Ilmus ajakirjas Sõdur nr 5/2018

UNIFIL-i ülesanne on ära hoida vaenutegevuste tekkimine, toetada Liibanoni relvajõude Lõuna-Liibanonis ja koordineerida Liibanoni ja Iisraeli valitsuste tegevust selles küsimuses. Samuti on UNIFIL-i ülesanne aidata tagada humanitaarabi kättesaadavus tsiviilelanikele ja toetada sisepagulaste vabatahtlikku ja turvalist koju naasmist.

Kui välja jätta ESTCON-1, mis tegutses siin riigis kompanii koosseisus aastatel 1996–97, siis on siiani Liibanonist läbi roteerinud seitse Eesti rühma ja juhtkonda. Töö iseloom oli suures pildis kõigil sama. Järgnev kirjeldus siinsest tööst ei keskendu numbritele ja käskkirjadele, vaid need on viimase kontingendi ülema tähelepanekud, mis missiooni jooksul on tekkinud.

Me valvame sinist joont ("Blue Line" – kontrolljoon Liibanoni ja Iisraeli vahel). Miks? Valvame, et keegi sellele osaliselt mõttelisele joonele maastikul kogemata, ega nimelt peale ei astuks ega seda ületaks. Kuna just üks kõige levinumaid „intsidente“, millega iga Eesti rühm siin pidi tegelema, on tingitud enamasti just Liibanoni kodanikest, kes kohati, kas kontrollimaks Iisraeli või UNIFIL sõdurite valvsust või lihtsalt provotseerimiseks seisid täpselt sinisel joonel või ületasid seda joont kuni meetri ulatuses. Enamasti samad isikud tegid ka pilte Iisraeli poolest ning hõikasid „tervitusi“ vastaspoolele. Mingi reaktsioon järgnes alati.

Valdavalt oli selleks Iisraeli sõdurite tulemine traataia ja okastraadiga eraldatud kontrolljoone lähedale. Vahemaa jäi tavaliselt kolme kuni kümne meetri peale, mõnikord vahetati „tervitusi“ ja esines ka olukordi, kus provotseerivaid liibanonlasi hoiatati automaadivalangutega üle viimaste peade. Siinkohal on paslik meelde tuletada, et Liibanon ja Iisrael on veel de facto sõjas, ning ka 2006. aastal toimund sõda sai alguse pealtnäha väikesest intsidendist, milles Hizbullah võitlejad röövisid piirilt kaks Iisraeli sõdurit.

Ning eelmainitud sinine joon, kogupikkusega 120 km ei ole riikidevaheline piir. See tähistab Iisraeli vägede tagasitõmbamise joont 25. mail 2000. aastal. Aastal 2007 nõustusid mõlemad vaenupooled UNIFIL-iga, et sinine joon tuleb arusaadavalt maastikul nähtavaks teha, ning UNIFIL paigaldas mööda sinist joont siniseks võõbatud tünnid, mis paistavad kaugele igaühele silma, ning kokkuleppeliselt keegi seda ületada ei tohi.

Kahe tule vahel

Eesti sõduri töö on konfliktne olukord alas või sinisel joonel fikseerida, kanda sellest ette kõrgemale staabile ja vajadusel kohapeal situatsiooni de-eskaleerida. Eesti sõdur on see, kes peab vajadusel kasvõi füüsiliselt kahe vaenupoole vahele ennast sättima, et selline väike intsident Iisraeli ja Liibanoni vahel millekski suuremaks ei paisuks.

Kuna sattusin korra ka ise just sellisesse olukorda, siis võin kinnitada, et on väga ebamugav seista sõduri ette, kes mulle tundmatus keeles midagi viie meetri kaugusel paikneva vastaspoole kuulipilduja positsiooni poole karjub. Kuna Liibanoni sõduri sõnum jääb mulle mõistmatuks, siis ei suuda ka oletada, milline võiks olla Iisraeli reaktsioon sellele.

Kaine mõistus ütles, et ega nad ju „sinikiivrit“ lase ning astusin Liibanoni sõduri ja Iisraeli piiri vahele ja andsin viisakalt mõista, et on aeg eemal paiknevate masinate juurde tagasi pöörduda. Ja nii me kõndisime ühe meetri laiusel rajal keset miinivälja, mis viis UNIFIL-i poolt markeeritud eraldusjoonelt tagasi kaugemal pargitud masinate juurde, kuklas selline ebameeldiv tunne.

Millised teadmised ja kogemused saame siit kaasa võtta, mis aitavad meie sõdureid, kaitseväge ja Eestit? Alustades siin teeninud staabiohvitseridest ja –allohvitseridest, siis esimene ja kõige olulisem on kogemus töötada mitmerahvuselises staabis. Meie töötasime siin, nagu nimi IRISHFINBATT ütleb, koos iirlaste ja soomlastega. Samuti reedab see nimi, et pataljoni juhtriik on Iirimaa. Aastatel 2013–2016 oli pataljoni juhtriik Soome ja nimi oli FINIRISHBATT.

Loe edasi SIIT.