Tänapäeval on peaaegu enesest mõistetav, et vene turistid saavad maailmas vabalt ringi reisida. 1935. aastal oli seis natuke teine. Need aristokraadid, kes 1917. aastal Venemaalt põgenesid, olid enamiku oma alles jäänud varandusest ära kulutanud, nõukogude inimene kasvas aga sügavas usaldamatuses kogu selle "kapitalistliku maailma" vastu. Ja raudset eesriiet asuti ehitama sihikindla ideoloogilise kasvatusega.

Ilja Ilf (kodanikunimega Ilja Fainzilberg) ja Jevgeni Petrov (Jevgeni Katajev) tõusid esile just sel ajal Venemaa silmapaistvamate satiirikutena, kirjutades enamiku tekste koos, tandemina. Mõlemad pärinesid Odessast, olid kolinud Moskvasse ja leidsid tööd ennekõike just satiiriajakirjanduses. 1928. aastal ilmus nende sulest klassik "Kaksteist tooli," 1931. aastal "Kuldvasikas", ja ka 1937. aastal välja antud raamat "Ühekorruseline Ameerika" oli arvestatud samasugusesse seeriasse.

Vahetult Suure Terrori eelõhtul, 1932-1937 kirjutasid nad följetone juhtivale ajalehele Pravda ja võisid seega endale lubada palju enam kui tavaline ajakirjanik mõnes rajoonilehes. 1935. aastal saadeti nad aga uurima majanduskriisis olevat imperialistlikku põlisvaenlast.

russiapedia.rt.com/prominent-russians/literature/ilya-ilf--evgeny-petrov

Autot juhtida Ilf ja Petrov ei osanud, seega tuli neil palgata autojuht, kes neid siis (võttes kaasa ka oma naise ja lapse) läbi USA sõidutas,. Ilfi ja Petrovi kirjutistest ilmneb kohati lausa imetlus ameeriklaste vastu. Küll imestasid nad kui selged ja arusaadavad on liiklusmärgid USA-s, Pravda "loal" käisid ka vaatamas striptiisietendust ja kohtusid "peavaenlase" endaga.

Kui 7. oktoobril 1935. aastal Ilf ja Petrov ookeaniaurikul New Yorki saabusid, püüdsid nende pilke pilvelõhkujad, ja mehed astusid läbi tollikontrolli. Kuid kuna nende hittteosed olid juba ka inglise keeles välja antud, sattusid nad kohe suure tähelepanu alla.

Vaata fotosid ka Spiegeli leheküljelt

Henry Ford oli sel ajal tööstusliku edukuse iidoliks ameeriklastele, kapitalistliku dekadentsi sünonüümiks aga nendele, kes kasvanud nõukogude propaganda keskel. Spiegel vahendab kuidas Ilf ja Petrov Henry Fordiga kokku said. Äkitselt seisis nende ees ukseavas "klassivaenlane" ise, surus nende kätt. Ilf ja Petrov olidki ju Detroiti saabunud kohtuma tollal 73-aastase autokuningaga.

"Farmerid kasvatavad vilja, meie ehitame autosid. Kuid meie vahel seisab Wall Street, seisavad pangad, kes teenivad meie töö pealt, ilma, et ise midagi teeks," kirus Ford.

Pravda kolumnistid ei suutnud uskuda oma kõrvu, kas tõesti võib superkapitalist ise kapitalismi kritiseerida. Vaimustuse ja kohkumuse segaduses lahkusid nad pärast vestlust Fordi juurest ja asutasid lõbusõidule läbi Ameerika. Loomulikult istudes Fordi toodetud autosse.

lw.lsa.umich.edu

Loe nende raamatu algust siit

Mõistagi oli neil selge ideoloogiline kasvatus, mis kohustas leidma New Yorgi negatiivseid külgi. Külastati valgusest säravat Broadwayd ja tehti sõprust saksofoni mängiva kodutuga. Siis, loomulikult Päästearmee keskusesse, et vaadata vaeste elutingimusi. Ja ühe kohaliku sõbra õhutusel stripishowd vaatama - isegi see ei avaldanud Ilfile ja Petrovile muljet. "See pornograafia on nii mehhaniseeritud, et meenutab juba üht vabrikut."

