Koldewey asetas savitahvli ettevaatlikult enda kõrvale riidetükile ning sai lõpuks käeseljaga laubalt higi pühkida. Kuumus oli väljakannatamatu, kuid saksa arheoloog ei teinud seda märkamagi. Pilk liivaga kaetud vundamendile, mida ta oli parasjagu päevavalgele toomas, kinnitas veel kord tema veendumust, et ta on leidnud vanaaja seitsmest maailmaimest ühe – Babülonis asunud Semiramise rippaedade – jäänused.

Robert Koldewey juhtis Saksa Orientalistikaühingu arheoloogide rühma, mis tegi aastail 1899–1917 esimesi teaduslikke väljakaevamisi arvatavas Babülonis. Linn asus omal ajal Mesopotaamias, tasandikul Eufrati ja Tigrise jõe vahel, tänapäeva Iraagis. 19. sajandi jooksul olid linna varemeid vaatamas käinud paljud teised arheoloogid, kuid nende väljakaevamisi iseloomustas pigem juhuslikkus ja rohkem oldi huvitatud väärtuslikest ­ esemetest kui arheoloogilistest jäänustest. Suur osa leidudest oli seetõttu kahjustatud, purunenud või koguni varastatud.

Koldewey meeskond oli oma lähenemises seevastu range ja metoodiline. Nende uuringud panid aluse ajaloolaste seas tänapäevalgi kehtivale arusaamale vanaaja Babülonist. Koldewey väljakaevamised heitsid valgust Babüloni õitseajale kuningas Nebukadnetsar II ajal (605–562 eKr). Linna tunti toona kõikjal, alates Kreekast läänes kuni Hiinani idas.

„Hiilguse poolest pole maailmas teist linna, mis Babülonile lähedalegi saaks,“ kirjutas näiteks kreeka ajaloolane Herodotos vaimustatult 5. sajandil eKr. Kuninga käsul kerkisid kõikjal templid ja paleed ning sillutatud puiesteede ja kaubatänavatega linn laienes mõlemale poole Eufrati jõge. Ka rahvaarv tõusis 200 000 elanikuni, mis tegi Babüloni tõenäoliselt tolle aja suurimaks linnaks.