Ilmus ajakirjas Sõdur 2/2016

Üks meditsiinioskuste kontrollijaid õppusel Siil oli kaitseväe ühendatud õppeasutuste sõja- ja katastroofimeditsiini keskuse arst-lektor kapten Indrek Olveti.

Nii on kapten Olvetil hea ülevaade sellest, kuidas ajateenijad tulevad toime iseenda ja lahingus kannatanud kaaslase abistamisega. Tema hinnangul jääb see, kuidas õpetatakse kannatanuga hakkamasaamist ajateenistuses, paljudele reservväelastele kogu elu jooksul kõige otsesemaks kokkupuuteks inimelude päästmise tehnikaga. Just nendele teadmistele tugineb edaspidi nende tegevus kriitilises olukorras, kas või liiklusõnnetuse kannatanuid abistades. Ja vastupidi, kui lahingus kannatanu käsitlemise alusteadmised saamata jäävad, võib reservväelane edaspidi tahtmatult teha fataalseid vigu.

Hinnates haavatute käsitlemist senistel Kevadtormidel ja Siilil, ütleb kapten Olveti, et oskused on olnud seinast seina. On olnud üksusi, kus kannatanud lebavad kraavipervel, kiiver peast võetud, ning ülem vaatab vaid kella, millal haavatuaeg otsa saab ning mehed sõjapidamise juurde tagasi pöörduvad. Kurb, kui need ajateenijad lähevad reservi teadmisega, et just nii mu vägi mind pihtasaamise korral aitabki. Samas kõrval on olnud üksusi, kus järgitakse korrektselt lahinguvigastatu käsitluse põhimõtteid alates tavavõitlejatest kuni parameedikuteni. Samuti organiseeritakse kannatanute korrektne transport kõrgemasse ravietappi. Ometi peaksid üksuste väljaõppekavad ja ülemate ettevalmistus olema ühesugused.

Kapten Olveti kinnitusel pole kannatanu elu päästmine lahinguväljal, kui tema elutähtsad organid pole pöördumatult kahjustatud, juhul kui järgida korrektselt vastavat algoritmi, mingi raketiteadus. Olulisemate toimingutega saab hakkama võitleja ise, tema lahingupaariline või jao parameedik. Taktikalise lahingus kannatanu käsitlemise süsteemi (TCCC – Tactical Combat Casuality Care) võib kokku võtta lihtsalt: õige tegevus õigel ajal.

Mogadishu tõi arusaamise

Taktikalisel lahingus kannatanu käsitlemisel pole ette näidata liiga pikka ajalugu. Ameeriklastel on sellealane väljaõpe alates 1996. aastast. Alguses juurutati see vaid eriüksustes. Näiteks USA 75. ranger’ite rügemendis oli taktikaline lahingus kannatanu käsitlus osa väljaõppe rutiinist ja seda õppisid kõik, reamehest kindralini. Tulemust saab kirjeldada matemaatiliselt. Selles üksuses oli välditavatesse lahinguvigastustesse suremus 3–5%, samal ajal kui USA armee tavaüksustes, kus taktikalise lahinguvigastatu käsitluse alast meditsiiniväljaõpet ei antud, oli see protsent 24. Praegu on TCCC kogu USA armee taktikalise väljaõppe loogiline osa ja nad harjutavad seda palju.

Ameerika sõjaväejuhid on tunnistanud, et omamoodi murdepunktiks sai Mogadishu 1993. aasta operatsiooni sündmustik. Võiks ju arvata, et USA-s on paljude vereohvritega kogemusi saadud juba vähemalt aastast 1941. Kuid üks asi on elude hinnaga saadud kogemused, sootuks teine aga arusaamine, et on asju, mida elude säästmiseks peab teadma igaüks. Mõistmine, et meditsiiniline tegevus peab olema integreeritud taktikalisse tegevusse, tuli alles pärast Mogadishut (vaata ka filmi „Allatulistatud Black Hawk“). Haavatu taktikalises olukorras pole eraldi meditsiiniprobleem, vaid see on ka taktikaline probleem. Kannatanu abistamine võibki olla osa üksuse missioonist. Sellest ajast alates on eriväelaste põhimõte, et kõik peavad neid asju oskama, viidud järjekindlalt kõigi USA ja ka näiteks Ühendkuningriigi sõjaväelasteni.

