Artikkel ilmub ajakirjas Sõdur 3/2014

Riikide majanduste läbipõimituse korral ei saa üks osapool kasu ka teisele osapoolele kasu toomata, samas ei saa ka teisele kahju tekitada ilma ise kahju kannatamata. Endise N Liidu majandus oli üles ehitatud unitaarriigile omasele plaanimajandusele, kus iga vaba(osa)riik pidi tootma teatud koguses kaupu, et jaguks tervele Nõukogude Liidule. Sama põhimõte kehtis ka endise N Liidu sõjatööstuses.

Sõjatööstusekeskne Ukraina

Alustame oluliste põhimõtete selgeks tegemisest. Suurriigi sõjatööstus on tema majanduse ja välispoliitika lahutamatu osa. Sõjatööstuse lõpptarbija on alati riik ning seetõttu on see tööstus­haru range riikliku kontrolli all ja mõjutab ka seadusi.

Terviklik sõjatööstus peab üldiselt vastama kolmele tingimusele:

  • 1. peab olema suuteline täitma kõik oma riigi relvajõudude tellimused;
  • 2. peab majanduslikult ära tasuma;
  • 3. peab arenema, et toetada riigi poliitikat – et teised sooviksid koostööd ja tema saaks mõjutada relvastuse müügi kaudu oma geopoliitilisi ning kaitsta oma strateegilisi huve.

Kui N Liit lagunes, siis jäi Ukrainasse suur osa endise N Liidu sõjatööstuskompleksist. Hinnanguliselt oli Ukraina territooriumil 30–40% kogu N Liidu sõjatööstusest. Ukraina panustas N Liidu sõjatööstusesse suure tootmismahu ja intellektuaalse baasiga – seal paiknesid väga paljud uurimiskeskused ja tehased. Ukraina iseseisvumisel jäi selle territooriumile 750 sõjatööstusega seotud tehast, kus töötas 1,45 miljonit inimest. Tellimusi täitis 139 tehnilist uurimiskeskust. Ukraina kogu tööstusest oli koguni 39% seotud sõjatööstusega.

Ukraina sõjatööstus spetsialiseerus taktikaliste raketikomplekside tootmisele (122 mm mitmelasuline raketi­heitja BM-21 Grad) ja ballistiliste rakettide tootmisele (SS-18 Satan, SS-20 Saber, SS-24 Scalpel, SS-26 Stone (Vene märgistuses 9K720 Iskander)). Samuti moodustas enimarenenud osa Ukraina sõjatööstuse toodangust kosmosevarustus, erineva klassi sõjalaevad, tankid, soomukid, õhukaitseradarid, transpordi­lennukid (An).

Vaatamata sellele, et tööstusvõimsus oli omal ajal väga suur, ei ole Ukraina sõjatööstus pärast N Liidu lagunemist suuteline oma relvajõudude kõiki vajadusi ise enam rahuldama ja järgnevad faktorid on põhjustanud sõjatööstuse kriisi.

  • 1. Ukraina sõjatööstuse struktuur ja toodetavad kogused olid üks osa kogu N Liidu sõjatööstusest, et seista vastu USA ja NATO võimetele. Pärast külma sõja lõppu hakati tellima teistes kogustes teist tüüpi relvastust. Külma sõja aegne tootmisvõimsus ületas vajadused kolme-neljakordselt. Näiteks tanke ollakse võimelised tootma 10 korda rohkem kui vajaksid Ukraina enda relva­jõud. Pooled N Liidu emalaevad ja ristlejad olid ehitatud Ukrainas, aga tal endal ei ole seda liiki relvastust vaja. Pärast N Liidu lagunemist loobus Ukraina oma tuumavõimekusest, kuigi ta ise oli suuteline tootma tuumavõimekusega ballistilisi rakette. Praegu suudab Ukraina toota vaid 15–18% sellest relvastusest, mida ta ise vajab. Riigi vajadused on palju väikesemad ja teistsugused kui väljaarendatud spetsiifilised tootmisvõimsused võimaldaksid.
  • 2. Ukraina sõjatööstus sõltub 80% ulatuses varuosadest, mis tulevad Vene­maalt, ega suuda ilma nende komponentideta uusi relvi ja relvasüsteeme toota.
  • 3. Ukraina riigieelarve ei võimalda kogu riigis paiknevat sõjatööstust samas mahus üleval hoida.

