Kas biokütused on tõsiselt võetavaks alternatiiviks fossiilsetele kütustele Eestis?

(30)
AFP/Scanpix
aA

Bioneeri kaasautor Raul Potisepp uuris biokütuseid Eesti kontekstis. Teemast valmis uurimus, mille tulemustest autor Bioneerile lähemalt kirjutab. Fossiilsed kütused on maailmas kõige rohkem transpordiks kasutatav energialiik. Paljud meist ei mõtle autot tankides, kuidas bensiin või diisel meie auto paakidesse jõuab. Veel vähem mõtleme, millise kütuse jõul liiguvad bussid, laevad, lennukid või rongid.

Fossiilsed kütused on piiratud ressurss

Fossiilsed kütused ei saa maailmast veel niipea otsa, kuid nafta, mis on üks peamiseid kasutusel olevaid fossiilsete kütuste liike, arvatakse peagi drastiliselt kallinevat ning selle odavad varud lõppevad. Rahvusvaheline Energiaagentuur on paar aastat tagasi välja öelnud, et tõestatud nafta varusid jätkub umbes 45 aastaks (maagaasi 60 aastaks), eeldades, et tarbimine jääb tänapäeva tasemele. Lisaks sellele asuvad enamus varusid poliitiliselt ebastabiilsetes regioonides. Nendele põhjustele tuleb kindlasti lisada fossiilsete kütuste põletamise kõrvalmõjud keskkonnale. Kliimamuutused on põhjustatud väga suure tõenäosusega just inimtekkelise CO2 õhku paiskamisest.

Kokkuvõtvalt, riigid ümber maakera otsivad naftale alternatiive kolmel põhjusel: nafta varud vähenevad drastiliselt ja sellega seoses nafta hind kallineb märkimisväärselt, energia iseseisvust soovitakse suurendada ning kliimamuutuste tõsiseid tagajärgi tahetakse kindlasti vältida.

Biokütused on üheks fosiilkütuste alternatiiviks, mille üle on viimastel aastakümnetel palju arutletud. Eelmise kümnendi keskel jõudis ka Eestisse biokütuste vaimustus ning üle riigi alustasid tegutsemist mitmed biokütuse tehased, mis aga sulgesid oma uksed üsna pea. Sulgemise põhjustena toodi välja nii majanduskriisi, tarbijate teadmatust kui ka riigi ebastabiilset toetuspoliitikat biokütuste suhtes.

Artikli autorit hakkas siiski huvitama, kas kodumaiseid biokütuseid saaks nii palju toota, et meil poleks enam vaja importida naftast tehtud transpordikütuseid? Juhul, kui see on võimalik, millised oleksid Eestis toodetud biokütuste keskkonnamõjud ja kui kalliks see läheks? Millised liikumisvahendid võiksid biokütuseid tarbida?

Huvi biokütuste vastu tekkis Šotimaad külastades

Esimene vahetu kogemus biokütustega pärineb artikli autoril päevast, kui ta läks Šotimaal külla ühele muretut pensionipõlve pidavale vanahärrale, kelle kohta levisid jutud, et ta teeb ise oma autole kütust. Kuuldud jutt tundus uskumatu, aga selgus, et keemikuharidusega härra tegi tõesti kasutatud toiduõlist oma maja taga kuuris oma uhiuuele Volvole kütust. See kohtumine tekitas autoris huvi biokütuste vastu.

Huvi kasvas veelgi, kui autor avastas enda jaoks, et diiselmootori leiutaja härra Rudolf Diesel oli juba mootorit leiutades plaaninud võtta kasutusele pähkliõlist tehtud biokütuse. Diiselmootori üheks algseks eesmärgiks oligi aidata talupidajaid, kes elasid bensiinijaamadest kaugel. Üle saja aasta hiljem on diiselmootorid kõvasti täiustunud, kuid tööpõhimõte on sama. Biodiisel on jäänud fossiilsete kütuste varju.

Miks kasutada biokütuseid Eestis?

