Otsuse tekst on üleval siin

Nimetatud otsus, mida saatis ka konkreetne venestusabinõude programm, lähtus otseselt NLi Ministrite Nõukogu 13. oktoobri määrusest ning sellest kujunes algava venestuslaine ning kakskeelsuse kampaania juhtiv orientiir ENSVs, kirjutab Histrodamus.

NSVLi Ministrite Nõukogu määrus, 13. oktoober 1978
Nimetatud määrus käsitles vene keele õpetamise parandamist liiduvabariikides ning selle järgi tuli suurendada vene keele tundide arvu ning alustada vene keele õpetamist juba 5.-6. eluaastast.
Määruse ajendiks oli venelaste osakaalu vähenemine NLi rahvastikus - 1970. aastaks oli venelasi alla 50%.
Plaani järgi tuli alates 1979. aastast suurendada Tartu Riiklikus Ülikoolis iga-aastast vastuvõttu vene keele ja kirjanduse erialale ning luua Eduard Vilde nim. Tallinna Pedagoogilise Instituudi juures vene keele õpetajate kvalifikatsiooni tõstmise teaduskond. Vene keele õpetajatele oli tarvis organiseerida laiemad keelepraktika võimalused ja panna kohtadel tööle grupid vene keele õpetamiseks ja keeleoskuse täiendamiseks.
Samal aastal nähti ette televisioonis 30 õppetunniga vene keele iseõppijate kursuse korraldamist ning vene filmide loendi koostamist vene keelt õppivatele noortele. Kavas oli ka vene keele õpikute ja vene keele alase teatmematerjali väljaandmise suurendamine ning 25 õpilasest suuremate klasside pooleks jagamine vene keele õppimisel.
Vaid üksikute punktide tähtajad olid määratud 1979. aastast hilisemaks, seega eeldati, et tegutsema hakatakse jõuliselt ning aega raiskamata.

Otsuses omistati vene keele õppimisele ja õpetamisele suur sotsiaal-poliitiline tähtsus ning sellega kaasnenud muutused puudutasid kogu kohalikku hariduselu - (kõrg)koole, õpetajaid, õppekavu ja õpilasi.

Loodi isegi spetsiaalne ajakiri „Vene keel eesti koolis", mis pidanuks aitama kaasa vene keele õppimise soodustamisele ja selle osakaalu suurendamisele Eesti kultuurmaastikul. Haridussüsteemis ei käsitletud vene keelt võõrkeelena - olid emakeel, vene keel ja võõrkeeled. Venestamiskampaanias võis eristada kolme haru - internatsionalismi, patriotismi ja ateismi -, mis kõik olid tihedalt seotud koolitundidega.

Lasnamäe sünd, 1977

1977. aastal alustati Tallinnas Lasnamäe piirkonda suurelamutega täidetud linnaosa ehitamist ning sellest kujunes algava venestuslaine põhisümbol. Just sinna asus elama suur hulk võõrast rahvast, kelle sissevool kohalikes kibestumust ning trotsi tekitas.

Vene keele õpetamine koolieelikutele

1978. aastal alustati Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudis kuueaastastele eesti rahvusest lastele vene keele õpetamise eksperimentaalse uurimusega ning juba 1979. aastal katsetati süstemaatilist vene keele õpetamist kümnes lasteaias ja kuueaastaste ettevalmistusklassis.

Vene keele tunnid toimusid kaks või kolm korda nädalas ning kestsid ligikaudu 30 minutit, kõneoskuse ja keelematerjali omandamine toimus läbi mängu.

Taškendi konverents, aprill 1979

Taškendis toimus üleliiduline teaduslik-teoreetiline konverents „Vene keel on NSVLi rahvaste ja sõpruse koostöö keel", kus sündinud soovitustest võib välja lugeda soovi vähendada rahvuskeelte funktsioone liiduvabariikides.

Vene keeles soovitati kirjutada kursuse- ja diplomitöid, ettekandeid ja referaate, korralda koolides vene keele päevi ja nädalaid, temaatilisi konkursse ja olümpiaade.

