Ilmus ajakirjas Sõdur nr 5/2018

Taasloodud kaitsevägi on tegutsenud üle 26 aasta, sellest 20 aastat on olnud olemas suurtükivägi. Kaitseväe relvastuses on nii 155- kui ka 122-millimeetrised haubitsad, mõne aasta jooksul lisanduvad ka Lõuna-Koreast saadavad liikursuurtükid K9. Liikursuurtükkide hankimine on kahtlemata õige ja oluline täiendus Eesti suurtükiväele, kuid siiski puuduvad relvastusest raketiheitjad ja riigikaitse arengukavaga pole nende soetamist enne 2026. a planeeritudki. Raketiheitjate lisandumine relvastusse võiks oluliselt parandada kaitseväe tulejõudu ja avardada taktikalisi võimalusi.

Raketiheitja on suurtükiväe relvasüsteem, mis laseb rakette ja mille laskeseade on paigaldatud kas ratas- või roomikveermikuga platvormile. On olemas ka kantavaid versioone, kuid nende osakaal ja tähtsus konventsionaalse sõja lahinguväljadel on suhteliselt väike. Varem on eestikeelsetes tekstides raketiheitja asemel kasutatud ka termineid „reaktiivmiinipilduja“ ja „reaktiivsuurtükk“, kuid kumbki ei iseloomusta relvasüsteemi täpselt. Raketiheitjast ei lasta reaktiivmürske ega ka reaktiivmiine, vaid rakette, mis kasutavad rakettmootorit. Samuti pakub Eesti Keele Instituudi inglise-eesti sõnastik rocket launcher’i üheks tõlkevariandiks „raketiheitja“, mida oleks mõistlik laialdasemalt kasutama hakata.

Oluline relvasüsteem

Raketiheitjad leiavad laialdast kasutust nüüdisaegsetes sõdades nii mässutõrjeoperatsioonidel, näiteks Afganistanis, kui ka suurte väeüksuste manööversõja lahingutes, näiteks Ukrainas, kus neid on kasutatud nii lähitoetuseks, süvavõitluseks, vastusuurtükiväe võitluseks kui ka muude ülesannete täitmisel. Arvestades süsteemide olulisust lahinguväljal on nii Ukraina kui ka Vene armeedes raketiheitjad kindlustanud omale koha brigaadi taseme üksusena kahe kuni kolme suurtükiväepataljoni kõrval.

Mitmed Euroopa riigid on oma relvajõududes raketiheitjate olukorda oluliselt parandanud, näiteks Rumeenia ja Poola soetavad juurde vastavalt 54 ning 56 HIMARS (High-Mobility Artillery Rocket System) süsteemi, Soome moderniseerib kasutusel olevaid raketiheitjaid M270. Erinevaid raketiheitjaid arendatakse üle maailma ja nii laskeplatvormid kui ka raketid ise on viimase 20 aasta jooksul oluliselt efektiivsemaks muutunud.

Kaudtulevõime kordistaja

Raketiheitjate laskemoona, sealhulgas erilaskemoona valik on lai ja see võimaldab luua üksustele olulisi võimeid: näiteks distantsilt mineerida või hävitada iseotsiva laskemoonaga suurel kaugusel soomukeid või suruda maha vastase raadiosidet jne. Lisaks võimaldavad tänapäevased relvasüsteemid laskeseadet vahetades lasta samalt platvormilt erinevaid rakette, näiteks HIMARS-st võib lasta järjest kuus 227-millimeetrise kaliibriga tavalist raketti 45 kilomeetri või ühe taktikalise raketi ATACMS 150 kilomeetri kaugusele. Olenevalt rakettide versioonidest võivad kaugused olla ka poole suuremad. Raketiheitjatega saab edukalt rünnata suuri maa-ala sihtmärke, kuid tavaliste rakettidega lastes ei sobi relv otsetabavust nõudvate kindlustuste ründamiseks.

Kaasaegsete raketiheitjate puhul on oluline ka mobiilsus ning autonoomsus vältimaks vastusuurtükiväetuld. Relvasüsteemid on üldjuhul hea maastikuläbivusega ning uuemate modifikatsioonide puhul ei pea meeskond ka kabiinist lahkuma, et tuleülesanne sooritada. Näiteks on see nii Vene Föderatsiooni Tornado-G puhul. Levinud taktika kohaselt hoitakse raketiheitjaid kuni neile määratavate sihtmärkide ilmumiseni varjepositsioonidel, et vältida oluliste süsteemide kaotust enne otsustava lahinguetapi saabumist. Eesti maastik pakub laialdasi võimalusi raketiheitjate tule- ja varjepositsioonide jaoks. Arvestades relvasüsteemide suurt laskekaugust on võimalik leida õhuvaatluse eest nii varjet pakkuvat metsa kui ka positsioonivahetuseks vajalikku teedevõrgustikku.

Kaitseväe raketiheitjad

Eesti jalaväebrigaadide kaudtuleüksuste tulejõud on motolaskurbrigaadidega võrreldes umbes kolm korda väiksem. Hüpoteetilises olukorras, kus kergejalaväebrigaad peab kaitsma kahe kõrgema üksuse vahenditega tugevdatud motolaskurbrigaadi vastu umbes 100 kilomeetri laiust rinnet, oleks vastaspoole ülekaal kaudtuletoetuse osas ligi kaheksakordne, seejuures oleks vastasel kasutada kaks kerget ja üks keskmine raketiheitjapataljon. Kergejalaväebrigaadil oleks võimalik suurtükiväetulega katta umbes 30 kilomeetrit rinnet, aga vastasel raketiheitjatega vajadusel kogu 100 kilomeetri ulatuses. Jalaväebrigaadi toetuseks raketiheitjate määramine võimaldaks tulejõus allajäämist vähendada, koondada tuld laial rindel vajalikku lõiku ning oskusliku taktikalise kasutamisega looks võimaluse ka oluliselt suurema vastase vastu edu saavutamiseks.

Loe edasi SIIT!