Nimelt selgus, et sellised, erodeerivad osakesed võivad piisava kiiruse saavutamisel pindadesse auke sulatada. Selline asi võis näiteks toimuda Rahvusvahelises kosmosejaamas, kuhu tekkis hiljuti saladuslik auk. Teadlaste sõnul on võrreldes tulemusi varasemate erosiooniga seotud uurimustega, on tegemist vägagi üllatava avastusega. "Me tahame mõista kuidas ja millistel tingimustel erosiooniprotsessid toimuvad," ütles MIT insener Mostafa Hassani-Gangaraj.

Katse läbi viimiseks kasutati spetsiaalselt loodud testplatvormi, mille üks osa on 100 miljonit kaadrikku sekundis lindistav kaamera, mis võimaldab toimuvaid protsesse pärast aegluubis jälgida. Testmetallina kasutati laseriga soojendatud tina, mille pinnalt väljusid umbes 10 mikromeetrise läbimõõduga tinaosakesed, mida põrgatati vastu teist tinapinda kiirusel 1 km/s.

Selline katse võimaldas teadlastel esimest korda uurida nähtust ennast, mitte sellest maha jäävat kahjustust objekti pinnal, mida sarnaste katsete puhul siiani vaadeldud on. Uuringutulemused võimaldavadki näiteks uurida mikroosakeste tekitatavaid kahjustusi, kuid samal ajal aitavad selliseid osakesi paremini rakendada ka tööstuslikes protsessides, näiteks liivapritside puhul. "Me saame uurimistulemusi rakendada igas olukorras, kus erosiooni esineb," ütles MIT insener David Veysset.

Edaspidi kavatsevad teadlased uurida, kuidas toimivad teistsugused materjalid - sel korral kasutati katses vaid tina - ning uuritakse ka teisi kokkupõrkenurkasid.

Teadlaste uurimistulemused avaldati teadusžurnaalis Nature Communications.