Elsa Gretškina alustab haridusministrina, 22. juuli 1980

Pika kommunistliku karjääriga Elsa Gretškina oli ENSV haridusminister 22. juulist 1980 kuni 1. augustini 1988. Gretškina alustas oma uuel ametikohal kindlameelse venestuspoliitika teostajana, kuigi hiljem tema vaated mõnevõrra leebusid.

Üks olulisemaid sündmusi Gretškina-perioodist oli 1984. aasta haridusreform. Rahvas suhtus Gretškinasse negatiivselt ning ta sai ametis olles sageli ähvarduskirju ja -kõnesid.

Gretškina ise on väitnud, et venestaja-süüdistused pole tõesed, öeldes: „Mind on venestamises süüdistatud, kuid minu südametunnistus on puhas. Ma ei ole meeles ega südames Eestit kunagi venestada tahtnud. Olen lihtsalt realist."

Noorterahutused ja „40 kiri“, september 1980

Kolmele ajalehele - Pravdale, Sovetskaja Estonijale ja Rahva Häälele - saadetud ning mitteavaldamisest hoolimata rahva seas kuulsaks saanud „40 kirja" peamiseks põhjuseks on peetud ohtu eesti keelele kui eestluse sümbolile, ehkki käsitleti ka teisi teemasid.

Kirja otseseks ajendiks kujunesid jõhkralt maha surutud 1980. aasta noorterahutused. mis olid muuhulgas suunatud ka vene keele pealetungi vastu koolides. Kirja autoreiks olid erinevad eesti kultuuritegelased.

Võib öelda, et 1980. aasta sündmuste järel vähendati mõnevõrra ametlikku ja otsest venestamist, nt lõpetati jõuline vene keele propagandakampaania tähtsamate ajalehtede veergudel.

Samas oli see kõik näiline, sest keelepropaganda asemel tõusis esiplaanile nn internatsionalistlik kasvatustöö, mis oli aga tihedalt seotud vene keele õpetamisega ning kujunes omamoodi keelepoliitiliseks eufemismiks.

Samuti intensiivistus noorterahutuste järel hariduselu ideoloogiline suunamine ja kontroll, mille väljenduseks olid nt 1980. oktoobris toimunud Eesti koolide inspekteerimised õpilaste meelsuse osas.

NLKP XXVI kongress, 1981

Sel kongressil kuulutati üleminek üldisele keskharidusele lõpetatuks, ehkki see ei vastanud tegelikkusele.

Reaalselt esines hariduse kvaliteedis suuri puudusi, mille juures mängis märkimisväärset rolli venestuspoliitika ning sellega kaasnenud nii õpetajaid kui õpilasi koormav järsk vene keele osakaalu suurendamine.

ENSV Haridusministeeriumi kolleegiumi otsus, 28. aprill 1983

Võeti vastu järjekordne 30-punktiline plaan, mis käsitles vene keele õpetamise tõhustamist ning tõstis esile selle olulisust juba lasteaedades - see olevat edaspidise keeleõppe alus.

Mindi isegi nii kaugele, et koolide ja lasteaedade põhiülesandena toodi esile just positiivse suhtumise loomist vene keelde kui rahvusvahelise suhtlemise keelde.

Nii jõuline hinnang võis tuleneda tõsiasjast, et pärast J. Andropovi tõusu NLKP Keskkomitee peasekretäriks 1982. aasta novembris oli ideoloogiline surve hariduselus taas hoogustunud (rahulikumaks võib pidada aastaid 1980-1982).

Haridusreform, 1984

Avaldati „Üldharidus- ja kutsekooli reformi põhisuunad" ehk siis teostati sisuliselt uus koolireform, mis väärtustas ideoloogilist kasvatust ning jättis keelelise aspekti tagaplaanile, ent ei unustanud seda - keskõppeasutusi lõpetavatelt noortelt eeldati vene keele oskust ning koolilõpetajad pidid läbima vene keele lõpueksamid, kõrgkoolidesse sisseastumisel pidi paljudel erialadel vene keele eksami sooritama ja lasteaedadeski plaaniti vene keele õpetamist laiendada.

Koolireformi peamine eesmärk oli aga üld- ja kutsehariduse integratsioon ning üleminek üldisele kutseharidusele. Taheti luua üld- ja kutseharidust andev koolitüüp, mis tegelikult tähendanuks oskustööliste ettevalmistamist.