Eesti Päevaleht vaatas TÜ geoinformaatika ja kartograafia professori Tõnu Oja abiga, mis ohtudega ähvardab kliimamuutus Eestit, kirjutab Eesti Päevaleht Online.

Maavärinad jätkuvad und häirimata

Üllatus-üllatus. Eesti ei asu seismiliselt just üliaktiivses piirkonnas, kuid väiksemaid maavärinaid on siin ikka oodata. Märksõnaks on Osmussaar: 32 aasta eest aset leidnud Osmussaare maavärin ei olnud mingi looduskatastroof. Igatahes normaalselt magava inimese und see ei häirinud.

Maavärinad iseenesest on geoloogilises mõttes normaalne nähtus. On piirkondi, kus neid juhtub sagedamini, ja piirkondi, kus neid tuleb ette harvem.

Eestis kehtib leebem variant. Meie maa paikneb laamade servast eemal ja kokkupõrgetest tekkivad pinged siia eriti ei ulatu. See tähendab, et suuremate pingete kogunemine on peaaegu välistatud ja sellega koos on enam-vähem välistatud ka suuremad maavärinad.

Tõnu Oja:

Inimohvreid tekitab maavärina puhul peamiselt loodusliku massi või ehitiste alla jäämine. Eestis võib maavärin inimohvreid põhjustada näiteks siis, kui kehvasti ehitatud hoone vahelagi alla kukub, nagu juhtus omal ajal Marja kaupluses.

Sama lugu on ka näiteks erosiooni tagajärjel ebastabiilseks muutunud pangaservaga, nagu Pakri oma, mille juba väike värin tasakaalust välja lööb, nii et see alla variseb. Siiski saab lammutatavate ehitiste, varemete ja ettevaatamatuse tõttu Eestis inimesi hukka kindlasti palju enam kui otseselt maavärina läbi.

Samad ohud ähvardavad inimesi ka maalihete puhul, kuid Eestis tekitavad maalihked probleeme vaid inimese enda lolluse tõttu. Nii näiteks on ohus ehitised Sauga jõe savikaldal.

Tuuline rand

Tuul võib puid murda. Mõnikord hulgi, nagu juhtus 1967. aasta augustis. Ta võib ära viia katuseid ja halvemal juhul ka inimesi. Kliimamuutusete tõttu ei ole välistatud tormiilma sagenemine. Kliimamuutuse tagajärjel võib väheneda või kaduda püsiv lumikate ja sellega koos kevadine mullaveevaru, mis tähendab suuremat põuaohtu ja metsade tuleohtu. Kõik see valmistab põllumeestele lisaprobleeme. Muutust võib võimendada sademete aastase jaotuse muutumine.

Tõnu Oja:

Me elame suhteliselt turvalises piirkonnas, kus väga suure tõenäosusega midagi eriti hullu ei juhtu. Kindlasti korraldame me ise endale oluliselt suuremaid probleeme kui loodus. Aga absoluutselt kindel, et midagi ei juhtu, ei maksa olla — võib-olla oleme liiga lihtsameelsed.

Meie üleujutused ja tormid ei ole küll katastroofid, kuid tähendavad siiski teatavat ebamugavust. Maja ehitades võiks arvestada, et vahel tõuseb vesi vähe kõrgemale ja vahel puhub tuul tugevamini. Seda, et vesi on toas ja plekk-katus läheb lendu, juhtub Eestis pea igal aastal.

Eesti jaoks oleks kindlasti katastroofilise tähendusega Golfi hoovuse lakkamine, mille võimalikkuse üle on seoses kliimamuutusega üsna tõsiselt arutletud. See tähendaks paarikuist suve maksimumtemperatuuriga +10, üheksat kuud pidevat lumikatet, põhjani külmuvat Võrtsjärve ja mõnel suvel lahti sulamata jäävat Soome lahte.

Inimene ei saa seda protsessi kuigivõrd mõjutada, küll aga ei maksa kiirustada atmosfääri reostamisega ja mõistlik oleks suurendada valmisolekut kliimamuutusega kohanemiseks. Seda nii teadmiste kui ka tehniliste lahenduste otsimisega.

Tegelikult on suurim oht metsatulekahjud — ühel päeval võivad need jõuda tihedama asustusega piirkondadesse.

Pärnu ja Haapsalu vee all

Kliimamuutus on tõenäoliselt mõjutanud tornaadode, trombide, tuulispaskade, vesipükside ja orkaanide sagedust ja tugevust ning laiendanud alasid, kus võivad tekkida tugevad tornaadod või orkaanid.

Kui jaanuaris 2005 ajas tuul Atlandilt Läänemerre tavalisest veidi rohkem vett, siis jõudis see omakorda Liivi lahte ja “kuhjus” sealt Pärnu lahte.

Niisugune asi võib kindlasti korduda, vaja on vaid piisavalt tugevat ja piisavalt kaua kindlast suunast puhuvat tuult. Seoses kliimamuutusega on Atlandil toimuvad ilmastikuprotsessid oletatavasti nihkunud ja Läänemerre vett ajavate tuulte sagedus võib suureneda. Seega võivad sageneda ka sedalaadi üleujutused. On üsna võimalik, et mõni neist võib veetaseme ajada veel kõrgemale kui jaanuaris 2005.

Tõnu Oja:

Neid sündmusi ei saa pikema aja peale ennustada, aga on suhteliselt hästi ennustatavad paar-kolm päeva ette. Siit ka soovitus: ei maksa ehitada oma elamist liiga vee lähedale või siis tuleb ehitada ka tamm. See ei ole utoopia, hollandlased on nõnda talitanud enam kui sajandi ja nüüdseks on ligi kolmandik riigist pidevalt allpool merepinda.

Tornaadosid võib Eestis esineda küll, aga enamasti pole need ohtlikult tugevad. Klassikalisi orkaane Eestisse ei jõua, vahel küll nimetatakse orkaaniks lihtsalt väga tugevat tuult.

Tasasemal maal on aga sademetest põhjustatud üleujutuste oht.

Kliimamuutus võib muuta sademete jaotust, pealegi on inimene ise muutnud üsna oluliselt maastiku veepuhverdusvõimet. Luhtade kadumine ning jõe viimine betoonkraavi tähendab, et suurem vihm või lumerohkele talvele järgnev kiire kevadsula toob jõe kesk- ja alamjooksule korraga märksa enam vett ja see võib ka üleujutuseks kujuneda. Luhad ja sood toimivad olulise puhvrina, mis imavad veerohkel ajal vett endasse ja hiljem toidavad sellega tasapisi vooluvett.

Mägisel maal võivad liigsed sademed asju ja pinnast ära ujutada, aga Eesti on selleks liiga lame, et siin saaks olla katastroofilist erosiooni.

Sademetest põhjustatud üleujutusi on Eestis ikka olnud. Näiteks Emajõe veetase mais 1999 või jaanuaris 2005. Kui Alam-Pedja kuivendada, võib suureneda korraga Tartusse jõudva vee hulk. Ühesõnaga, mõistlik on looduslikku puhvrit mitte päris kaotada.

Refereeritud artikli täistekst Eesti Päevaleht Onlines