"Meil olid paksud marlilapid kooligarderoobis valmis," räägib mu ema oma kooliajast ligi kolmkümmend aastat tagasi. Ta loetles ette mimeid kordi, kui neid jälle klassiruumidest välja aeti ning kohustuslikud maskid taas ette oli vaja tõmmata. Temast vaid mõned aastad noorem isa aga sellist koolikorda ei mäleta: "Meil olid näiteks koolis gaasimaskid olemas - kui peaks olema rünnak, aga õppuseid ma küll ei mäleta."

Tsiviilkaitseõppused tekstiilivabrikus Punane Koit
Foto: Eesti Ajaloomuuseum

Legendi kohaselt oli NATO valmis Eestile viskama neli aatompommi - kaks Tallinna peale ja Tartusse ning Haapsallu mõlemasse üks. Lisaks pidid inimesed olema valmis ka keemiarünnakuks või asula pommitamiseks. Selleks ka need marlilapid - õpetati veel, et märjaks tehtuna blokeerib see suitsu ning muid sissehingatavaid mürke. Ka tuumaplahvatuse korral oli teada tegutsemise suund - joodikapslid pidid aitama kiirituse vastu.

Tsiviilkaitseõppused tekstiilivabrikus Punane Koit
Foto: Eesti Ajaloomuuseum

Tänapäeval selliseid õppuseid vast enam pole - tulekahju korral evakueerimist saab tunda iga koolilaps, aga harva on tõsisemate juhtumite jaoks treenimisest kuuleb harva. Eelmisel aastal Kuressaare Gümnaasiumis läbi viidud õppus tekitas oma 2,5 tunnise klassis kinni olemisega parasjagu furoori - lapsevanematele ei meeldinud, et lapsi isegi vetsu selle aja jooksul ei lastud ning paljudel lastel oli veel hiljemgi šokk.

Tsiviilkaitseõppused tekstiilivabrikus Punane Koit
Foto: Eesti Ajaloomuuseum