Kapten Olveti meenutas, et USA-s käis neile kursusel kõnelemas üks paljude lahingumedalitega autasustatud kapral, kes ütles, et te võite olla väga vinged arstid-õed, aga kui te sõidate punktist A punkti B ja kolonn satub varitsusele, siis olete te kõik sõdurid ja peate teadma, mida teha taktikalises olukorras. Siis ei saa öelda, et sorri, mina olen mõnus tagalamees ega tea midagi. Samamoodi peavad kõik, reamehest kindralini, teadma taktikalise lahingus kannatanu käsitlemise põhimõtteid.

Eesti kaitsevägi sai lahingus kannatanute käsitlemise kogemused Iraagis ja Afganistanis. Sealt on pärit ka reaalsed kogemused, mis juhtub siis, kui ülem on liiga kindel, et midagi ei juhtu, ja ometi saadakse patrullis haavata. Afganistanis kujunes välja rutiin, et enne baasist väljaminekut planeeriti alati ka meditsiinitegevus. Rühmaülemad tahtsid olla ootamatusteks valmis ja nõudsid, et mehed teaksid, mida vajaduse korral teha, ning harjutaksid oma tegevust läbi vähemalt kord kuus.

Kapten Olveti hinnangul on tunda, et ka väljaspool Scoutspataljoni teenivate Afganistani veteranide lahingukogemuse autoriteet maksab. Nemad teavad põhireegleid ning õpetavad ja drillivad oma ajateenijaid. Eriti paistab see välja nendest üksustest pärit meeste puhul, kus tuli tegeleda päris haavatutega.

Eesti kaitsevägi alustas taktikalise lahingus kannatanu käsitlemise süsteemi juurutamisega piisavalt aegsasti ja areng selles vallas on olemas. Küll aga jäid õppusel Siil silma liiga suured käärid üksuste vahel. Kui kõik teeksid valesti, oleks teine asi, aga kui ühes üksuses kõik toimib ja teist üksust isegi ei huvita see teema, siis on siin mõtlemise koht.

Kangelasarmee

Vastupidise näitena USA ja Ühendkuningriigi sõjaväele võiks tuua Ukraina armee, keda oli nõukaaja traditsioonide kohaselt välja õpetatud kangelasteks. Nende üksikvõitlejate meditsiiniteadmised olid nullilähedased. Sellise võitjaarmee mentaliteediga sattusid nad nüüd sõtta. Kui selgus, et kohe võit ei tulegi, tekkis arusaam, et on vaja oluliselt paremat meditsiinisüsteemi kui olemasolev on. Kapten Olveti sõnul olid ukrainlased KVÜÕA korraldatud lahingumeditsiini kursust kuulates alguses tõsiselt hämmingus, et kas nii saab ka või. Loomulikult olid nad ka ise omi haavatuid päästes palju ära teinud, aga neil polnud kindlat süsteemi. Kursuse korraldajad arvasid algul, et ukrainlased teevad nalja, rääkides, et kui võitleja saab haavata, saadetakse keegi teda ära tooma. Kui see saab ka haavata, saadetakse järgmine ja … üle kolme ei saadeta.

Erinevalt kangelasprintsiibist on taktikalise lahingus kannatanu käsitlemise põhiprintsiibiks, et see tegevus ei tohi juurde tuua uusi haavatuid. Tihti saab sõdur päästa ennast ise, kasutades selleks lihtsaid vahendeid, nagu näiteks žgutt. Kui ukrainlased, kellel alguses polnud korralikku tänapäevast üksikvõitleja varustust, hakkasid positsioonidel rutiinselt kandma kuuliveste ja kiivreid, vähenes neil oluliselt miinipilduja ja Gradi kildudest haavatasaamise tõttu võitlusvõime kaotanud võitlejate hulk.

