1790. aastal võttis Meisseni portselanimaalija poeg Samuel Hahnemann kätte ja neelas alla tohutu koguse Peruu kiinapuu koore pulbrit. Ta keha hakkas värisema, pea ja lihased valutama, kõrvad kumisesid, nägemine hägustus ja muutus kahekord-seks ning tõusis palavik. Täpselt nii nagu palavikuhaigetel patsientidel, keda noor arst Hahnemann oli nagu teisedki tema kaasaegsed arstid sellesama pulbriga ravitsenud, kirjutab Eesti Päevalehe võrguversioon.

Nüüd tunneme pulbrit kiniini nime all. Ja teame, et palavik, mida Hahnemann ravida püüdis, on malaaria, mida kannavad edasi malaariasääse parasiidid. Kuid tema katse muutis meditsiini palet, sest ta avastas, et ka teised ravimid, kui neid suures koguses sisse võtta, tekitavad ravitava haiguse sarnaseid sümptomeid.

Siit oli edasi vaid mõni loogiline samm, et jõuda doktriinini similia similibus curentur: sarnane ravib sarnast. Seejärel tegi Hahnemann aga ootamatu triki. Ta hakkas patsientide peal katsetama, mis saab siis, kui ravimidoosi üha enam ja enam veega lahjendada. Ja ennäe imet — ravim tundus üha rohkem mõjuvat. Hahnemann muudkui lahjendas ja lahjendas. Alul sada, siis kümme tuhat korda, siis miljon korda ja nii üha edasi. Senikaua, kuni ravimilahuses ei saanud olla enam ühtki ravimi molekulikest. Kuid see tundus ikka mõjuvat. Ja mida lahjem oli lahus, seda vähem ilmnes kõrvalnähte.

Oli sündinud homöopaatia, millest on nüüdseks saanud hiiglaslik ülemaailmne äri. Saanud sellest hoolimata, et pole olemas ühtegi arvestatavat kliinilise katse tulemust, mis tunnistaks selle meetodi töövõimet. Sestap peab enamik arstidest homöopaatilist efekti lihtsalt platseeboefektiks. Paremal juhul liigitatakse see meetod ohutute kilda, halvemal juhul lahterdatakse šarlataansuse valda. Kuid lahterdatagu kuidas tahes, vaevalt et üheski Euroopa suurlinna keskuses puudub mõni uhke homöopaatiakeskus.

Sõbralikud mürgid

Sada aastat pärast Hahnemanni, 1880. aastal nägi Greifswaldi ülikoolis töötav farmakoloog Hugo Schulz oma üllatuseks, et mõned ained, mis pärsivad suurtes annustes pärmi ainevahetust, ergutavad seda väikestes annustes. 1943. aastal anti sellele nähtusele nimeks hormees. Nagu paljud arstiteaduslikud ideed, pärineb seegi 16. sajandi arstilt ja filosoofilt Paracelsuselt, kes kirjutas, et kõik asjad on mürk ja miski pole mürgitu, ainult doos teeb millegi mürgituks. Ja rahvasuu teab, et see, mis ei tapa, teeb tugevaks.

Kuid molekulaarset seletust ei olnud hormeesi kohta hiljutise ajani. Seepärast suhtuti sellessegi skeptiliselt nagu homöopaatiasse. Siiski on bioloogid viimastel aastatel kokku pannud selge molekulaarse pildi selle toimest, ja nõnda on hormees ka biomeditsiinis tunnustatud. Kuigi selle sõnum on esmapilgul hirmutav: ka mürgiga võib ravida.

Hormeesi iseloomustav nähtus on nn kahefaasiline doosikõver (vt joonis). Suured ainekogused on mürgised, väikesed aga mitte ainult ohutud, nagu arvati siiani, vaid koguni kasulikud. Selline doosikõver on tõestatud mitme aine puhul paljudel organismidel bakteritest inimeseni. Näiteks ergutab väike kiirgusdoos taimi kasvama, suur aga tapab. Kantserogeenid võivad väikeste dooside korral vähirakkude kasvu isegi pärssida. Ja näiteks mikroannustes kasulikud vitamiinid A ja B6 on suurtes kogustes mürgised nagu raud ja tsinkki.