Tootmisvõimsuste suunamine tsiviilturule

1992. aastal võttis Ukraina vastu 450 programmi, et sõjatööstus orienteeruks tsiviilsektorile. Nendest 45 programmi olid suunatud toiduainetetööstusele, 41 meditsiini, 62 programmi igapäevatehnikaks (televiisorid, raadiod jne). Protsessi ellu viimiseks vajas Ukraina kaks miljardit dollarit. Eelarvesse suudeti panna ainult 656 miljonit, kusjuures sellest summast said tehased reaalselt kätte 20%. Arvestades Ukraina korruptsiooni taset, ei läinud suur osa ka sellest rahast moderniseerimisele ja ümberseadistamisele. Tehaste direktorid kulutasid raha palkadeks ja töökohtade säilitamiseks. Pool summadest läks tehastele, mis ei olnud sõjatööstusega üldse seotud.

Tulemus oli katastroofiline – tehaseid sulgeti, töölisi vallandati, uurimistööd jäid seisma – areng lõppes. Ukraina sõjatööstus muutus tehaste koosluseks, mis püüdis ise turumajanduse tingimustes ellu jääda. 1996. a vähenes toodang võrreldes 1991. aastaga 10 korda. 550 tehast ja uurimiskeskust suleti. Töökohtade arv vähenes seitse korda. Sõja­tööstuse osa kogu tööstusest vähenes 39%-lt 6-le. Kukkumine tekitas sotsiaalseid pingeid ja tehniline potentsiaal vähenes – kvalifitseeritud insenerid ja tehnikud läksid välismaale või vahetasid eriala. Tehnilised vahendid veeti laiali. Sõjatööstuses suutsid tootmise säilitada ainult need tehased, mis olid tihedalt seotud Vene föderatsiooni sõjatööstusega ja mis suutsid oma toodangut müüa rahvusvahelisel turul. 2009. aastal tuli ca 90% tellimusi välisturgudelt ja ca 5% Ukraina relvajõududelt.

Samas on üldkogustega ja varasemaga võrreldes sõjatööstuse panus Ukraina majandusse tagasihoidlik. 2013. aastal eksportis Ukraina sõjatööstus oma toodangut 1,8–1,9 miljardi dollari ulatuses – 3% kogu riigi ekspordist. Ukraina armee ise vajab aga igal aastal 300–500 miljoni dollari eest uut tehnikat ja relvastust.

Ukrainlaste ponnistused

Olulise erinevusena näiteks Valgevene ja Ukraina vahel saab välja tuua positiivsena Ukraina, kes püüab saavutada oma potentsiaali ekspordis, Valgevene aga näiteks ei keskendu ekspordile, vaid peamiselt koostööle Venemaaga. Tänu ümberstruktureerimisele on Ukraina sõjatööstus nüüdseks saavutanud sõltumatuse Venemaast tankide, soomukite ja käsitulirelvade tootmise osas. Tankitehas näiteks suutis üle minna terviklikule tootmisele ehk kinnisele tsüklile – toodab ise kõik komponendid ja varuosad. Vaadates praegust sõjatööstust, siis kõige tugevam osa ongi tankidel ja soomukitel.

Positiivsed näited Ukraina sõjatööstuse arendusvõimekustest:

  • - töötati välja oma tank Oplot. Tanki ekspluateerimise ja lahingulised näitajad on paremad kui Vene ja Saksa analoogidel.
  • - töötati välja oma lahingumasinad UTMP-84, mida eksporditi Taisse ja mille osas käivad läbirääkimised Saudi Araabiaga.
  • - uute soomustatud autode Dozor tehnoloogia ostis endale Poola.
  • - töötati välja satelliitjuhtimisega raketisüsteem KBM-21K laskekaugusega 40 km.
  • - on välja arendatud oma tankitõrjerelvastus tankidele ja soomukitele.
  • - passiivradarsüsteem Koltšuga-M, mida eksporditi; Ukraina armee ei ole endale suutnud osta mitte ühtegi.

Passiivradarsüsteem Koltšuga-M
Wikimedia commons

  • - uued transpordilennukid An-178, mida ka ise pole suudetud osta.
  • - püstolid Makarov on asendatud enda toodetud püstolitega Fort-12.
  • - automaat AK-47 modifikatsioon Vepr.
  • - moderniseeritud radar P18, mida kasutati Georgia sõjas, tõestas ennast väga hästi – ühtegi ei suudetud hävitada ja kõik Venemaa lennuvahendid Georgia konfliktis olid alla lastud Ukrainast tarnitud õhutõrjesüsteemidega.

