Võtnud aluseks bakteri Mycoplasma mycoides genoomi, koostasid Daniel Gibson ja kolleegid pärmiraku sisemuses sünteetilise genoomi ning siirdasid selle lähedasse sugulasliiki Mycoplasma capricolum kuuluvasse bakterisse.

Olgugi, et 1,1 miljardi aluspaariga geenijada oli peaaegu samane M. mycoidese genoomiga, leidus selles neli spetsiaalset „vesimärk-järgnevust”, mis eristasid seda originaalist, nagu ka peidetud šiffer, mis lahtimuugitult sisaldas veebiaadressi ning hulka kuulsaid tsitaate.

Osa uurijate hinnangul kujutas see tavapärase geenitehnoloogia kõrval märkimisväärset edasiminekut, samas kui teiste väitel polnud teadlased pärast seda tegelikult palju lähemal enneolematute bakterite nullist kavandamisele ja konstrueerimisele.

Paljud loodavad, et tehnoloogia piisava arengutaseme juures saab tehislikku elu pruukida mitmesugustel eesmärkidel, näiteks süsiniku sõelumiseks, biokütuste tootmiseks ja/või keemiareostuste koristamiseks.