Eesmärk pole mitte ainult soov teha filme, mis meelitaks kinno võimalikult palju publikut, vaid ka see, kuidas publikut võimalikult rohkem enda kontrolli alla saada ehk teisisõnu publikule võimalikult põhjalikult pähe pugeda. Uuringutulemused võivad muuta üldist arusaama sellest, kuidas filme teha, aga ka juba tööprotsessis olevat filmitoodangut, kirjutab ajakiri Tarkade Klubi.

New Yorgi ülikooli filmikoolis, mille vilistlaste seas on maailma tipprežissöörid Oliver Stone, Joel Coen, Martin Scorsese ja Spike Lee, on viimastel aastatel just psühholoogiaosakond see, kus on tehtud suuri edasiminekuid ajuuuringutes, kasutades uurimisvahendina filme.

Neuroteadlane Uri Hasson on viimase nelja-viie aasta jooksul näidanud katsealustele filmilõike, et mõista inimajus toimuvaid protsesse. Aju erinevates osades verevarustuse muutusi registreeriva funktsionaalse magnetresonantstomograafi alla paigutatud katsealused on näinud kindlaid filmilõike ning seade on mõõtnud nende aju aktiivsuse muutusi.

Ühes eksperimentideseerias uuriti Alfred Hitchcocki telesarjade mõju ajuhaigusi põdevate patsientide ja tervete inimeste võrdluses. Eesmärk: selgitada hirmureaktsioonide tagapõhja.

Teatud filmilõikude puhul märkasid uurijad selget seaduspära. Hitchcocki filmi lõiku vaadanutest 65-l protsendil tekkis reaktsioon neokorteksi piirkonnas. See on kõige uuem ajukoore osa, mis vastutab nii vastuvõtu kui ka mõtestamise eest.

Sergio Leone spagetivesterni “Hea, halb ja inetu” puhul tekkis 45 protsendil vaatajatest aktiivsus samuti neokorteksi piirkonnas. See tõestab, et mõlema filmi katkendid suutsid vaataja enda kontrolli alla saada.

Samaaegselt jälgiti ka katsealuste silmade liikumist, et teada saada, kuhu inimesed vaatasid. Pilkude liikumisteede põhjal joonistatud graafikud klappisid peaaegu väiksemate detailideni. “Siin võib rääkida, kuidas režissöör omab vaataja üle kontrolli,” selgitab Hasson.

Hitchcocki puhul oli see kontroll eriti tõhus — vaatajate ajud reageerisid sarnaselt, seega oli kuulsa õudusfilmide meistri käes kontroll vaataja ajus toimuva üle.

Kuid mitte iga filmilõik ei oma vaataja aju üle nii tõhusat kontrolli. Kui vaatajad jälgisid, kuidas inimesed sisenesid üliõpilaskülla, erinesid nii inimeste ajuaktiivsus kui ka silmade liikumisgraafikud väga oluliselt. Tavaeluline situatsioon vaataja aju kontrolli alla ei saanud.

Ajakirja Tarkade Klubi detsembrinumbris:
  • Neuroturundus — müügisõnumid jõuavad otse ajju
  • Ussisoo uurija Aleksei Turovski
  • Megalinnad vallutavad Maa
  • Majanduskriisi mõju tervisele
  • Superallveelaeva sünd
  • Kuidas lahendada kliimaprobleeme?
  • Siiski ei vasta need uuringud ühele äärmiselt olulisele küsimusele: kas suurem kontroll vaataja tajude ja reaktsioonide üle tähendab seda, et tegu on parema filmiga. Osa filmitegijaid seab eesmärgiks anda vaatajale ambivalentsemaid signaale ja rohkem tõlgendusvõimalusi. Täielik kontroll pole üldse eesmärk.

    New Yorgi ülikooli filmikooli teadlased püüavad oma töö kaudu pakkuda filmitegijatele vahendeid, mille abil tootmisprotsessi ajal filme mõjusamaks muuta. Kui filmimuusika ei tekita kulminatsiooni ajal vaataja ajus piisavat efekti, siis saab selle asendada. Vaatajad ei suuda end peategelasega piisavalt seostada? Ehk võiks tegevusliinid sootuks ümber sättida?

    Soovi korral saaks nii vastavalt testvaatajate ajus tekkinud reaktsioonidele kohendada filmi muusikavalikut, valgustust, stsenaariumi. Võimalusi on lõputult.

    Siiski ei ole funktsionaalne magnetresonantstomograafia filmipubliku reaktsioonide mõõtmiseks kõige sobivam lahendus.

    Esiteks peab inimene tomograafiaparaadis lamama praktiliselt liikumatult, pead ei tohi kindlasti liigutada. Õhkkond meenutab meditsiiniasutust. See aga ei lähe turuuuringute (mida filmipubliku uuring kahtlemata on) olemuse ja eesmärgiga kuidagi kokku. Berkeley’s asuva California ülikooli neuroloog, neurouuringutega tegeleva firma NeuroFocus teadusnõustaja Bob Knight ütleb, et funktsionaalne magnetresonantstomograafia ei ole neuroturunduse jaoks elujõuline töövahend.

    NeuroFocus on uurinud nii reklaame kui filmitreilereid, kasutades elektroentsefalograafiat (EEG), mille käigus mõõdetakse aju elektrilist aktiivsust. Andmeid töötleb arvutialgoritm. Samaaegselt jälgib seade vaataja silmade liikumist, naha elektrilist aktiivsust ja pulssi. Kogu seda andmehulka analüüsides on võimalik öelda, kas filmilõik või reklaamklipp suudab piisavalt köita vaataja tähelepanu, kas vaataja seostab end sellega emotsionaalselt, ning kontrollida ka, kas vaadatu on päev või nädal hiljem meeles.

    Analüüsides kasutatava algoritmi abil on võimalik välja sõeluda filmi või telesaate kõige paeluvamad lõigud, et neist monteerida tõeliselt tähelepanu vääriv reklaamklipp.

    Siiski saab astuda veel sammu edasi. Rahvast täis kinos nakatavad vaatajad üksteist emotsionaalselt. Nakkav on nii naer kui nutt. Firma NeuroFocus kavatseb järgmisena sisse seada väikese kino, kus on olemas ajuuuringuteks vajalik aparatuur, ent samas ka reageeriv kaaspublik. See komplekt peaks andma täiusliku ülevaate sellest, mis aju tasandil vaatajale täpselt korda läheb.

    Neuromarketingi abi küsitakse aina varem. Nii on NeuroFocusel palutud uurida potentsiaalsete vaatajate reaktsioone stsenaariumitele või tulevase reklaamklipi stseeniplaanidele juba enne filmimisprotsessi algust. Eesmärk on ühene: lõpptulemus peab olema perfektne ning jõudma võimalikult paljude ajju.