Aastatel 2012-2013 võeti õhukaitserelvastusest maha keskmaa õhutõrje­raketisüsteemid S-200V ja S-300V, mida ei suudeta ülal hoida, sest need on tehniliselt ja moraalselt vananenud ning tagavaraosasid toodab Venemaa. Ukraina ise suudab toota kaugmaa õhutõrjeraketisüsteemi S-300PS ja keskmaa õhutõrjeraketisüsteemi Buk-M.

Peamine probleem Ukraina sõjatööstuses on investeeringute puudus – riik ei suuda neid toetada. Järgmine probleem on tootmisvõimekus – näiteks ühe tanki tootmiseks kulub 14 kuud. Ukraina armee tellis 2009. aastal 10 tanki. Aastaks 2013 ei oldud kogu tellimust veel täidetud, aga aastaks 2018 on plaan toota ja anda armeele üle 50 tanki.

Lähitulevikus formeerutakse tõenäoliselt veel ümber ja tööstus väheneb veelgi. Kui näiteks praegu toodab ja hooldab kõiki õhutõrjekahureid ja suurtükke kaks tehast, siis edaspidi tõenäoliselt ainult üks – nii on otstarbekam.

Sõltuvusseos Venemaaga

Kui Ukraina häda on pigem sotsiaalmajanduslik, siis Venemaa häda on just sõjandustööstuslik. Ballistiliste rakettide osas sõltub Venemaa olulisel määral Ukrainast ning kui Ukraina kaldub läände, siis on probleem vastava tehnika varuosade ja uuendamisega. On teada, et president Putin on korraldanud oma sõjatööstuse ekspertidega vähemalt kaks selleteemalist nõupidamist, et leida tekkinud probleemidele kiireid lahendusi.

Kui 2012. aastal oli kogu Ukraina ekspordi maht 80 miljardit, siis Venemaale ekspordib Ukraina 20 miljardi dollari eest. Venemaa ostab oma raske­tööstuse 40% ja metalli 20% ulatuses Ukrainalt. Lugeja võib nüüd esitada loogilise küsimuse – miks on Donbass Venemaale oluline?

2014. aasta märtsi seisuga oli Venemaal 1512 strateegilist tuumalõhkepead. Ukrainas on toodetud ja Ukraina hooldada on 56 Venemaa raketti, millest igaüks võib kanda kuni kümmet lõhkepead. Kui majandussidemed täielikult lõhkuda, siis võib sisuliselt 1/3 Vene föderatsiooni strateegilisest tuumavõimekusest maha kanda.

Venemaa julgeolekunõukogu hindas sõltuvust Ukrainast väga ohtlikuks. Enne kriisi jõuti välja töötada uus ballistiline rakett Sarmat. 2016. aastaks on planeeritud katsetada uut raketti Angara, mis toodetakse täielikult Venemaal.

Ukraina peab sulgema kogu oma ballistiliste rakettide tootmise, kui ta ei suuda leida uusi turge näiteks Aasias. Põhimõtteliselt peab riik sulgema ca 1/3 sõjatööstusest, mis oleks lähema kolme kuni viie aasta küsimus. Suurenenud on koostöö Türgiga ja Hiinaga. Näiteks Hiina esimene lennukikandja toodeti Ukrainas. Koostöös USA-ga rajas Ukraina Afganistani tehase, mis hooldab 122 mm suurtükke. Raha ettevõtmiseks tuli USA-st, teadmised ja inimesed Ukrainast. Kokkuvõtteks – Ukraina sõjatööstus ei mõjuta enam endisel määral Ukraina välispoliitikat, pigem on võimalusel toetavas rollis.

Seega toob sõjatööstuse ja majanduslike sidemete lahkulöömine kahju mõlemale poolele – hinnata, kes saab rohkem kahju, on väga raske. Aeg peab näitama, kas selle mõõga läbi saab valusamalt lüüa Venemaa või Ukraina.

Artikli koostamisel on tuginetud avalikele allikatele. Peamised viitematerjalid:

  • 1. Григорий Перепелица, „Военно-промышленное сотрудничество Украины, Беларуси и России: восможности, приоритеты, перспективы”
  • 2. Екатерина Гребеник, „Украинский арсенал: с чем страна может пойти на войну” 05.03.2014 http://forbes.ua/nation/1366648-ukrainskij-arsenal-s-chem-strana-mozhet-pojti-na-vojnu
  • 3. „Украина наращивает военное производство” http://inpress.ua/ru/economics/23729-ukroboronprom-zakanchivaet-s-plyusom-vtoroy-god-podryad