Elistvere mõis (saksa keeles Ellistfer) on selle piirkonna üks vanemaid – mõisa on esmakordselt mainitud juba 1355. aastal. Keskajal kuulus mõis algul Taubedele ja Ungernitele, alates 17. sajandi algusest aga von Wrangellidele. Tollal oli Elistvere sõdades niivõrd laastatud, et vaid viis talupoega oli põliselanikud. Ülejäänud aga hiljuti mujalt saabunud.

Hiljem oli Elistvere pikalt von Stackelbergide omanduses, nende ajal ehitati mõis ka esinduslikuna välja. Luksuslik hilisbarokne kahekorruseline peahoone kerkis Reinhold Johann von Stackelbergi ajal 1785. aastal - oma stiili üks esinduslikumaid mõisahooneid kogu Eestis. Härrastemaja tegi eriti pilkupüüdvaks kõrge sokkel, suur maht ning kõrge kelpkatus. Peahoonega samal perioodil püstitati selle esiväljaku äärde stiilne hilisbarokne ait, kaks kahekorruselist kõrvalhäärberit ja muid kõrvalhooneid, mis moodustasid sümmeetrilise ansambli. Samuti rajati suur mõisapark.

Elistvere mõisa härrastemaja enne lammutamist 1930. aastatel.
Foto: Jaak Juske

1870. aastal siirdus Elistvere mõis von Ungern-Sternbergide omandusse. 1884. aastal oli uhkes mõisakompleksis kokku 25 hoonet. Elistvere viimane omanik enne võõrandamist 1919. aastal oli Adelaide von Ungern-Sternberg.

Mõisa peahoone lammutati 1930. aastatel. Säilinud on aga Eesti üks kaunemaid hilisbarokne, esindusliku kaaristuga mõisaaitu. Aida fassaadi kaunistab üheksa ümarkaart, kaarte vaheline ala on kaunistatud pilastritega. Aida vastas paiknes sellega arhitektuurselt sarnane sõiduhobuste tall, mis varises kokku 1984. aastal. Peahoone taga paiknenud väljaku ääres asunud valitsejamaja varises aga kokku juba 1960. aastate lõpus.

1997. aastal alustas suures mõisapargis tegevust Elistvere loomapark, kes on pidevalt laienenud ning kujunenud kaasajal piirkonna üheks turismimagnetiks. Loomapark kuulub Riigimetsa Majandamise Keskusele.

Artikli koostamisel on kasutatud www.mois.ee ja Wikipedia andmeid.

Järgmisel korral räägime Lehtse mõisa ajaloost.