Ilmus ajakirjas Sõdur nr 5/2018

Hübriidsõja all pean ma silmas agressori vägivalda ja vägivallaga ähvardamist, mis eelistatult jääb allapoole konventsionaalse sõja taset ja võimaldab agressiooni eitada. Agressor surub küll oma tahet peale ja oht on ohvri jaoks ilmne, aga ohvril pole justkui piisavalt põhjust sõjaseisukorda või mobilisatsiooni välja kuulutada ega näiteks NATO artikkel 5-le apelleerida.

Hübriidsõda merel

Meredomeen pakub hübriidsõjaks mitmeid võimalusi. Kõigepealt võib agressor hõivata mõne saare või poolsaare. Loomulikult „Rahnu Saare Rahvavabariigi“ elanike soovil ja nende kaitseks, ajaloolise õigluse taastamiseks või mõnel muul õilsal põhjusel. Kuna merepiirid defineeritakse rahvusvahelise mereõiguse konventsiooni alusel maismaapiiride järgi, tekib nii kohe ka küsimus, kus on mingi riigi territoriaalveed ja majandusvöönd (territoriaalmerest avamere poole ulatuv ala, kus rannikuriigil on eksklusiivsed õigused majandustegevuseks).

Pärast Krimmi annekteerimist hõivas Venemaa ka Ukraina avamere puurtornid ning on nüüd asunud ka uusi rajama ja Ukraina majandusvööndis gaasi välja pumpama. Mereala ja sealsete ressursside üle kontrolli saavutamine võibki olla agressori peaeesmärk. Parimaks näiteks on Hiina ja tema naaberriikide vaheline tüli Lõuna-Hiina merel, kus Hiina ehitab muuhulgas kunstsaari, et kogu mere üle kontroll saavutada. Mereala kuuluvust saab vaidlustada ka territooriumi füüsiliselt hõivamata, meenutagem näiteks Eest-Läti „Kilusõda“ aastatel 1995–1996. Eesti ja Venemaa vaheline merepiir on siiani kokku leppimata. Muuhulgas saab sellega selgitada Vene lennukite sagedasi sattumisi Eesti õhuruumi Vaindloo saare lähistel, sest mere- ja õhuruumi piiri saab seal hea tahtmise korral tõesti erinevalt tõlgendada.

Riigi destabiliseerimiseks saab rünnata tema sadamaid, laevu ning merealuseid kaableid ja torujuhtmeid. Sadamaid ja laevu võivad rikkuda ja hõivata näiteks terroristid-sabotöörid või „rohelised mehikesed“. 2009. aastal kaaperdati Rootsi vetes kaubalaev Arctic Sea ja selle juhtumi tagamaad on siiani segased. Palju kahju võivad teha ka küberrünnakud, mis muudavad sadamate ja laevade side- ja juhtimissüsteemid töövõimetuks. Merekaubandus on Eesti majandusele väga oluline, sest umbes 60% Eesti kaubandusest käib meritsi ja seda arvestamata kaubavoogu, mis käib Läti ja teiste riikide sadamate kaudu. Naftasaadused jõuavad Eestisse pea eranditult merd mööda.

Unustada ei tohi ka tihedat reisiliiklust Soome ja Rootsi vahel ning laevaõnnetusega kaasas käivaid inimohvreid ja keskkonnakahju. Eestit ühendab Soomega viis ja Rootsiga kaks merealust sidekaablit, lisaks Estlinki elektrikaablid ja Eesti saari mandriga ühendavad kaablid. Kuigi väga olulised ja õrnad, on need kaablid, nagu mujalgi maailmas, sisuliselt kaitseta. Vigastatud kaablite taastamine on aga aeganõudev, kallis ja keeruline. 2014. aastal takistasid Vene sõjalaevad korduvalt Leedu ja Rootsi vahelise elektrikaabli paigaldamist Leedu majandusvööndis, ehkki häirimine toimus väljaspool Leedu territoriaalmerd.

Väikeriigi merejõud

Teist riiki saab survestada ja tema liitlasi sekkumast heidutada laevastiku koondamisega tema vete lähistele ja agressiivse tegutsemisega, näiteks suuremate õppuste korraldamisega. Rahvusvaheline mereõigus ja Eesti riigipiiriseaduse §13 lubavad, muide, sõjalaeval rahumeelse läbisõidu korras ka teise riigi vetesse siseneda, ehkki tegevus seal on piiratud. Agressor võib kasutada eespool mainitud intsidente, et õigustada oma sekkumist teise riigi siseasjadesse, saata oma laevad meresõiduohutust ja –vabadust tagama, aga selle varjus hoopis mereblokaadi kehtestada. 1939. aastal uputas Nõukogude Liit Narva lahes oma auriku Metallist, aga süüdistas selles Tallinnast põgenenud Poola allveelaeva Orzel. Nõukogude Liit blokeeris Eesti nii merelt kui ka õhust ja sundis päev pärast Metallisti uputamist allkirjastama vastastikuse abistamise pakti ehk nn baaside lepingu.

Kriisi või „halli sõja“ tingimustes on olukorrateadlikkus ülimalt oluline. Ainult tegelikku olukorda mõistes on võimalik adekvaatselt reageerida. Merel on olukorrateadlikkuse aluseks tuvastatud merepilt. See tähendab, et laevad nii territoriaalvetes kui ka riigipiiri taga tuleb visuaalselt tuvastada. Kunagi ei saa täielikult usaldada ainult radari või AISi edastatud pilti. Kuigi politsei- ja piirivalveametil (PPA) on olemas kaldaradarite võrk, ei piisa sellest tuvastatud merepildi loomiseks.

Merejõudude olulisim roll kriisiajal on kohalolek – pidev patrullimine oma merealal. Ühest küljest tagab see olukorrateadlikkuse ja teisest küljest mõjub politseinikuna tänaval – heidutab pahalast seaduserikkumisest ja võimaldab seaduserikkumist peatada. See on muidugi spekulatsioon, aga tõenäoliselt poleks Metallisti uputatud, kui läheduses oleks viibinud Eesti sõjalaev. Olgugi, et Eesti meresidepost nägi kaldalt kogu tegevust sisuliselt pealt, uputajad seda ei teadnud ja see ei saanud neid heidutada. Hiljem Nõukogude Liit lihtsalt eitas kõike ja keeldus uurimisest. Kohalolek tähendab ka intsidendi fikseerimist ja seaduses ette nähtud korras sekkumist koos jõu piisava kasutamisega, et ebaseaduslik tegevus lõpetada ja süüdlased kinni pidada. Väikeriigi merejõud on eelkõige künniseks, mis sunnivad agressorit avalikult jõudu kasutama ja ennast paljastama. Kuna väikeriik võidab oma sõja pigem läbirääkimistel või rahvusvahelise üldsuse abil kui lahinguväljal, võib laevastiku suurejooneline häving olla sama kasulik kui ootamatu võit merelahingus.

Loe edasi SIIT.