Kuidas siis saab mürk väikestes annustes kasulik olla? Selle eest hoolitsevad organismi kaitsemolekulid — kuumarabanduse valgud, mis asuvad tegutsema, kui rakke ähvardab mingi oht. Näiteks kui rakud satuvad kõrgesse temperatuuri või mürgi mõju alla, kaitsevad need valke kahjustuste eest. On ka teisi turvamehi. Näiteks kasvutegurid, mis eralduvad ajus kehalise koormuse ajal, soodustavad närvirakkude ja sünapside kasvu.

Vähene on ilus

Keha molekulaarsed turvamehed kaitsevad meid ohtude eest loomulikul viisil, kuid neid on võimalik ka teadlikult aktiivseks muuta. Näiteks süües ohtralt puu- ja köögivilju. On kindlaid andmeid, et taimetoit aitab vähendada südamehaiguste, vähi ja mõnede närvihaiguste tekkimise riski. Üldlevinud seletuse kohaselt teevad seda viljades leiduvad antioksüdandid, mis muudavad meie rakke ründavaid vabu radikaale ohutuks. Kuid antioksüdandid neutraliseerivad vabu radikaale vaid suurte kontsentratsioonide korral. Ja siis on need mürgised ka meile. Antioksüdandid pole üksi, need kuuluvad fütokemikaalide perre, mis kaitsevad taimi igasuguste vaenulike putukate eest.

Meie ei ole nii pisikesed kui putukad ega söö taimi tonnide kaupa, ja nõnda ei ole ka fütokemikaalid meile ohtlikud. Kuid need võivad olla hormeetilised stressitekitajad. Nõnda et kui sööte õuna või järate porgandit, siis teadke — teie toit on tervislik tänu sellele, et on mürgine. Kuid see mürk on väikestes kogustes tervislik. Nõnda kinnitavad ajakirjas New Scientist USA teadlased Mark Mattson, kes on USA riikliku vananemisinstituudi teadlane, ja Massachusettsi ülikooli professor Edward Calabrese.

Sama lugu on tervisejooksu ja paastumisega. Mõõdukas jooks ja paast ei meeldi kehale ning just seetõttu on need tervislikud. Kui aga hakkate tipp-sportlaseks, siis ärge lootkegi, et see teie kehale hästi mõjub. Kehakultuur on kasulik, sport tappev. Sama lugu on küllap ka tööga, mis on näidustatud vähestes kogustes.

Vähe sellest. Mattson ja Calabrese spekuleerivad, et ka ravimite puhul võib olla nende tõhususe taga mitte ravivõime, vaid hormees. Antidepressant Prozac on tugev mürk, väikestes kogustes aga aitab näha maailma läbi roosa udu.

Nii et kui joote punast veini, siis teadke — selles sisalduv resveratrool vallandab kehas reaktsiooni, mis aitab kaitsta rakke. Suurtes kogustes on resveratrool mürgine. Ka spargelkapsas ja tšillipipras leidub sarnaseid aineid. Kuid veini puhul on selge — suuri mürgiseid resveratroolikoguseid ei ole võimalik saada. Enne teeb töö teine ja veel võimsam mürk.

Tegelikult on seda alati teatud. Hiina rahvatarkuse kohaselt peab laps olema alati veidi tatine ja porine. Eesti arstiteadlased on hoiatanud, et eurokultuuriga sisse tungiv pesemiskultus võib nõrgestada laste tervist. Ja eks ole filantroobid kutsunud ka Eesti rahvast üles pori närima.

Refereeritud artikli täisversioon asub Eesti Päevaleht Onlines.