Ilmus ajakirjas Sõdur nr 5/2018

Naftahind oli siis tugevas languses ning sellest ka madal SKP tase. Aastatuhande vahetusel, kui võimule tõusis uus eliit, peamiselt FSB ridadest, eesotsas Vladimir Putiniga, Venemaal valitses sügav korruptsioon ja varastamise vaim, sõjatehnika massiline mahakandmine ja -parseldamine, sõjatööstuskompleksi seisak (nõukogudeaegne relvastuse seeriatootmine praktiliselt enam ei toiminud), infrastruktuuri lagunemine, isikkoosseisu vähenemine ja sõjaväelaste moraali langus ning kokkuvõttes pea olematu lahinguvalmidus. Näiteks Venemaa kõigis viies laevastikus vähenes peal- ja allveelaevade arv koguni kuus korda.

President Putini ja Venemaa võimueliidi jaoks oli esimene tõsine äratuskell 2000. aasta augustis aset leidnud katastroof, strateegilise tuumaallveelaeva Kursk uppumine. Põhjalaevastiku au ja uhkus oli teenistuses olnud kõigest viis ja pool aastat. Venemaa sõjaline jõud tundus olevat viimaste aastakümnete madalseisus, kui Putini režiim kaldus ilmselgelt autoritaarsusele ja revanšismile. Teisalt, nafta hinna suur tõus maailmaturul 2000-ndate alguses mõjus Venemaale kui taevamanna. Lisaks, Venemaa poliitikast tingitud suhete halvenemine Läänega toimis olulise faktorina Venemaa relvajõudude ning sisejulgeoleku struktuuride kiires ja laiaulatuslikus moderniseerimises ja tugevdamises, millele idanaaber kulutab tänapäeval kuni ühe kolmandiku iga aasta riigieelarvest. Sõjajõud on teatavasti Venemaa ajalooline ja peamine suurriikluse atribuutika.

Gruusia tõehetk

Venemaa relvajõududel oli enne Gruusia-vastast agressiooni augustis 2008 ainult kahe sõja kogemus Tšetšeenias, neist teine Putini juhtimisel. Need olid riigisisesed konfliktid, milles kasutati enamasti „vanarauda“, vanas vaimus ehk täiesti hoolimatult purustuste ja inimohvrite suhtes, nagu seda tehti ka märksa hiljem Süürias (Aleppo, Ida-Ghouta). Sõda Gruusia vastu tõi välja Venemaa relvajõudude peamised puudused – kaasajastamata juhtimine, ülesehitus ja väljaõpe, vananenud relvastus, võimetus läbi viia väeliikide ühendoperatsioone, küllalt viletsad sidesüsteemid, sõltuvus GPS-st jne.

Toonast kaitseministrit Anatoli Serdjukovi (veebruar 2007 – november 2012) pandi fakti ette – tuleb alustada suuremahuliste ja kõikehõlmavate reformide plaanimist ja elluviimist, kusjuures tuleb saavutada olukorra kardinaalset parandamist kõigest kümne aastaga. Serdjukov eelistas kaitsealast koostööd Läänega, mida soosis lääneriikide väga tagasihoidlik vastus Venemaa agressioonile Gruusias. Ta pidas mõistlikumaks osta Läänest teatud relvasüsteeme ja –platvorme, mida Venemaa eiolnud siis (paljuski ka praegu) võimeline ise tootma, et täita olulisi võimelünki ning vajadusel/võimalusel neid kopeerida ja ise toota (nagu Hiina teeb Venemaa relvastusega).

Tema juhtimisel sõlmis Venemaa hankelepinguid kaitsetööstuse firmadega Prantsusmaalt (Mistral-klassi helikopterikandjad, mida lõpuks müüdi Egiptusele), Saksamaalt (Mulinos asuv maaväebrigaadi väljaõppekeskus, mis vastab NATO standarditele! Saksamaa jõudis seda üles ehitada pea 90% ulatuses enne lepingu lõpetamist) ja Itaaliast (soomukid). Need lepingud jäid lõpuni täitmata Venemaa uue agressiooni tõttu Ukraina vastu, millele Lääs ei saanud enam sama moodi vastata.

Tsivilist Serdjukov, kes alustas Venemaa esimese Riikliku Relvastusprogrammi (GPV 2011–2020), asendati lojaalsemaks ja läänevastaseks peetud Sergei Šoiguga, kellel polnud samuti ette näidata sõjaväelist karjääri, kuid selle eest kandis uhket kindralimundrit. Algas riigi militariseerimise ja hambuni relvastamise hoogne marss ning sellega kaasnev Venemaa sõjaline aktiivsus oma piiridest üha kaugemale.

Šoigul oli ka detsembris 2011 kaitse- ja kosmosetööstuse eest vastutavaks asepeaministriks tõusnud Dmitri Rogozini (maist 2018 Roskosmose peadirektor) toetus, kes paistis varem silma NATO peakorteris Venemaa esindajana, kui allianssi eriti vastumeelselt suhtuv pistrik. Rogozin juhtis seda leeri Venemaa poliitilises ja sõjalises juhtkonnas, kes on läänevastane ning pooldab Venemaa omatoodangut Läänega tehtavale kaitsealasele koostööle. Teisalt, selline lähenemine on muutunud paratamatuseks USA ja Euroopa Liidu kehtestatud karistusmeetmete ning Ukraina kaitsetööstusega katkenud sidemete tõttu.

GPV 2011–2020

Venemaa esimene riiklik relvastusprogramm seadis silmapaistvaimaks eesmärgiks moderniseerida ja uuendada umbes 70% kõikide väeliikide relvastusest kuni 2020, arvestades uute ja uuendatud relvasüsteemide väga tagasihoidliku osakaalu stardipositsioonis (15%, 2010). Kreml lubas kulutada kümne aasta jooksul 20,7 triljonit rubla (700 miljardit USA dollarit 2011. aasta seisuga), neist 19 triljonit relvastuse hankele ja moderniseerimisele ning ülejäänud raha sõjatööstuskompleksi (OPK) kaasajastamisele. Kõigest üht kolmandikku 10 aasta peale lubatud rahast jõuti kulutada esimese viie aastaga, kui oli plaanis vastu võtta uus kümneaastane GPV. Vahele segasid Ukrainaga seotud sündmused ning oma mõju avaldas kahtlemata juba 2013. aastal alanud Venemaa majanduslik allakäik, mistõttu uus GPV sündis alles detsembris 2017.

Loe edasi SIIT.