Aleksandria Qaitbay kindluse lähedal liugleb merearheoloog Jean-Yves Empereur läbi vee. Prantslase pilk puurib meeterhaaval merepõhja ning järsku hakkab ta süda tugevasti kloppima. Sukelduja all liival lebab sadu iidseid kujusid, sambaid, kiviplokke. Osa hiigelsuuri plokke paistab olevat reastatud. Paljud on purunenud tükkideks, otsekui kõrgelt alla kukkudes. Vaatepilt on niivõrd fantastiline, et Empereur’l hakkab pea ringi käima.

Kivid, mida ta sellel 1993. aasta alguse soojal talvepäeval näeb, on Aleksandria tuletorni varemed. Torn oli üks seitsmest maailmaimest, mis antiikajal konkureeris näiteks koos püramiidide ja Rhodose kolossiga inimese loodud suurima arhitektuurisaavutuse nimetuse pärast. Keskajal kadus tuletorn jäljetult. Nüüd aga ujub Empereur selle jäänuste kohal ning valgustab oma lambiga viimaste vaaraode ajast pärinevat graniiti.