11. sajandi keskpaigas elas neis juba tuhandeid Skandinaavia päritolu inimesi. Gröönimaale määrati ka oma piiskop. Ent 15. sajandi lõpuks oli eurooplaste asustus täielikult kokku varisenud ja inimesed kadunud. Järel olid vaid varemed ning vastuseta küsimus – mis juhtus?

Uus DNA-analüüs ja selle põhjal valminud teadustöö võivad juhtunule ehk pisut uut valgust heita.

On pakutud, et grööni viikingite asustusele võis lõpu teha kliima jahenemine või siis kangekaelne kindlaksjäämine läbikukkunud põllundusvõtetele. Põhjustena on oletatud ka konflikte kohalikega, katku, sidemete katkemist Mandri-Euroopaga ja muudki.

Samuti on arvatud, et gröönimaalaste püsimajäämise seisukohast mängis väga tähtsat rolli kaubavahetus. Gröönlaste kõige tähtsamaks ekspordiartikliks olid morsavõhad ja -luud, millest keskaegsed meistrimehed nikerdasid kõikvõimalikke peeni esemeid krutsifiksidest malenuppudeni. Samas pole nende esemete algmaterjaliks olnud vandli päritolu kunagi teaduslikult uuritud.

Nn Lewise malendid, ilmselt 12. sajandil Trondheimis morsavandlist valmistatud malenupud, mis leiti aastal 1831 Lewise saarelt Šotimaalt.
Foto: Nachosan/Wikimedia Commons

Morsad jagunesid kaheks liiniks

Phys kirjutab, et nüüd võtsid Cambridge`i ja Oslo ülikooli teadlased kätte ja uurisid morskade kolju- ja võhamaterjali, mis on enamasti pärit keskaegse Euroopa töökodadest. Materjalile tehti DNA-analüüs, et jõuda järeldusele, millisest piirkonnast loomad, kellele võhad ja luud kuulusid, pärit olid.

Tulemused olid põnevad: esiteks selgus, et morskade arenguloos on toimunud evolutsiooniline lahknemine. Teiseks ilmnes, et Gröönimaa kolooniad olid morsavõhkade ekspordi osas Lääne-Euroopasse kakssada aastat järjest praktiliselt monopoolses seisus.

Eile teadusajakirjas Proceedings of the Royal Society B avaldatud uurimuses kasutati morsamaterjali, mis oli pärit mitmetest erinevates keskaegsetest kaubavahetuspunktidest – Trondheimist, Bergenist, Oslost, Dublinist, Londonist, Schleswigist ja Sigtunast. Proovid olid peamiselt pärit vahemikust 900-1400.

Brattahlid (tänapäeval Qassiarsuk) - Erik Punase esimene elupaik Gröönimaal.

Analüüs näitas, et viimase jääaja jooksul hargnes atlandi morskade populatsioon kaheks põhiliiniks, mida uurijad nimetavad lääne- ja idaliiniks. „Idamorsad“ on levinud suuremal osal Arktikast, läänepoolne populatsioon aga ainult vetes, mis jäävad Gröönimaa ja Kanada vahele.

Morsavandli kui kaubaartikli algusaja leiud pärinesid peamiselt idapoolsetelt atlandi morskadelt. Kui aga nõudlus 12. sajandi algusest kasvama hakkas, hakati Euroopat varustama praktiliselt ainult läänepoolsetelt morskadelt pärit vandliga. See tähendab, et see materjal pidi olema pärit Gröönimaalt, olid siis küttideks viikingid ise või vahetati seda kohalike põliselanikega.

„1100. aastate alguseks oli Gröönimaast saanud Lääne-Euroopa peamine morsavandliga varustaja – nende käes oli praktiliselt monopol,“ ütles teadustöö üks kaasautoreid Dr James H. Barrett Cambridge`i ülikooli arheoloogiateaduskonnast. „Muudatused kaubavahetuses kattuvad Gröönimaa asulate õitsenguperioodiga, mil elanikkond kasvas ja ehitati uhkeid kirikuid. Hilisemad Islandilt pärit ülestähendused märgivad, et 1120. aastatel kasutasid gröönimaalsed just morsavandlit, et saada Norra kuningalt õigus oma piiskopkond luua. Võhkades maksti ka kirikule andamit.“

Gröönimaa kunagises Ida-Asulas paiknenud Hvalsey kiriku varemed.
AP

Barrett lisab, et 11.-13. sajand oli periood, kui Euroopas elanikkond tublisti kasvas ja majandus õitses, mis tähendas, et linnades tekkis suurem nõudlus luksuskaupade järele – sinna hulka kuulusid ka morsaluudest ja –võhkadest valmistatud iluesemed. See nõudlus võis aidata kaugel põhjas elavail gröönlastel aastasadu elus püsida.

Hilisemat morsavandlit Euroopast leitud pole

„Teadsime algusest peale, et ammuse DNA analüüsimine võib meile anda uusi ajaloolisi vaatenurki, aga sel korral osutusid avastused lausa erakordselt märkimisväärseteks,“ oli kaasautor Sanne Boessenkool Oslo ülikoolist rahul.

Gröönimaa kolooniate lõppvaatuse kohta räägib uus uurimus siiski vähe, nendivad Barrett ja ta kolleegid. Samas märgivad nad, et Euroopast on raske leida morsavandlit, mis oleks mandrile jõudnud pärast aastat 1400. Siis sai käsitööliste peamiseks nikerdusmaterjaliks elevandiluu – võimalik, et asi oli lihtsalt maitse-eelistuste muutumises.

Morsavõhkade eksport võis peatuda ka muudel põhjustel – üleküttimine võib näiteks viia selleni, et morsad jätavad oma rannikul asuvad lesilad maha; samuti võis põhjus olla 14. sajandil alanud nn väikses jääajas või siis Euroopat räsinud Mustas surmas. Mis iganes eksporti piirama hakkas – gröönimaa viikingite lõppu pidi see mõjutama. Liigne sõltuvus ühestainsast kaubast, mis algul aitas kogukonnal püsima jääda, oli ühtlasi selle haavatavuse allikaks.

Morsavõhkasid eksporditi koos koljudega. Võhad murti kolju küljest lahti alles töökodades ja sellest protsessist pärit jäägid võimaldasidki DNA-analüüsi teha. Iidsed nikerdatud esemed oleksid liigselt kahjustada saanud.