Ja siis see kohutav ameerikalik hotell. Mitu tundi istusid Ilf ja Petrov hotellitoas pimeduses, sest ei taibanud lülitit otsida. Lõpuks said siiski aru, et lamp süttib ketikese tõmbamisest.

Hiirhalli Fordiga New Yorgist lahkudes, et idast läänerannikuni välja jõuda ja siis tagasi sõita, tabas neid "üllatus" - kõik ameeriklased ei elanudki pilvelõhkujates vaid täitsa tavalistes maamajades. "Ühekorruseline Ameerika" saigi nende raamatu pealkirjaks, mis ilmus esialgu küll ilma fotodeta.

lw.lsa.umich.edu

Märkmeid tegid nad vaheldumisi, pilte tegi Ilf oma Leica kaameraga. Kohtusid nad ka kirjanik Ernst Hemingwayga, loomulikult otsisid üles töötuid ja kodutuid, sest kogu nõukogudemaa ootas selliseid lugusid.

Kuid kui nad läksid Arizonas indiaanilastele šokolaadi jagama, olevat vanim neist Ilfile ja Petrovile nii vihaselt otsa vaadanud, et nad vigvamist selg ees taganesid. Loomulikult, põhjuseks pidi olema see, et valged on indiaanlastele nii palju halba teinud.

Imestamist jätkus, USA kiirteed, kõikjale paistev elektrivalgus,  eriti vaimustusid nad San Franciscost. Ka Ilf ja Petrov olid sunnitud "naiivsed nagu lapsed = ameeriklased" pildi kõrval esitlema edukat maailma suurjõudu.

Kuid Pravda lugejates tekitas nende reportaaž kohati ka raevu. Kapitalismi ei tohtinud ju kiita. "Kui seal kehtiks nõukogude võim, siis oleks ta paradiis," oli keegi teine lugeja asunud Ilfi ja Petrovi kaitsele.

lw.lsa.umich.edu

Washingonis viidi neid ka kuulama, kuidas senati komisjon pitsitas finantsmogulit John Pierpoint Morgan juniori. Ilf ja Petrov loomulikult ei saanud temast vaimustuda. "Siin ei räägi Morgan, siin räägib tema raha."

7. oktoobril 1935 olid nad teed alustanud, 12. jaanuaril 1936 veeres nende Ford tagasi New Yorki.  Mehi laevale saates oli autojuht, nimega Adams, veel järele hüüdnud: "Ma loodan, et te saite nüüd aru, mis asi on Ameerika."

Ilf ja Petrov olid liiga populaarsed, et Stalini Suur Terror oleks võinud neid kõigutada. Nende kolumnid ilmusid edasi Pravdas, ka raamat Ameerikast saadi välja anda. Ilf suri aga juba 1937. aastal tuberkuloosi. Petrov kukkus lennukil alla sõjakorrespondendina 1942. aastal.  

Tsitaate:
"Ameeriklased ei raiska aega sellistele rumalatele asjadele, nagu piinarikkale protsessile leida oma linnadele nimesid. Tõepoolest, miks vaevata end, kui nii palju ilusaid nimesid on juba olemas." (Mehed sisenesid parajasti Moscowsse, Ohios.) "Tõesti, igal osariigil on absoluutne õigus omada oma isiklikku Moskvat."

"Kui sa peaks üritama väita, et film on kunst, vesteldes mõne kultuurse, haritud ameeriklasega, siis ta lihtsalt lõpetab sinuga vestlemise."

Ilfi ja Petrovi jägedes 2011. aastal: