Jeruusalemma sillutatud tänavatel pragisevad leegid ning kostavad mõõgahoobid ja surmakarjatused. On aasta 70 pKr ja augustikuu. Suvekuum linn on mattunud roiskuvate kehade lehka. Pikk ja raske piiramine on lõppemas. Rohkem kui 20 000 Rooma leegionäri on murdnud läbi juutide viimase kaitse ning lähenevad nüüd võideldes pühale templile – kogu juudi rahva südamele.

Kaitsjad on viimase hetkeni uskunud, et taevased väed tulevad neile appi ja vabastavad maa, mille jumal oli andnud oma väljavalitud rahvale. Jumalik sekkumine jääb aga tulemata ning nüüdseks on kõik lootused kustumas.

Paljude jumalate keskel üles kasvanud Rooma väejuht Titus ei mõista juutide kirglikku suhet oma ainsa jumalaga, kuid sellest hoolimata käsib ta oma sõduritel säästa Jeruusalemma suurejoonelist templit.

Juudid jätkavad aga vastupanu, rünnates vastaseid sellise raevuga, et Rooma võitlejatel läheb Tituse korraldus meelest. Keegi leegionär haarab hõõguva toika ja süütab templi ühe akna. Peatselt on kogu pühakoda leekides ja sellist tulemerd ei suuda enam keegi talitseda.

„Kui leegid taevasse tõusid, kostis juutide suust karje, mis andis aimu katastroofi suurusest,“ jutustab juudi-rooma ajaloolane Josephus. „Mässajaid tapeti kõikjal. Paljud näljast nõrgad linnaelanikud püüti kinni ja neil lõigati kõri läbi. Altari ümber vedeles üksteise otsa kuhjatud laipade virn ja veri voolas ojadena mööda trepiastmeid alla.“

Kaotus on täielik. Juutide mässu juhid on surnud või ahelates ja nende usundi ja eluvormi keskpunktist, pühast templist, on järel vaid suitsevad varemed. Isegi Titusel endal on raske selle võidu üle rõõmu tunda. „Ei ole auasi võita rahvast, kelle nende jumal on hüljanud,“ olevat ta ühe allika kohaselt hiljem öelnud.

Juutide arvates hävitas see kaotus kogu nende maailma. Siis nad aga ei teadnud veel, et ainult 62 aasta pärast ootab neid ees veel palju suurem katastroof, mis võtab neilt kodu peaaegu 2000 aastaks.