Ilmus Kaitseväe aastaraamatus 2015

Strateegiline väljund

Carl von Clausewitzi tees, et sõda ei ole kunagi isoleeritud akt, käib ka Ukraina konflikti kohta, kus on selgelt eristatav majanduslik, poliitiline, sotsiaalne ja kultuuriline dimensioon. Lisaks langeb see kokku Gerassimovi doktriiniga, milles Vene kindralstaap sätestas, et tulevases relvakonfliktis on mittesõjalised meetmed sõjalistest võimsamad ja efektiivsemad. Majanduslikult survestas Venemaa Ukrainat energeetika vallas, poliitikas toetati opositsioonilisi jõude, ühiskonda üritati lõhestada sotsiaalsel ja rahvuslikul pinnal. Seda kõike tehti ühe eesmärgi nimel – murda ukrainlaste kaitsetahe ja võitlusvaim.

Ukraina armee

1991. aastal Nõukogude armee väeosade ukrainastamise teel loodud Ukraina rahvusarmee kannatas pideva reformimise protsessi all, mistõttu langes armee lahinguvõime mitmekordselt. Lahingutehnika müüdi aastatega välismaale või tassiti laiali kohapeal, sõjalist väljaõpet ei toimunud, armee maine oli ühiskonnas halb. Kutsealused hoidsid teenistusest kõrvale või ostsid end sellest vabaks, ohvitseride ja isikkoosseisu seas levisid aga joomarlus, korruptsioon, riigireetmine ja vargused. Võimalikku sõjalist konflikti peeti ebatõenäoliseks, relvajõududel puudus doktriin ja ühine arusaam tulevase konflikti iseloomust. Venemaad käsitles Ukraina sõjaväe juhtkond liitlasena ja enamik vägesid oli koondatud läänepiirile.

Vabatahtlikud pataljonid

Esimesed vabatahtlikud relvagrupid tekkisid Maidani omakaitse liikmetest, seejärel formeeriti erinevate poliitiliste parteide ja ühiskondlike aktivistide relvagrupid. Vaid käsitulirelvadega relvastatud ja puudulikult varustatud vabatahtlikud pataljonid suutsid konflikti algul edukalt vastu seista separatistide relvaformeeringutele Ida-Ukrainas, andes riigile aega mobilisatsiooni läbiviimiseks sisemaal ja regulaararmee üksuste koondamiseks konfliktipiirkonda. Minski kokkulepete alusel allutati 2015. a kevadel vabatahtlikud üksused poolsunniviisiliselt riiklikele jõustruktuuridele ja viidi konfliktipiirkonnast välja. Praegu on määratlemata Ukraina vabatahtlike üksuste tulevik ja nende kasutamine riiklikes huvides. Formaalselt riiklikesse jõustruktuuridesse integreerituna säilitavad nad oma lahinguvõime, täiendavad relvastust ja varustust ning õpetavad välja isikkoosseisu. Muret tekitab aga vabatahtlike jätkuv ebalojaalsus riigivõimule ning nende mõjutatavus poliitiliste ja ühiskondlike gruppide poolt.

Vastane

Algselt mõne spordiklubi baasil, elukohajärgselt või välismaistest vabatahtlikest formeeritud üksused said varustuse Venemaalt ja esialgse relvastuse Krimmis Ukraina sõjaväekontingendilt ära võetud relvade ja soomustehnika näol. Valdavalt tegutsesid paindliku struktuuriga konkreetse lahinguülesande täitmisele orienteeritud pataljonisuurused grupid. Pataljoni suurus võis olla 300–500 võitlejat, see omakorda jagunes operatiivtaktikalisteks ja lahingutoetuse gruppideks (suurtükid, tankid). Operatiivtaktikalised grupid olid jao-, rühma- või roodusuurused ja neile liidendati raskerelvad.
Üksuste juhid olid isehakanud, kuid karismaatilised välikomandörid, kelle hulgas oli nii Ukraina ja Vene sõjaväeteenistuse taustaga mehi kui ka poolkriminaalset elementi. Üksuste juhtimist toetasid Venemaalt saadetud GRU ja VDV ohvitseride grupid. Kui esialgu saatis Venemaa Föderatsioon oma sõjaväelasi väikeste gruppidena, siis Ilovaiski lahingust alates 2014. a augustis saadeti Donbassi piirkonda juba pataljonisuurused üksused koos tabelrelvastuse ja -varustusega. Üldjuhul kasutati Vene sõjaväelasi relvaspetsialistidena, kohalikke separatiste kulutati aga lihtsõduritena. Ukrainlaste tagalas tegutsesid aktiivselt FSB koordineeritud terroristlikud grupid, kelle sihtmärgid olid riigi strateegilised kommunikatsioonisõlmed – sillad, teetruubid, raudteed.

