Ilmus ajakirjas Sõdur nr 5/2018

Esimesed tankid ilmusid lahinguväljadele 1916. aasta suvel Somme’i lahingus ja etendasid juba olulist osa lääneliitlaste üldpealetungi käigus 1918. aasta suvel-sügisel. Eesti pinnale jõudsid Briti sõjamasinad 1919. aasta suvel. Võrreldes soomusrongide ja soomusautodega, mida nutikad eestlased Vabadussõja algperioodil endile ise valmis meisterdada suutsid, oli esimeste tankide hankimine hoopiski keerukam ja kurioosumitega pikitud kannatuste rada.

Loodearmee pärandus

I maailmasõja võitnud Lääne suurriigid Suurbritannia ja Prantsusmaa ei kiirustanud Vabadussõja ajal Eestile, kui ajutisele riiklikule moodustisele, tanke andmast või müümast. Suurbritannia keeldus Eestile tanke müümast ka pärast Vabadussõja lõppu, seetõttu telliti esimesed 12 tanki Eestile hoopis Prantsusmaalt.

Küll aga toetati heldekäeliselt meie Vabadussõja-aegset sundliitlast Loodearmeed rohke relvastuse, sõjavarustuse ja muuhulgas ka tankidega. Esimesed 4 Briti rasketanki Mark V saabusid koos 48 inglasest koosneva tehnilise personaliga Tallinna 6. augustil 1919 ja toimetati edasi Narva, kus briti instruktorid asusid välja õpetama venelastest tankiste. Vahepeal oli ka Soome ostnud Prantsusmaalt kergetanke Renault FT 17 ja Prantsusmaa valitsuse palvel laenati neist kaks koos prantslastest instruktoritega Loodearmeele, kus kuuest tankist moodustati eriline tankipataljon.

Kui aga kindral Judenitši pealetung Petrogradile 1919. aasta sügisel läbi kukkus (milles ka äsjasaabunud 6 tanki vastava tankipataljoni koosseisus osalesid), hakati Pariisis ja Londonis vähehaaval aru saama, et Läänemere piirkonnas ei tasu vene valgekaartlastele enam panustada. Judenitši Loodearmee Eestisse taganemisel 1919. aasta novembri keskpaigas päästeti punaste kätte langemisest ka Tsarskoje Selo juures rindel võidelnud tankid, mis veeti raudteed mööda Paldiskisse.

Briti rasketank Mark V

Esimesed inglise tankid olid külgvaates rombikujulised masinamürakad, millistel roomikud jooksid sõna otseses mõttes „üle selja“. Rasketankid Mark V paistavad hilisemate klassikalise kujuga tankide kõrval muidugi üsna veidrad, aga ega ligi sada aastat tagasi ei teadnud keegi, millise kujuga üks korralik tank olema peab.

Mark V lahingukaal oli ligi 33 t ja mõõtmed 8,25 x 3,65 x 2,65 m. Tanki esikülje ja külgede soomuse paksus oli 12 mm, mis napilt pidas kinni ka vintpüsside ning kuulipildujate terassüda-mikuga soomustläbistavad kuulid. Tankipõhja ja -lae soomuse paksus oli 6 mm, kuna sel ajal ei olnud veel tankitõrjemiine ega soomustläbistavaid pomme. Tanke viis edasi 150 hj mootor, andes neile maanteel kiiruseks 8 km/h. Seega kõndides neil kaasas ei püsinud, väikese sörgiga aga juba küll.

Mark V ilmusid Briti armeesse I maailmasõja lõpuaastal 1918. Tollal võisid nad paista ähvardavate sõjamasinatena, sest tankitõrjekahureid veel ei olnud ja välisuurtükkide meeskondi ei olnud keegi õpetanud liikuvaid märke laskma. Meile Eestisse sattus 4 tanki alatüübist Mark V Composite, milliste relvastuseks oli üks 57 mm kahur ja neli 7,7 mm Hotchkiss-kuulipildujat. Nii kahur kui kaks kuulipildujat olid paigutatud tanki külgedelt välja ulatuvaisse väljasopistuvatesse mügarikesse ehk pooltornidesse, üks kuulipilduja oli tanki esiküljes ja teine tagaküljel asuvas keraliigendis.

Selline masinamürakas vedas muidugi kaasa üüratu hulga laskemoona, millist tänapäeva tankid ei mahuta – 200 mürsku kahuri jaoks, neist 100 lõhkemürsku ja teist sama palju kartetše, kuulipildujaile aga 10 350 padrunit.

Prantsuse kergetank Renault FT 17

Prantslaste kergetanke Renault FT 17 saabus Eesti sõjaväkke inglise monstrumeist rohkem, aga kohale jõudsid need alles pärast Vabadussõja lõppu, Loodearmeest saadi vaid kaks Soome sõjaväelt laenatud prantsuse tanki, mis juba märtsis 1920 põhjanaabritele tagastati.

Renault’ FT 17 tanki konstrueeris autotööstur ja konstruktor Louis Renault ning geniaalse tehnikamehena mõtles välja I maailmasõja parima tanki, mille põhikompositsioon on seniajani, juba terve sajandi, klassikaliste tankide aluseks – 360 kraadi pööratav soomustatud suurtükitorn ja kere tagaosas paiknev mootor.

Renault FT 17 tankid Tallinnas, Tondi sõjakooli ees
Foto: filmiarhiiv

Põhijoontes sai Renault’ tank valmis 1917. aastaks ja sama aasta aprillis algasid tanki ametlikud katsetused. Erinevalt inglaste rasketankist Mark V, kuhu oli surutud 9 meest, oli Renault’ tankis neid ainult kaks: juht, kes istus ees ja kuulipildur-kahurimees, kes seisis tornis püsti. Renault’ tankil olid ka mõned veidrad osised, mida hilisematel tankidel enam ei olnud – torni lael oli ventileerimiseks seenekujuline kuppel ja tanki tagaotsale kinnitus isevärki tugisaba või „suusk“, mis suurendas tanki pikkust ja vähendas tagurpidi kraavi kukkumise ohtu.

Võrreldes inglise „kolleegiga“ oli FT 17 väike ja kerge: selle kaal koos bensiini ja mootori jahutusveega oli 6,6 t; koos meeskonna, relvastuse ja laskemoonaga kuulipildujarelvastuse puhul 6,9 t ja 37 mm kahuri puhul ligi 7 t. Tanki pikkus koos tugisabaga oli 4,9 m, laius 1,7 m ja kõrgus 2,1 m. Tanki soomuse paksus kerel ja tornil oli 16–20 mm, luukidel 8 mm ja põhjal ning torni ventileerimiskuplil 6 mm.

Renault’ tanke oli kahe relvastusvariandiga – nende tornis oli kas 8 mm Hotchkiss-kuulipilduja või sama firma 37 mm lühikeseraudne kahur. Laskemoona oli neil kaasas vastavalt kas 4800 padrunit või 237 mürsku – seda on väikese sõjamasina kohta üpris palju.

Tanki jõuseadmeks oli 38 hj mootor, mis andis korralikul kruusateel kiiruseks 8 km/h, sarnaselt Mark V 150 hj mootoriga. FT 17 bensiinipaagi maht oli 100 t ja sellega sai läbi sõita 100 km.

Loe edasi siit!