Ilmus ajakirjas Sõdur 2/2018.

Ta on loodud, et purustada sõbralike üksuste vahetus läheduses olevaid vastase sihtmärke. Peale selle on tema ülesanne vastase tegevuse häirimine detailselt koordineeritud rünnakutega rinde sügavusse. Lisaks eelnevale on selle relvaplatvormi üheks põhiülesandeks rekkerünnakute sooritamine, mis kindlustab segaduse vastase positsioonidel ja loob eelise oluliste maa-alade ja objektide hõivamisel.

Põhineb transpordilennukil

Lennuvahend on varustatud kõrgetasemeliste andurite ning navigatsiooni ja tulekontrolli seadmetega, mis võimaldavad määrata ja jälgida mitmeid sihtmärke ning neid kirurgile omase täpsusega rünnata. Ründamiseks lennatakse sihtmärgiala kohal vastupäeva ringe, et vastane oleks kiirelt tuvastatav ja tema neutraliseerimiseks kuluv reageerimise aeg oleks vahetu. Kuna baasmudeliks on ikkagi transpordilennuk, siis puuduvad lennukil relvad õhu sihtmärkide ründamiseks ja ta on sunnitud enamjaolt tegutsema pimedal ajal, mis tagab visuaalse varjatuse vastase õhutõrje eest. Samas on see kompenseeritud sihtmärkide pimedas tuvastamise võimega, mis on teinud temast veel tõhusama vahendi üksuste toetamisel.

Kuna AC-130 on loodud transpordilennuki baasil, siis suudab ta viibida lahinguruumis märgatavalt kauem kui teised lähiõhutoetuse platvormid. Sellega tagatakse maapealsete üksuste järjepidev toetus ja katkematu hirm vastase ridades.

Vietnami sõjas otsustasid ameeriklased võtta C-130 „Hercules“ transpordilennuki ning arendada sellest relvastatud lennuplatvorm, mis asendaks seni kasutuses olnud Douglas AC-47 „Spooky“ (projekt „Gunship I“). Tänu oma kiirusele, pikemale lennuajale ning kandevõimele, mis võimaldas paigutada rohkem relvastust ja laskemoona, sai temast AC-130A (projekt „Gunship II“). Lennuki nimes olevad tähed A ja C tähistavad inglise keelseid sõnu attack ja cargo.

Esimese lennuvahendi vasakule küljele paigutati alla suunatud Gatling-tüüpi kuulipildujad. 1969. aastal lisandus relvaplatvormi arsenali 20 mm ja 40 mm kaliibriga automaatkahurid. Läbi aastate on lennukit pidevalt arendatud. Võimearendused on toonud endaga üha paremad seadmed ja efektiivsemad relvad. Kõige tähelepanuväärsema uuendusena lisati kolmandas arenguetapis 105 mm haubits, millest on kujunenud ka tema kõige kurikuulsam sümbol.

Kuraditosin meeskonnaliiget

Kogu oma kõrgtehnoloogilisuse juures vajab see lennuvahend 13-liikmelist meeskonda, kellest igaüks kannab konkreetset ülesannet missiooni edukuse saavutamisel. Nendest viis on ohvitserid, kellest kaks on piloodid, kellele lisanduvad veel relvasüsteemide ja elektroonilise võitluse ohvitserid ning navigaator. Relvastuse töös hoidmiseks on vaja nelja relvurit, kellele lisanduvad sensorite operaatorid ja kes tagavad õigete sihtmärkide tuvastamise ja määramise. Samuti spetsialistid lennuki tehnilise korrasoleku jälgimiseks ja lastija.

Foto: US Air Force/Senior Airman Julianne Showalter.

Pärast teenistusse võtmist on lennuk leidnud kasutust nii rahutagamise kui ka sõjalistes operatsioonides, kus üheks osapooleks on olnud Ameerika Ühendriigid, sh nii Lähis-Idas kui ka Aafrikas. Tulenevalt õhuki tipptasemel süsteemidest ja sellega kaasnevast saladuseloorist pole lennuvahendit kasutanud keegi teine peale ameeriklaste endi. Küll aga on lennuvahendiga toetatud erinevate liitlas- ja partnerüksute eriväelasi, kes on panustanud nende operatsioonidesse.

Loe lähemalt Sõduri värskest numbrist.