Sõjategevuse iseloom

Sõjategevuse iseloom taktikalisel tasandil vaheldus, oli kohati dünaamiline, kohati aga positsiooniline, olles seotud konkreetsete maastikupunktidega. Lahinguruum oli nii avamaastik kui ka asustatud alad (linn, alev, aedlinn). Pidevat rindejoont polnud, väeüksused kontrollisid maastiku võtmepunkte, mille vahel tehti manöövreid.

Juhtimine

Kui ATO ja lahingusektori juhtkond tegi üldist planeerimist, siis pataljoni lahingutegevust juhiti tihti kohapeal, mil pataljoniülem ja rooduülemad olid oma allüksuste lahingurivistuses. Lahingu juhtimiseks kasutati raadiosidet (kuni 5 km), mobiiltelefone ja käskjalgu, traatsidet ega motolaskureid ei kasutanud. Mõned üksused kasutasid lahingujuhtimiseks ja kaudtule tellimiseks vabatahtlike abiga soetatud lahinguvälja juhtimissüsteemi tarkvara (Battlefield Command and Control System). Lahingu juhtimisel kasutati lisaks sõjaväe topograafilistele kaartidele ka Google Mapsi väljaprinditud kaarte või droonilt tehtud aerofotosid. Otsuste tegemisel välditi üldjuhul käsubürokraatiat.

Jalaväe taktika

Roodu ja pataljoni tasandil sõditi tihti vana Nõukogude armee lahingumäärustiku reeglite järgi, kuid rühma ja jao tasandil rakendati aina rohkem NATO põhimõtteid ja püsitoiminguid. Nii põhineb jalaväe tegevus lahingupaari või -kolmiku kasutamisel. Allüksuste struktuuri muudeti ülesandest lähtuvalt, pideva rindejoone puudumisel osutus efektiivseks mobiilsete luure-diversioonigruppide kasutamine kuni 20 km ulatuses vastase kaitse sügavusse. Kaitsel keskenduti võtmepunktide hoidmisele (asulad, teesõlmed) ning pealetungilahingus toetati kergejalaväge (vabatahtlikud) tankidega.
Teedele paigutatud kontrollpostid mehitati rühmasuuruste üksustega ja neid tugevdati soomustehnika või tankidega. Kontrollpostidel oli ringkaitse põhimõttel ehitatud kaevikute süsteem ja oma tankitõrjevõimekus.
Teedele paigutatud kontrollpostid mehitati rühmasuuruste üksustega, kellele anti toetuseks soomustehnikat või tanke. Kontrollpostidel oli üldjuhul ringkaitse põhimõttel ehitatud kaevikute süsteem ja oma tankitõrjevõimekus.
Vastane seadis üldjuhul oma varitsused üles teede äärsetes metsaribades, kus kasutati nii jalaväerelvi AGS-17 kui ka laskurite taha paigutatud lahingumasinaid või tanke. Kolonnide suunamiseks kasutati palke ja langetati puid, markeriteks okste külge riputatud kilekotte.

Jalaväe relvastus

Jalaväe relvadest olid konfliktipiirkonnas kõige rohkem levinud Kalašnikovi-tüüpi käsitulirelvad kaliibriga 7,62 ja 5,45 mm. Oli ka üksikuid Teise maailmasõja aegseid relvi nagu näiteks raskekuulipilduja Maxim M1910, kuulipilduja DP-27 ja vintpüss Mossin M1891/30. Väga populaarsed olid vintrauaalused granaadiheitjad, käsigranaadid ning jalaväe tuletoetusrelvana automaatgranaadiheitjad. Toetusrelvadena kasutati kõige tihedamini granaadiheitjaid Muhha, tankitõrjesüsteeme Fagott ja Konkurss, 82 mm miinipildujaid ja õhutõrjekahureid ZU-23-2, mis osutusid väga efektiivseks maasihtmärkide hävitamisel. Separatistidel olid uuemad Venemaa relvad, nende seas 100. seeria Kalašnikovi automaadid ja 12,7 mm raskekuulipildujad Kord.

