Silmade värvuse määramiseks analüüsitakse kuut eraldist nukleotiidi-polümorfismi — tillukesi geneetilisi märgiseid, mida rakendatakse nn DNA-sõrmejälgede võtmisel ning millest võib olla abi juurdluse edendamisel, kui kahtlusaluse kohta puuduvad muud juhtlõngad ning politsei DNA-andmebaasides sobivat vastet ei leidu, vahendab Discover Magazine.

Küll aga paistab, et testi, mille abil saab keskmiselt 94-protsendise tõenäosusega öelda, kas analüüsialuse silmad on sinised, tumepruunid või raskestimääratletavat värvi (sellesse rühma kuuluvad rohelised, pähkelpruunid, hallid jm värvi silmad), pole katsetatud väljaspool Euroopat, mis tõstatab küsimuse, kui tõhusalt toimiks meetod suurema mitmekesisuse määraga kogukondades.

Samuti on raske ette kujutada, kuidas taolisest teabest muude üksikasjade puudumisel kasu võib olla. Poleks ju mõistlik hakata huupi vahistama kõiki, kes jätavad kahtlase mulje ja kelle silmad on juhtumisi sama värvi mõne tagaotsitava omadega. Praegu pole silmavärvust tuvastav DNA-test veel piisavalt täpne, et seda saaks kohtus asitõendina rakendada — kas õnneks või kahjuks, sõltub sellest, kui palju Philip K. Dicki teoseid te lugenud olete.