Selle märkimisväärse looma ainult ühe millimeetri pikkused kivistunud jäänused leidis hiljuti üks rahvusvaheline teadlaste töörühm. Loom sai nimeks Saccorhytus, mis väga paslikult tähendab kortsus kotti. Eluka avastamine heidab tänuväärselt valgust meie sugupuu kõige vanematele harudele.

Geneetilised uuringud on juba pikka aega näidanud, et inimene ja kõik teised selgroogsed on suguluses nn okasnahksetega, kelle hulka kuuluvad näiteks meritähed, merisiilikud ja meripurad. Inimese ja meripura ühise esiisa kivistunud jäänused on siiani paleontoloogide terava pilgu eest varju jäänud. Nüüd täidab Saccorhytus sugupuus just selle tähtsa koha. Ta kuulub teissuuste alampõhikonda koos okasnahksete, habeloomade ja ka selgroogsetega.

Nagu meie, nii oli ka Saccorhytus oma kesktelje ümbert sümmeetriline. Tema õhuke veniv nahk kattis arvatavasti lihaseid ja algelist närvisüsteemi, mis võimaldas loomakesel väänelda madalas vees merepõhjas seal kandis, kus tänapäeval asub Hiina. Teadlased arvavad, et eluka ogad võisid olla eelstaadium inimese nn lõpuskaartele, mis mängivad loote arengu ajal tähtsat rolli.