Tankid ja soomustehnika kasutamine

Ukraina kasutas konfliktipiirkonnas enamasti T-64-tüüpi tanke, separatistid T-72 vanemaid mudeleid. Soomukitest olid levinud nii nõukogude päritolu soomusmasinad BTR-80, BRDM-2, BMP-1 ja BMP-2 kui ka uuemad Ukrainas toodetud BTR-4, BMM ja Spartani soomukid. Tanke kasutati jalaväe toetuseks kaitses ja rünnakul, objektide kaitsel, patrullis, kolonnide kaitsel ja tankitõrjerelvana. Soomukeid kasutati nii laskurite transportimisel kui ka tuletoetuseks.

Tankitõrje

Tankitõrjes kasutati tankitõrjerelvi Fagott ja Konkurss, mis näitasid häid tulemusi ka kindlustatud positsioonide ja tulepunktide hävitamisel. Vastase soomustehnika hävitamiseks eelistati lasta vähemalt kahelt positsioonilt korraga, sihtides torni ja rataste vahele ülemise roomiku kohale. Kasutati ka Teise maailmasõja aegseid optilise sihikuga 14,5 mm Degtjarjovi tankitõrjepüsse PTRD, millega suudeti hävitada vastase tehnikat kuni 1500 m kauguselt. Mõlemad pooled kasutasid massiliselt 100 mm tankitõrjekahurid MT-12 Rapiir.

Suurtükiväe tegevus

Ukraina sõda on äärmiselt kaudtulekeskne. Põhiliselt kasutati 82/120 mm miinipildujaid, 122/152 mm haubitsaid, reaktiivmiinipildujaid Grad ja liikursuurtükke, aga vahel ka Uragane ja Smertše. Sõltuvalt sektorist ja lahingu iseloomust suurtükiväe ülesanded erinesid, kuid kõige levinum oli suurtükiväeduell positsioonisõja oludes, kus eelkõige üritati maha suruda vastase suurtükid ja alles seejärel anda tuld teiste sihtmärkide pihta. Märkimist väärib, et sõja viimasel etapil põhjustas üle 90% vastaspoolte kaotustest just kaudtuli. Tihti olid suurtükiväe positsioonid paigutatud elurajoonidesse, kasutati ka kiiresti positsioone vahetanud üksikuid BM-21 Grad-süsteeme ja veoautodele paigutatud miinipildujaid. Tulejuhtidena leidsid rakendust separatistidele kaasa tundnud kohalikud, kes, olles läbinud vaenlase juurest kiirkoolituse ja naasnud üle rindejoone koju, juhtisid tuld, kasutades selleks valdavalt mobiilsidet. Efektiivselt kasutati ka droone ja üksikmiinipildujate avastamiseks tarkvaraga ühendatud helipüüdureid.

Pioneeritegevus

Mõlemad konfliktipooled rajasid täisprofiilis kaevikud, tulepunktid, majutuspunkrid, laskemoonapunkrid ja jooksukraavid. Asulates ehitati vaatluspunktid, tulepositsioonid ja meditsiinipunktid majadesse. Tõkestamisel ehitati mullast tankitõrjetõkkeid, õhiti maantee- ja raudteesillad. Miiniolukord oli konfliktipiirkonnas üsna stabiilne. Kasutati enamasti MON suundmiine, POMZ-tüüpi ringtoimelisi statsionaarseid miine, TM-tüüpi tankitõrjemiine ja fugasse kaevandustest võetud nõrgendatud toimega brisantlõhkeainega. Esines peibutusmiine ja demineerimisvastaselt paigaldatud miine. Tankimiinide kasutamisel vastase tegevus oli standardne.