Meedikud Siilil tööhoos. Foto: Ruto Volmre / Eesti kaitsevägi

Kapten Olveti on veendunud, et Ukraina sõjaväemeedikute õpetamine on olnud kasulik mõlemale osapoolele. Kui sõjaväelastele heidetakse tihti ette, et õppusel harjutatakse eelmist sõda, siis ukrainlastel on pakkuda väga väärtuslik kogemus praegusest konventsionaalsest konfliktist. Ukraina konflikt teeb ka meile selgeks, et kui on sõda, võivad kõik haavata saada. Elude päästmiseks vajalik süsteem peab olema viidud iga meheni. Kui liita siia meie kaitseväe Iraagist ja Afganistanist kaasa toodud sõnum, et meditsiin on oluline, ja kogemused, kuidas taktikalist lahingus kannatanu käsitlemist praktikas läbi viia, oleme kriisiolukorraks palju paremini ette valmistatud. Kuigi jah, Afganistani kogemuse baasil tekkis kohati pettekujutlus, et haavatasaamise korral saabub üsna kiiresti kohale evakuatsioonikopter ja kannatanu transporditakse kohe kiiresti kirurgilise ravi etappi.

Kuidas mahtuda väljaõppekavasse?

Eesti kaitseväes korraldati esimene taktikalise lahingus kannatanu käsitlemise kursus meedikuile 2007. aastal KVÜÕA-s. Ka sõjakoolis hakati sellest kadettidele rääkima umbes samal ajal. Seega ei tarvitse nüüdsed pataljoniülemad, kes lõpetasid sõjakooli varem, sellest midagi teadagi. Kui aga pataljoniülem saab aru, et meditsiin on oluline, ja ütleb, et ta tahab, et tal oleks korralik toimiv meditsiinisüsteem, siis kompaniiülemad-rühmaülemad ja nende abid peaksid juba teadma, mida selle loomiseks teha.

Ka ajateenijad saavad viimastel aastatel juba baasväljaõppekursuse käigus teada, kuidas lahinguolukorras ennast ja oma lahingupaarilist või jaokaaslasi haavatasaamisel esmaselt abistada. Iseasi, kui palju neid toiminguid Kevadtormile eelnevatel kuudel uuesti läbi harjutatakse.

Teoreetiliselt on kõik lihtne. Tuleb läbi teha „abi tule all“-faas ja taktikalise abi faas, ka abi evakuatsioonil on üks osa kannatanu käsitlusest. Nende põhimõtete eiramine võib reaalolukorras vastase tule all päädida nii kannatanute kui ka valesti tegutsevate abistajate surmaga. Nii mõneski üksuses võivad võitlejad seda kõike ka osata, aga et Kevadtormil on kohati keskseks stsenaariumijärgse eesmärgi saavutamine, siis kipub haavatutega tegelemine jääma kohati teisejärguliseks. Samas on sõja- ja katastroofimeditsiini keskuse (SKMK) meeskond selle nimel vaeva näinud, et see muutuks, ning õppuse stsenaariumisse planeeritaks sisse ka haavatud ning nende evakuatsiooniprotsess kõrgemasse ravietappi. Et Kevadtormi õppusel hinnatakse ajateenijate väljaõppeprotsessi tulemust, siis peab sellealane väljaõpe kindlasti olema üks eelneva väljaõppe osa.

Kapten Olveti sõnul on väljaõppeplaanis formaalselt näpuga järge ajaval ülemal muidugi õigus, Exceli tabelis pole ühtki tühja rida, kuhu lisada meditsiiniväljaõpet. Aga kui rühm läheb näiteks laskma ja laskeväljal mahub tegutsema kaks jagu, siis otsitakse kolmandale jaole ajatäidet. Sama hästi kui laadida kuulipildujalinte, teha erinevaid relvadrille või kätekõverdusi, võiksid nad harjutada kannatanu esmast ülevaatust, sealhulgas žguti pealepanekut. Rühma parameedik on nooremallohvitser, kes on saanud nooremallohvitseride kursusel pedagoogilist ettevalmistust ja võib vabalt seda õpet läbi viia. Kui ta iga kord teeb meditsiinilisi drille kas või pool tundi, siis kujuneb välja rutiin. Ning need oskused on lahinguolukorras vähemalt sama olulised kui õige relvakäsitsus, laetud kuulipildujalindid või sportlikud lihased.

