„Oleme elanud mitu aastakümmet planeedil Nuwa, mis asub väikeses seitsme planeediga päikesesüsteemis. Taevas paistavad teised planeedid, sh Shennong, mida katab paks pilvkate nagu kaugel Päikesesüsteemis Veenusel. Aeg-ajalt lõhestavad tugevad tormid seda pilvkatet, avades vaate planeedi pinnale ning seal leiduvatele asjadele. Just nimelt asjadele, tehislikele objektidele. Näiteks mitme kilomeetri kõrgusele konstruktsioonile, mis võib olla kosmoselift või atmosfäärijõujaam. Ma nägin seda kord, kui olin 20aastane, ja see muutis mu elu. Sestsaadik ootan päeva, mil meil lubatakse Shennongile laskuda. Nad on seal. Nende tsivilisatsioon on iidvana ja väga kõrgelt arenenud. Nad on meid ilmselt jälginud juba ammu, juba siis, kui me oma väikese kosmoselaevaga rändasime piki 40 valgusaasta pikkust teekonda, mis lahutab Maad neist. Meie aga avastasime nad alles siis, kui meie laev nende planeedile liiga lähedale sattus …“

See on kokkuvõte ilukirjanduslikust jutustusest, mille autor on Šveitsi ulmekirjanik Laurence Suhner. Tähelepanuväärsel moel ilmus see aga maailma juhtivas teadusajakirjas Nature, mis üldjuhul avaldab vaid rangelt faktidel põhinevaid tekste. Seekord lubas Nature aga fantaasial lennata, et väljendada toimetuse vaimustust seitsme Maa-sarnase kiviplaneedi avastamise üle.