Eestis on suures koguses kasutamata põllumaad, mis moodustab mõningate hinnangute kohaselt koguni 10% riigi pindalast. Peamiselt on kasutamata Nõukogude Liidu kokkuvarisemise ajast sööti jäänud põllud.

Seda põllumaad kasutades saaks toota palju biokütuseid. Autori arvutused näitasid, et kui kasutada 200 000 hektarit ehk poolt sööti jäänud maast biokütuste kasvatamiseks, saaks sellest toota umbes 35% Eesti transpordisektori praegusest vajadusest. Siinjuures tuleb rõhutada, et seda saab arvutuste kohaselt teha ilma, et ühtegi hektarit oleks vaja võtta toidu tootmise arvelt.

Uurimuse põhilisi eesmärke oli välja arvestada ka biokütuste mõju keskkonnale. Viimase kümnendi jooksul on arenenud väga tuline debatt teemal, kas biokütused on keskkonnasõbralikud. Põhiliselt taandub see küsimusele: „Kas biokütuste tootmine kulutab rohkem energiat, kui nende kasutamine energiat juurde annab?“

Uuring näitas, et Eestis on kasumlik biokütuste tootmine võimalik. Seda juhul, kui biokütuste baasmaterjalina kasutatavaid taimi ei kasvatata metsade ega soode arvelt ning kui taimekasvatus toimub kunstlike väetiste ja taimekaitsevahendite liigse kasutamiseta. Keskkonnamõju sõltub põlluharimise viisidest.

Raudkindlalt midagi väita ei saa biokütuste keskkonnasõbralikkuse kohta, sest Eestis puuduvad vastavad uuringud biokütuste täieliku elutsükli kohta. Enne, kui laialdane tootmine saab alata, tuleb uurida, millised on keskkonnasõbralikumad ning majanduslikult tasuvamad taimed biokütuste tootmiseks Eestis.

Küsimusi tekitab ka kodumaiste biokütuste hind, sest meil puudub hinna osas reaalne kogemus. Välismaal toodetud biokütused suutsid eelmise kümnendi lõpus hinna poolest konkureerida fossiilsete kütustega, aga seda tänu aktsiisivabastusele. Tänaseks pole aktsiisivabastust Euroopa Liidult uuesti taotletud, seega võib eeldada, et hetkel biokütused veel ei konkureeri bensiini ning diisli hindadega.

Kuna võib üpris kindlalt väita, et nafta hind jätkab tõusu, võivad lähitulevikus biokütused muutuda odavamaks alternatiiviks naftast toodetud kütustele. Lisaks võib biokütuseid segada fossiilsete kütustega (näiteks 50% fossiilseid ja 50% biokütuseid), mis tähendaks väiksemat hinnatõusu tarbijale ja väiksemat naftaimporti.

Siiani on rahva teadmatus biokütuste suhtes ning valitsuse ebastabiilne toetuspoliitika teinud biokütuse tootmise ja tarbimise väga keeruliseks.

Eesti teedel mitusada tuhat sisepõlemismootoriga autot, mida saaks muutusteta (diislilt biodiislile) või väheste muutustega (bensiinilt bioetanoolile) biokütuseid tarbima panna. Eestis on olemas maa, kus biokütuste tarbeks taimi kasvatada. Meil on olemas ka tootmistingimused Paldiski Biodiislitehases, mis on Euroopa mõistes keskmise suurusega.

Peamised põhjused, mille taga laiaulatuslik biokütuste tootmine ja tarbimine seisab on majanduslikud ning poliitilised. Kui valitsus tekitaks keskkonna, milles biokütustest huvitatud investorid ennast kindlamini tunneksid, võiks kodumaine biokütuste tootmine ning tarbimine hüppeliselt kasvada. Iseasi on see, kas me seda tahame?

Hetkel võib järeldada, et ilmselt tuleb tahtmine koos tõsise vajadusega. Selleks osutub suure tõenäosusega Euroopa direktiiv, mis 2020. aastaks käsib 10% riigi kütuste tarbimisest biokütusega varustada.

Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!

Allikas: Bioneer
Viimased uudised