. U 26 oli varahommikul seisnud Osmussaare põhjatipu juures ja liikus sealt pealvee aeglaselt põhjaloodesse. Kell 9.15 märgati allveelaevalt vene ristlejaid “Aurora” ja “Rossija”, mis sõitsid Tallinnast läände. U 26 sukeldus ja üritas neile torpeedolaske kaugusele jõuda, kuid ristlejate suurem kiirus ei võimaldanud sakslastel rünnata. Peagi kadusid vene laevad silmapiiri taha.

Varsti kell 11.30 nähti periskoobisügavusel liikuvalt allveelaevalt kahte läänest tagasi pöörduvat 4-korstnalist Vene ristlejat “Bajan” ja “Pallada”. U 26 rühkis edasi loodekursil, mis viiski ta kella 12.10-ks esimesena liikuvast ristlejast vaid 500 meetri kaugusele. Selleks momendiks oli allveelaev juba ümber pöördunud ja laskis välja torpeedo oma ahtriaparaadist.

Mõne minuti pärast tabas see ristlejat „Pallada“ just laskemoonakeldri kohta, keldri sisu detoneerus ja kõrvulukustava kärgatuse saatel paiskus laevakerest taeva poole paarisaja meetri kõrgune tule-, suitsu- ja veesammas.

Kui suits hajus ja veesammas alla langes, oli ristleja pealtnägijate hämmastuseks veepinnalt kadunud! Allesjäänud ristleja “Bajan” lisas kiirust ja eemaldus kiiresti; õnnetuspaigale aga kiirustasid läheduses viibinud hävitaja “Rezvõi” ja paar miinitraalerit, veidi hiljem ka hävitaja “Novik”.

Veepinnal heljus vaid puutükke, korgipuruga täidetud koisid ja päästeveste, aga ka üks ikoon, mille nimi oli “Nerukotvornõi Obraz Spasitelja”. Ühtegi inimest, ei elusat ega surnut, meri seekord välja ei andnud. Hukkunud oli kogu ristleja 597-liikmeline meeskond koos komandöri I järgu kapteni Sergei Magnusega. “Palladal” hukkus ka kuus Eestist pärit meest.

Ristleja "Pallada".
Hanno Ojalo.

Sõjalaeva hukkumine ilma ühegi pääsenuta on meresõjaajaloos üsna haruldane juhtum.
See katastroof mõjus Vene laevastikus šokina ja nüüdsest suhtuti vaenlase allveelaevadesse suure respektiga. Need viirastusid pidevalt ja igal pool.

Kuid selle 7834-tonnise ristleja uputamisega von Berckheim ei piirdunud.

Miiniveeskaja „Jenissei“ uputamine

1915. aasta suvel õnnestus tal samas piirkonnas Soome lahe suus jälle edu saavutada.
4. juunil 1915 asus Tallinnast Lääne-Eesti saarestiku suunas eriti raske relvalastiga (360 meremiini ja 20 torpeedot) teele vene miiniveeskja “Jenissei”, aastal 1909 valminud 3000-tonnine sõjalaev. “Jenissei” möödus Pakri poolsaarest ja Pakri saartest ning lähenes Keibu lahe meridiaanile, kui teda märgati seal vahti pidava U 26 periskoobis. Kaptenleitnant von Berckheim viis oma allveelaeva miiniveeskajaga ristuvale kursile ja kell 9.27 läkitas 600 meetri pealt teele torpeedo. Mõned minutid hiljem saigi Jenissei paremasse pardasse tabamuse ja kadus erinevail andmeil 3-10 minuti jooksul veepinnalt. Koos laevaga hukkus 298 meest, sealhulgas ka laeva komandör II järgu kapten V. Prohhorov. Seekord pääses 21 õnnesärgis sündinut.

45-47 meetri sügavusse merepõhja vajunud laeva vraki avastas 1985. aastal Eesti Meremuuseumi uurimislaev “Mare” kapten Vello Mässi juhatusel.

Transpordilaeva “Petšora” uputamine

Kurjakuulutav U 26 uputas samal suvel Eesti vetes veel kolmandagi laeva. See oli 1200-tonnine transpordilaev “Petšora”, mis torpedeeriti põhja 25. augustil Naissaare lähedal.

Peale seda nähti saksa allveelaeva viimast korda viis päeva hiljem ning sellest hetkest jäi ta teadmata kadunuks. Tõenäoliselt sattus ta Soome lahe suus miinidele ja kadus kogu 30-liikmelise meeskonnaga merepõhja oma ohvritele järele.

Andmebaasi www.uboat.net andmetel on U 26 märgitud teadmata kadunuks Soome lahes oletatavasti 30. augustil 1915. Aastal 2014 avastasid allveelaeva vraki Soome sukeldujad Hanko poolsaare lähistelt.

Kahtlemata oli U 26 edukaim Saksa allveelaev Läänemerel. Selliseid saavutusi ei olnud siin ette näidata ühelgi teisel allveelaeval.