Ilmus ajakirjas Sõdur nr 5/2018

Inimesi on siin väga erinevaid: 1800 ajateenijat, 1000 tegevteenistujat ja 1000 liitlast. Kuidas on võimalik juhtida sellist üksust?

See on kulunud väljend, aga sa õpid tundma oma alluvaid ülemaid ja varem või hiljem saad aru, kuidas sa pead selle konkreetse inimesega suhtlema. Mõni ohvitser tahab lihtsalt eesmärki saavutada ja ta leiab ise võimaluse, kuidas seda teha. Teist võid samas õpetada ja harjutada, aga tema isikupära on selline, et sa pead talle ette näitama tee eesmärgini – see ei tee temast halvemat ohtvitseri. Tema jaoks on vajalikud raamid.

Samuti on meil siin erinevad kultuurid, kellega peab erinevat moodi suhtlema. Samas kõik see on kaudne juhtimine – brigaadiülem juhib pataljoniülemate ja üksik-kompaniide ülemate kaudu. Nemad on minu põhifookus.

Te olete olnud kaitseväes reamehest ja jaoülemast kuni nüüd brigaadiülemani välja. Millised on olnud varasemad suured väljakutsed?

Iseenesest on iga ametikoht väljakutse omaette. Ega ükski kool ei valmista meid ette ühekski ametikohaks. Kool annab meile põhialused, mille pealt me saame oma teenistust edasi organiseerida. Tegelik olukord on selline, et inimesed kasvavad oma positsiooni vääriliseks. Näiteks kindral Riho Terras, kellega ma olen kaua koos töötanud, ei ole enam sama inimene, kes ta oli 2011. aastal.

Ta on teinud kaitseväe ülema koha oma näo järgi. Brigaadiülema puhul on samamoodi – sa saad selle ametikoha ja hakkad seda oma nägemustega täitma. Sul on formaalsed ülesanded, aga nende täitmise vahel on väga palju ruumi. Kuidas sa oma inimestega ringi käid? Kellega pead rohkem, kellega vähem suhtlema? Kuidas sa oma distsiplinaarpraktika üles ehitad?

Scoutspataljoni ülemana oli niisamuti. Tulin otse koolist ja kasvasin sinna positsiooni sisse. Aeg-ajalt on meil selline vale arusaam, et sõjakool peaks andma meile valmis ohvitserid. Ta annab tooriku ning väeosad ja teenistus peavad neist vormima teravad pliiatsid.

Milline võiks olla Teie nägemus brigaadist viie aasta pärast?

Viie aasta pärast ma ei usugi, et nii palju siin muutunud on. Praegu me vaatame juba, milline see brigaad võiks olla 2030. a. Siin tuleb kaasa minu kaitseministeeriumi kaitseplaneerimise taust.

Me hakkame varsti kirjutama uut riigikaitse arengukava. Praeguse kava järgi lähitulevikus palju ei muutu. Meile tulevad juurde liikursuurtükid ja käsitulirelvad vahetatakse välja. Liikursuurtükid toovad küll kvaliteetse hüppe, aga meil on ka praegu suurtükid olemas. Ka tankitõrjesüsteemide tulek parandab kvaliteeti. Uute võimekustega kaasneb väljakutse mulle, ja ma olen esitanud selle ka oma ohvitseridele küsimusena. Kas see organisatsioon, mis meil praegu 1. jalaväebrigaadis on, tegelikult toetab uusi kvalitatiivseid arendusi?

Näiteks uute tankitõrjesüsteemidega meil tekib parem võimekus – pikem distants, võib-olla isegi ei pea nägema enam vastast ja tekib küsimus, kas peab moodustama iseseisva tankitõrje kompanii või äkki peaks hoopis luure, tankitõrjeüksused ja kaudtulejuhid kokku panema ning moodustama ISTAR (ingl intelligence, surveillance, target acquisition, and reconnaissance ehk luure, seire, sihtmärgi kinnistamine ja reke – toim) pataljoni. Ehk siis sensorid ja teatud efektorid on ühes organisatsioonis koos – praegu see nii ei ole. Võibolla peaksime nende uute kvalitatiivsete asjadega vaatama kogu organisatsiooni ümber? Kas saaksime kvalitatiivsed hüpped siduda sünergiaks, et sealt tekiks midagi suuremat kui üksikosade summa?

Kui nüüd võrrelda 1. jalaväebrigaadi näiteks mõne potentsiaalse vastasvõistkonnaga, siis millised oleks võimalused vastu astuda vaenlasele, kes ületab meid nii elavjõult kui ka tulejõult?

Loomulikult peab riigikaitse ja brigaadi areng lähtuma kõige realistlikumast ohupildist. Me ise peame oma kodutöö ära tegema ja aru saama, kus meie võimalused on või kuhu me oleme võimelised neid tekitama, et me saaksime vaenlase tugevusi hakata hävitama, neutraliseerima või muudmoodi mõjutama. See on mõttetegevus, mille meie peame ära tegema.

Kui ainult varustustabeleid kõrvutada, siis esmapilgul võib tunduda, et kõik on halvasti. Kui aga sellesse süüvida, siis need tabelid sõltuvad paljudest asjadest: ülematest, juhtimise toetussüsteemidest, alluvate ohvitseride väljaõppest, ühendrelvaliigi põhiste harjutuste kogemusest, elektroonilise sõjapidamise võimekusest jne. Seda analüüsides saab kaardistada vastase nõrkused, mille baasil saab arendada enda võimekusi.

Loe edasi SIIT!