Välimeditsiin

Konflikti alguseks ei olnud Ukraina armee meditsiiniteenistus võimeline oma ülesandeid täitma. Välimeditsiini õpetamist mobiliseeritutele ja esmaabi osutamist eesliinil korraldasid vabatahtlikud. Esialgu veeti haavatuid soomustamata transpordil või hääletati tagalasse sõitnud juhuslike sõjaväeautodele. Selline kaos põhjustas lisakaotusi haavatute evakueerimise ajal ja ka haavatute teadmata kadumist. Lahingukogemuste saades hakati haavatuid enne abi osutamist pildistama ja markeerima, evakueerimisel kasutati eelistatult soomustatud transpordi. Sõja viimasel etapil avati igas sektoris välihospidal ja intensiivistati koostööd rindelähedaste tsiviilhaiglatega, kus osutati abi mõlema sõdiva poole võitlejatele.
Statistika järgi oli üle 70% haavadest kuulidest ja kildudest põhjustatud, järgnesid traumad, põletused, stress ja segahaavad. 60% haavadest olid seotud jäsemetega ja üle 60% haavatutest olid mobiliseeritud. Need numbrid peegeldavad lahingute iseloomu ja ka Ukraina armee väljaõpet. Haavade iseloom sõltus oluliselt lahingute iseloomust, see omakorda erines lahingusektorite järgi.

Tsiviil-sõjaline koostöö

Ukraina vägede koondumisel piirkonda tekkisid raskused kohalike elanikega läbisaamisel. Suurem osa kohalikke toetab jätkuvalt separatiste ning edastab neile luureinformatsiooni Ukraina vägede kohta. Sõjaliste operatsioonide läbiviimist raskendas asjaolu, et suuremat osa elanikkonnast ei suudetud evakueerida. Kohalikud elanikud viibivad lahingupiirkonnas alaliselt alates 10 kilomeetrist kontaktjoonest ning ületavad seda iga päev. Vastane kasutas Ukraina-vastaselt meelestatud kohalikke elanikke oma operatsioonide läbiviimisel ka elava kilbina.

Info- ja psühholoogilised operatsioonid

Kõik vastase sõjalised operatsioonid toimusid võimsa meediatoetuse saatel, sõnumite edastamisel kasutati lisaks Venemaa infokanalitele ka kohalikke Ukraina kanaleid. Ukraina-vastase tegevuse aluseks kasutati kunstlikult loodud ja meedias võimendatud ajaloonarratiivi – „Ukrainlased pole mingi rahvus, vaid vene rahvuse osa“, mille järgi on Ukraina ajalooliselt ebaõnnestunud riik ning sisuliselt kuulub Venemaale. Tihti sattusid Ukraina sõdurid Vene mõjutustegevuse või infooperatsioonide ohvriks langenud pereliikmete või sõprade surve alla. Kuna Ukraina armees kommunikatsioon ei töötanud, kasutas vastane olukorda ja külvas paanikat erinevate kuulujuttude levitamisega ajalehtede, televisiooni, interneti ja sotsiaalvõrkude kaudu. Kõik ATO-sse roteerunud uued Ukraina sõdurid said perioodiliselt separatistidelt ähvardava sisuga SMS-e ning esines ka juhtumeid, kus rindel olnud sõdurite omakseid ähvardati telefoni teel.

Kokkuvõte

Ukraina relvakonflikt näitab hübriidsõja efektiivsust ja paljastas Venemaa uute meetmete kasutamist oma strateegiliste ja taktikaliste eesmärkide saavutamiseks. Kuna asume Ukrainaga ühes kultuuriruumis ja meil on ühine naaber – Venemaa Föderatsioon, tuleb meil sellest sõjast kindlasti õppida. Seda enam, et sealne relvakonflikt erineb suuresti meie kaitseväe poolt Iraagis ja Afganistanis kogetust. Ukraina konflikt näitas ka seda, et kogu riigi sõjalise okupeerimise asemel võidakse rakendada meie vastu meie oma ühiskonna lahkehelisid ja vastuolusid ning seda selliselt, et riik võib langeda kaosesse. Tänapäeval pole oluline tankitõrjeraketi laskekaugus, vaid eeskätt selle operaatori meelsus ja kaitsetahe. Usun, et Ukraina konflikti analüüs ja sellest tehtavad järeldused suudavad teha meie riigikaitse efektiivsemaks.

http://www.mil.ee/et/pressiruum/kaitsevae-aastaraamat