Juba enne 1789. aasta Prantsuse revolutsiooni olid arhitektid mänginud ideega Bastille' kindlus maha lammutada ja asemele mõni uhke väljak rajada, kuid esialgu polnud sellega kiiret. Bastille'i loss oli kasutusel vanglana, mida revolutsiooniline ajakirjandus ruttas kohe pärast 1789. aasta 14. juulit ülitumedates värvides kirjeldama, kuigi nagu tänased Prantsuse ajaloolased iseloomustavad, oli Bastille' vangla režiim tunduvalt pehmem kui teistes vanglates sel ajal.

12. juulil 1789 läks Pariisis mürgel lahti, kus kuningale lojaalsed sõdurid olid sunnitud linnast suures osas lahkuma. Revolutsiooniline rahvamass alustas relvapoodide ja arsenalide rüüstamist, et ennast relvastada. 

Markii de Sade

Bastille' vanglas oli juuli alguses ainult kaheksa vangi. Ja 1789. aastal ei olnud tal vanglana nähtavasti üldse enam tõsisemat funktsiooni. Vangla komandandiks oli ohvitser nimega Bernard-René de Launay, kuulsaimaks vangiks aga sel ajal markii de Sade. De Sade oli 2. juulil karjunud läbi vanglaakna, et võimud tahtvat mõrvata vange Bastille's (ilmne vale), ja raevutsev rahvamass haaras tuld. Pealegi taheti võtta üle ka Bastille' garnisoni relvad.

14. juuliks oli de Sade küll juba sealt vanglast ära toimetatud, garnisoniks oli aga 82 invaliidide üksuse ja 32 šveitslaste üksuse sõdurit. De Launay oli astunud ka samme, et kindlust paremini kaitsta, aga toiduvarusid jätkus vaid kaheks päevaks. Ja Bastille osutus peaaegu et viimaseks kuningavõimu kantsiks revolutsioonilises pealinnas. Bastille oli raevuka rahvamassi piiramisrõmgas ja de Launay üritas nende esindajatega ka läbirääkimisi pidada. Aga keeldus relvi käest andmast.

14. juuli 1789 pärastlõunal väljus sündmustik kontrolli alt. Rahvas püüdis väravat maha murda, puhkes ka tulevahetus. Siis tõid mässajad (kelle lidiritena paistsid silma Camille Desmoulins ja Georges Danton) juba ka kahurid kohale ja vangla puidust uksed ei pidanud vastu. Selleks ajaks oli 83 inimest tänaval surma saanud, 15 oli haavatud, garnison oli kaotanud vaid ühe mehe. Rahvamass murdis aga hoonesse sisse, lohistas komandandi tänavale kiskus ta surnuks.

Langenud Bastille'st tehti kohe suur sümbol revolutsiooni õhutanud meediaväljaannetes. Mida enam uusi artikleid ilmus, seda koledama kohana Bastille'd näidati. Toodi välja suvalisi raudesemeid ja esitleti neid piinamisvahenditena, senised vangivalvurid ise, olles poolt vahetanud, vedasid nüüd uudishimulikke ekskursioonidele vangla ruumides.

Kirjanik Jean Henri Latude saabus ise sinna, et leida üles oma köisredel, mille abil ta 33 aastat varem oli vanglast põgenenud. Meediasse jõudis ka väljamõeldud lugu kellestki krahv de Lorgesist, keda olevat Bastille's piinatud ja siis juba libauudis, kuidas olevat leitud kellegi "raudses maskis mehe" luukere. Ja rahvas muidugi uskus kõike.

Paraku vabastatud vangidest polnud revolutsioonile eriti abi, neli olid tavalised petised, üht oli süüdistatud seksuaalkuriteos ja kaks olid vaimuhaiged. De Sade'd enam Bastille'st ei leitud, tema vabanes Charentonist alles järgmisel aastal.

Palloy edukas äri

Esmalt ei teatud mida "vihatud Bastille'ga" peale hakata. Üks revolutsiooniliidreid, krahv Mirebeau võttis lõpuks ise vasara kätte ja lõi sealsest müürist tüki välja. Üks kohalik ettevõtja, nimega Pierre-François Palloy võttis kindluse lammutamise enda juhtida ja usina rahvamassi kaasabil oli novembriks Bastille peaaegu maatasa tehtud. Palloy palkas lammutustöödele tuhat inimest.

Palloy rajas 1790 kindluse kohale ahelatest altari, kuhu ladus juurde ka arvatavasti 15. sajandi sõdurite luustikke, mida loomulikult esitleti hukkunud vangide omadena. Suveniiriäri õitses juba peaagu sama hästi kui kakssada aastat hiljem Berliini müüri tükkidega. Ja Palloy sai arvatavasti üsna rikkaks sellise äriga. 1794 oli ta juba ise pettuse eest vangis, aga tuli kaks kuud hiljem vabaks lasta. Giljotiinist ta pääses.

Palloy valmistas Bastille'i kividest suveniire ja müüs neid kalli raha eest.
Wikimedia commons

Napoleon Bonaparte'i häiris Bastille' sümbolism tõsiselt, tema tahtis selle kohale hoopis oma triumfikaart püstitada. Isegi hiiglasliku elevandi pronkskuju ei jõutud tema ajal seal püsti saada. Restauratsiooni aastail aga võimud loomulikult seda sümbolit ei talunud. Ometi, 1848 kuulutati Teine Vabariik välja just Bastille' kohal. 1870. aastaks oli ta juba vastuoluline sümbol, mida keiser Napoleon III tähistas paraadidega, radikaalsed rümitused aga risti vastupidi, üritasid sinna püstitatud monumenti õhku lasta.

21. sajandil pole Bastille'st peaagu midagi alles jäänud. 1899 kaevati ka metrooehituse käigus 14. sajandi Liberté torni vundament välja ja sealsed kivid pandi väljavaatamiseks välja hoopis teise kohta. Ka Concorde'i sild on ehitatud Bastille' müürikividest. Aga kindluse kohale ei jäetud kivigi.