Tulemus on pealt “roheline”, aga seest siiruviiruline, aga sellist arvutit me ju ei tahtnud! IT-jubinad on tavaarusaama kohaselt elegantsed ja pisikesed. Ei vaidle vastu, ainult et terve meie ümbrus on neid va pisikesi paksult täis ja see teeb kokku väga korraliku kuhja, kuna meie päevil on olemuselt arvuti peaaegu igaüks, kes sul kodus akusid või seina seest voolu sööb. Pilk elektriarvele veenab, et söödikuid jagub. Paraku on selle hordi energianälg ainult osa probleemist, ja sugugi mitte kõige suurem.

ÜRO 2004. aasta raport väidab, et ühe arvuti tootmiseks kulub kümme korda rohkem keemilisi ühendeid ja fossiilseid kütuseid, kui arvuti ise kaalub. Greenpeace nendib, et arvutite eluiga on väga lühike: tehnoloogia areng kuulutab eilsed hüpersuperkompuutrid juba täna rämpsuks. Igal aastal veetakse prügimäele 20–50 miljonit tonni arvutikola. See on üldse kõige kiiremini kasvav prügikategooria.

Arvutitest või muudest elektroonikaseadmetest pärineb tervelt 70 protsenti raskmetallidest jms, mis prügimägedel probleeme tekitavad. Taaskäideldakse kõige enam 12 protsenti. Prügimäed, tõsi küll, asuvad tihti arengumaades, sest seal on keskkonnanõuded leebemad kui Põhja-Ameerikas ja Euroopas. Silicon Valley saadab mere taha isegi 80 protsenti ümbertöödeldavaid e-jäätmeid. Paraku on meie Maa üks ja ümmargune, kunagi veereb kogu sodi koju tagasi.

Peale selle annab arvutitootmine asjatundjate hinnangul umbes kaks protsenti kogu süsinikdioksiidi paiskest. Seda kõike on hullumeelselt palju.

NASA mõtleb selle peale

Rohelise IT (green computing) paradigma eeldab energiasäästlikku tootmist, uusi tehnilisi lahendusi, IT-jäätmete ümbertöötlust ja kaugtööd. See kõik kõlab üsna üldiselt, aga on mindud ka konkreetsemaks. USA-s on välja töötatud vabatahtlik standard EPEAT, mille kasutamise eesmärgiks on suunata tootjaid tegema arvutikraami, mis oleks energiasäästlik, kergesti uuendatav, taaskäideldav, pikema aja vältel kasutatav ning sisaldaks vähem ohtlikke aineid. EPEAT arvestab 51 keskkonnaseoselise kriteeriumiga ja annab arvutitele kas kuldse, hõbedase või pronksise medali.

Kriteeriumidest on 23 kohustuslikud ja 28 vabalt valitavad. Pronksi pälvivad seadmed, mille puhul on täidetud vähemalt kõik kohustuslikud kriteeriumid, kulla need, mille puhul on lisaks täidetud ka vähemalt 75 protsenti valikulistest. EPEAT standardist lähtub USA-s oma hangetel juba suur hulk riiklikke ja eraettevõtteid (näiteks ka kaitseministeerium ja NASA).

Tõrju õelvara

Suurfirmad tõttavad muidugi jooksujalu oma kaupa EPEATi-kõlblikuks tegema, aga mitte sellepärast, et hinnataks rohelisust, vaid et saaks rohkem müüa ja kokkuvõttes odavamalt toota. Kuna see on loodusele hea, pole ju vahet, mis põhjusel nad seda teevad.

Nii on asjad Ameerikas. Eestis paraku saab endale rohelise arvuti ikka pintsli ja värvi abiga. Olemas on küll süsteem koolnud elektroonikast korrektseks vabanemiseks, aga eks iga asi taha arenemiseks aega.

Seniks tasuks tähele panna, et minimalism pole ainult imetletud suund skandinaavia disainis, vaid kinnitab kanda ka IT-vallas. Põhimõte on lihtne: ära raiska, võta ainult niipalju, kui palju vaja. Kui arvuti aeglaseks jääb, ära tõtta kohe poodi tugevamat tooma, vaid tõrju õelvara, luba teha hooldust ja näed, et olemasolevast riistvarast jätkub veel kauaks. Kui arvuti tõepoolest enam ei kõnni, saab seal sees mitut asja uuendada.

Pruugitud arvuti anna sõbrale edasi. Mitut protsenti me õigupoolest suudame kasutada jõudlusest, mis maksab roppu raha ja lihtsalt laua peal kükitab? Käivita tegumihaldur ja vaata järele: kõver jookseb permanentselt nulli lähedal!