Kapten Olveti sõnul püsib kaitseväes riviohvitseride ja -allohvitseride seas visalt arusaam, et meditsiin, see on mingi meedikute asi. „Ei pea olema arsti ega õe eriharidusega, et õpetada žguti käsitsemist. Mujal maailmas teevad seda jalaväeinstruktorid ning taktikalist lahingus kannatanu abistamist „tule all“-faasis oskab vastava väljaõppe saanud jalaväeinstruktor kindlasti paremini õpetada kui meedik.“

SKMK eesmärk on jõuda sinnamaale, et tulevikus hakkaksid ka meie jalaväeinstruktorid lahingus kannatanu abistamise drille läbi viima, integreerides seda muu väljaõppe sisse. Mõni jaoõppe episood võikski olla keskendatud haavatuga tegelemisele. Näiteks on teemaks jagu rünnakul. Jagu võtab mingi positsiooni ära. Üks mees saab haavata raskemalt, teine kergemalt ja ongi tegevust kõigile. Ka üksuse ülem peab mõtlema, mis ma nüüd teen, keda kuidas informeerin, kuidas ülesanded ümber jaotan, kuhu evakuatsiooni planeerin. Kui ajateenijal tekib arusaam, et selline väljaõpe võib puudutada mingis olukorras teda ennast, ongi oluline eesmärk saavutatud.

Reservüksusi tuleb järele aidata

Reservõppekogunemine toob kokku eri aastakäikude mehed ning nende meditsiinialane väljaõpe on väga ebaühtlane. Siili kogemus oli kapten Olveti sõnul kohati väga nukker: haavatu võis olla maas pikali ja terve üksus kõndis mööda: keegi lihtsalt ei teadnud, mida peaks tegema.

Reservväelaste liidendamisega on kogetud raskusi ka pataljoni sidumispunktis. Meditsiinirühma ülem on tavaliselt ajateenijast aspirant, kes pole saanud spetsiifilist meditsiinitaktikalist väljaõpet. Nii keskenduvad nad sageli sellele, mida nad oskavad, ehk jalaväelisele tegevusele: ringkaitsepositsioonid, maskeerimine, relvakäsitsus, mida on samuti vaja, kuid mis siiski pole selles üksuses peamine. Samas unustatakse, mis on tegelikult selle meditsiiniüksuse eesmärk ehk vastavale üksusele meditsiini tagamine. Kui meditsiiniüksuse ülem ei tea ega tunne ka huvi, millise erialaga (arst, õde) on tema üksusele juurde lisatud reservväelased, ei jäta see toimuvast just parimat muljet.

CSCATTT:
  • C – Command and Control – juhtimine: kriisiolukorras peab sündmuskohal olema kindel juht. Tema ülesanne on kogu tegevust kontrollida ning selgeid ja konkreetseid käske anda.
  • S – Safety – ohutus: ala peab olema ohutu. Lahinguolukorras tähendab see seda, et vastane peab olema tulega maha surutud. Vastasel juhul on väga suur tõenäosus uute kannatanute tekkeks.
  • C – Communication – kommunikatsioon, side: sündmuskoha juhil peab olema side kõrgemate üksustega ning samuti peab toimima ka kohalolijate vahel side ja info liikumine.
  • A – Assessment – olukorra hindamine: mis on toimunud, esialgne info kannatanute kohta, kas on vaja lisajõude.
  • T – Triage – triaaž: ravi eesmärgiga selektsioon õnnetuskohal.
  • T – Treatment – ravi: piirdub vaid elupäästva esmaabiga: kannatanu esmane ja teisene ülevaatus.
  • T – Transport – transport: transpordi tellimine, kannatanute transpordiks ettevalmistamine.

