Belgia rabas endale suure lahmaka Belgia Kongo nime all, sakslastele jäi Kamerun, prantslased olid ühelt poolt rabanud endale praeguse Kongo Vabariigi ja Gaboni ala, teiselt poolt edenesid nad aga Saharas Tšaadi ja sellest lõuna pool olnud alalde, mida kutsuti nimega Oubangui-Chari.

Ja kui 1960. aastal läks samasuguse kampaania korras Aafrika dekoloniseerimiseks, siis joonistati maailmakaardile riigipiirid nii, nagu prantslased olid suvatsenud neid oma kolooniate vahele vedada.

1910. aastal oli loodud Prantsuse Ekvatoriaal-Aafrika, mis koosnes Prantsuse Kongost, Gabonist, Oubangui-Charist, Tšaadist ja Prantsuse Kamerunist. Pärast Teist maailmasõda oli sellel ka oma esindus Prantsuse parlamendis. 1958. aastal jagati ta laiali, 1960. aastal said iseseisvuse  Kongo (Brazzaville), Gabon, Kesk-Aafrika Vabariik ja Tšaad. Prantsuse Kamerun liideti aga kunagise Saksa, vahepealse Briti Kameruniga.

Oubangui-Chari koloonia aastal 1910
Wikimedia commons

Täna on Kesk-Aafrika Vabariigis ligi viis miljonit elanikku enam-vähem Ukraina-suurusel territooriumil, aga selget enamusrahvust ei ole, suurimad rahvusrühmad on gbaya 33%, banda 27%, mandjia 13%, sara 10%, mboum 7%, m'baka 4%, yakoma 4%, jne.

Demokraatia ehitamisega palju vaeva ei nähtud. 1959. aastal korraldati küll kiirkorras valimised, kus üks partei (MESAN) sai 97 protsenti häältest ja riigist sai sujuvalt ainuparteiriik. Presidendiks valiti David Dacko, kuid 1966. aasta uusaastaööl otsustas tema kauge sugulane, kindral Jean-Bedel Bokassa, et võim on liiga magus, et seda mingile tsivilistile jätta.

Bokassa tegi aga uue riigipeana mis tahtis, kuulutades end 1972 eluaegseks presidendiks, 1976. aastal aga keisriks Bokassa I. Isehakanud keisrile meeldis vaadata kuidas tema alamaid peksti, oli isiklikult korraldanud ka saja koolilapse massimõrva. Hiljem süüdistati teda ka veel kannibalismis.

Aga siis tulid prantslased, 1979. aasta septembris operatsiooniga Barracuda kukutasid nad Bokassa troonilt ja Dacko pandi tagasi presidendiks, võites ka 1981 suhteliselt vabadel valimistel. Siis aga tuli järgmine sõjaväelane, André-Dieudonné Kolingba, kes nähtavasti prantslaste toel võimu haaras ja nüüd 1981-1993 omakorda riiki omatahtsi valitses.

1986 naasis kodumaale ka Bokassa, kus ta mõisteti laste massimõrvas süüdi ja surma, aga 1993. aastal sai jälle vabadusse, surres 75-aastasena kolm aastat hiljem. Tal oli kokku 17 naist ja 50 last.

Demokraatiasse jõudis riik alles nn "demokraatia kolmanda lainega" 1993. aastal. Tänu isevalitsejate poliitilistele tujudele ja lokkavale korruptsioonile on Kesk-Aafrika Vabariik käinud keskmiselt iga kolme aastat tagant majanduslanguse poolel.

Sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta on ligemale 300 dollarit, tehes riigist ühe kõige vaesema koha maailmas. Ligemale pool riigi ekspordituludest tuleb teemantikaubandusest, aga raha kaob nähtavasti "vasakule".

Tänavu märtsis tuli aga peamiselt muslimeist koosnev mässuarmee Séléka, kukutas president François Bozizé ja haaras riigi enda kätte. Nn põõsasõda oli alanud juba üheksa aastat varem. Teiste Aafrika riikide väed ei suutnud Bozizé võimu kaitsta, nüüd siis on prantslased järgmisel ringil üritamas oma vana kolooniat jälle korda seada.

Keskmine eluiga on meestel 48 ja naistel 45 aastat, umbes 11 protsenti täiskasvanud rahvastikust on hiv-nakkusega või aidsihaiged. Veerand riigi elanikest on protestandid, teine veerand katoliiklased, 15 protsenti muslimid. 35 protsenti on jäänud kindlaks oma traditsioonilistele usunditele. Ja mõistagi muslimite võim seal vaimustust ei tekitanud. Tekitas hoopis genotsiidihirmu.

Praeguse hunta juht Michel Djotodia saatis küll Séléka laiali, aga ükski mässurühmitus oma relvi maha ei pannud. Sõjategevuses on hukkunud juba tuhandeid. Alles hiljuti Malis sõjalise võidu saanud Prantsuse üksused said ka ÜRO loa Kesk-Aafrika Vabariigis korda taastada.