Pühapäeval, 21. detsembril 1918 tõmmati Tartus raekoja torni punane lipp. Eesti ujutati üle Punaarmee vägedega, kes jõudsid Narvast Tartusse. Eesti väed kindral J. Laidoneri juhtimisel koondati Tallinna ümber, et kaitsta pealinna, kirjeldab Eesti Apostlik-õigeusu kirik oma piiskopi märtrisurma.

Tartlased tahtsid ometi nagu tavaliselt pühitseda jõule, Kristuse sündimise püha. Neid ei kohutanud kuulujutud, et enamlased kavatsevad kirikutesse rahva sekka käsigranaate loopida. 29. detsembril keelati rituaalide toimetamine. Vana- aasta õhtul peeti Peetri kirikus esimene kommunistlik teenistus. Orelil mängiti marseljeesi, kantsel oli kaetud punaste lippudega ja kommunistide haridusminister A. Wallner pidas sealt kõne, milles ütles: "Kõik, mis siit kantslist enne on õeldud, oli vale."

2. jaanuari õhtul 1919. aastal vangistati esimene Eesti õigeusklike piiskop Platon (kodanikunimega Paul Kulbusch) koos oma ülemdiakoni Doriniga tänaval, mõned meetrid kodust eemal. Kolmekümnest relvastatud mehest koosnev valvesalk viis nad miilitsastaapi. Siin hõiskasid enamlased rõõmu pärast, kui nad kuulsid, et üks kinnivõetuist oli Eesti õigeusu piiskop Platon. "See'p see kurat on, keda meile tarvis," hüüdsid punakaartlased.

Piiskop Platon
Vikipeedia

Komissar käskis piiskopil isegi kingad jalast võtta, et sealt kulda leida. Nõnda algas piiskop Platoni vangipõli, mis kesti 12 päeva. Kuna piiskop eitas kõiki endale esitatud süüdistusi ja keeldus isegi oma ülekuulmisprotokollile alla kirjutamast, viidi ta Kompanii tänav 5 Krediidikassa keldrisse, mida enamlikud võimumehed vanglana kasutasid. Oma vangistuse ajal lohutas ja julgustas piiskop Platon kõiki teisi vange. Ta pani oma panagia särgi alla, et mahalaskmise juhul oleks võimalik teda ära tunda.

Vangis sunniti piiskop Platonit paljaste kätega vangide väljakäiku puhastama. See oli pühapäeval, 12. jaanuaril. Samal õhtul teadis piiskop juba kindlasti, et ta hukatakse. Ta palus oma kaasvange, et nad annaksid tema viimase õnnistuse õigeusu rahvale ja kogudustele, kui see peaks nii juhtuma.

Ta soovitas neil võimaluse korral enamlaste terrori eest põgeneda, kuid esimesel võimalusel tagasi pöörduda. Oma vangistuse ajal luges piiskop Platon tihti oma kreekakeelset evangeeliumi, eriti Matteuse 24. peatükki. Pool tundi enne oma surma luges piiskop koos pastor Hahniga Kristuse kannatamisest Markuse evangeeliumi 15. peatükist.

14. jaanuaril 1919. a. umbes kell 10 hommikul kutsus üks komissar koos kahe punakaartlasega piiskop Platoni välja. Eelmise öise ülekuulamise ajal oli komissar nõudnud, et piiskop jätaks evangeeliumi lugemise. Selle peale piiskop Platon oli vastanud: "Niipea, kui ma vabaks saan, kiidan ma Jumalat." Peale piiskopi äraviimist mõne aja pärast kuulsid vangid keldrist püssilaske.

Siis kästi välja tulla ülempreester Nikolai Bezanitskil, ülempreester Mihail Bleivel ja professor Hahnil. Üks pealtnägija, kes tõõtas parajasti ruumis, kus vangide riideid hoiti, tunnistas, et nägi aknast, kuidas vangid keldrisse viidi ja seal tapeti. Ta kuulis, kuidas piiskop Platonit peksti, kuid tema suust ei tulnud ainsatki karjet. Umbes veerand tunni pärast kuulis ta laske keldrist, kuhu vangid aluspesus olid aetud. Peale piiskop Platoni tapmist hukati veel ülempreester Nikolai Bezanitski ja Mihail Bleive ning pastorid Traugott Hahn ja Wilhelm Schwartz koos 14 auväärse Tartu linna kodanikuga.

Kohe pärast seda jõudsid peale raskeid võitlusi Tartu kesklinna Eesti väed. Vangla uksed löödi kirvega puruks ja sõdurid hüüdsid: "Te olete vabad!" Vabastamise rõõm muutus õuduseks, kui nad leidsid keldrist komissaride ja punakaartlaste poolt tapetute kehad.

Loe pikemalt piiskop Platoni elust Vikipeediast