Massiliste kannatanute juhtum

Õppuste kontrollimisel on kapten Olveti sõnul näha, kui pole massiliste kannatanute olukorra plaani. Kui kuskil on mitteharjumuslikes oludes tegutsemas hulk inimesi, peab tegevuse korraldajal olema ka massiliste kannatanute plaan. See, et kaitseväes pole 10–20 raske kannatanuga õnnetust juhtunud, on meie õnn, aga ka õnnetus, sest uinutab valmisolekut. Siilil oli näha, milline segadus puhkeb, kui plaani pole ja tekitatakse massilisi kannatanuid.

Massiliste kannatanute plaani koostamisel on kindlad algoritmid (ingliskeelse akronüümina CSCATTT): juhtimine, ohutus, side, olukorra hindamine, triaaž, elupäästev esmaabi ja transport peavad olema läbi mõeldud iga suure ürituse ja rahvakogunemise puhul. Juhused on väga lollid ja halvad asjad juhtuvad siis, kui sa neile kõige vähem mõtled. Asjad, mida sa läbi harjutad, nii ei juhtu, ja asjad, mida sa jätad läbi harjutamata, juhtuvadki.

Näiteks sõjakoolis püstitatakse õhuväe kadettidele teoreetiline olukord, kus nad vastutavad Kevadtormi VIP-päeva eest. Liitlaste kopteriga veetakse vippe Ämarist metsa demopäevale ja maandumisvea tõttu kukub kopter läheduses asuvasse telklinnakusse. Selles olukorras ei piisa vastutava ohvitseri vastusest, et me kutsume metsa kiirabi. Õhuväelased said läbi arutada, kuidas CSCATTT sellises olukorras toimib.

Kapten Olveti sõnul on algoritmipõhine tegevus oluline näiteks kannatanu esmase ülevaatuse juures.

Tähelepanekuid õppustelt
Kapten Olveti loetleb mõningaid erinevatel õppustel silma jäänud ja reaalolukorras ilmselt fataalse lõpuga olukordi.
  • - Kui üksusel on meditsiinievakuatsioonisõiduk ning üksuse rännaku ajaks tõstetakse see täis suvalist varustust, siis üksuse varitsusele sattudes pole kannatadasaanuile võimalik kiiresti abi anda ega neid pataljoni sidumispunkti transportida.
  • - Sõiduki meeskond peab teadma, mis on MEDEVAC-i sõiduki eesmärk ning ülemad peavad andma neile selge käsu, mida nad eri olukordades teevad.
  • - Kui toimub kannatanute evakuatsioon, siis tähendab see, et elupäästev tegevus peab toimuma vajadusel ka sõidu ajal meditsiinisõidukis. Parameediku töö pole juhi kõrval raadiosidet pidada ja kaarti lugeda.
  • - Kui evakuatsioonimasinad on antud juurde teistele üksustele, siis tuleb masina meeskondade ülematele selgitada, kuidas nad pärast kannatanute viimist pataljoni sidumispunkti üksuse juurde tagasi jõuavad. Kui pole raadioühendust, olgu vähemalt mobiilinumbrid, et teada saada, kuhu üksus on liikunud.
  • - Evakuatsioonisõidukite meeskondadel peab olema korralik kaart, et nad teaksid, kas sõidavad omade või vastase alal.
  • - Kui üksusesse oodatakse evakuatsioonisõidukit, tuleb keegi sellele vastu saata. Sõdur, kes on vastu saadetud, peab masina meeskonnale korrektselt märku andma, mitte lihtsalt metsaserval seisma. Kui terve põld on laigulisi täis, ei hakka masina meeskond igaühelt küsima, kas teie tellisite evakuatsiooni. Meil sõidetakse sageli kuni vastaseni välja ja siis tullakse tagurpidi tagasi. Nii muutub evakuatsioonisõiduk ise sihtmärgiks.
  • - Ja veel, nii õppusel kui ka tegelikus olukorras on oluline meditsiiniluure. See tähendab, et rahulikul ajal vaadatakse üle haiglate asukohad, juurdepääsud, autode parkimise kohad jne. Tänu Kevadtormile me näiteks teame, et evakuatsiooni-UNIMOG ei mahu sõitma Võru haigla kiirabi kaare alla. Napilt läks, et selle teadasaamise käigus autole kuudi katus peale jäi. Reaalses olukorras pole sellist asja kellelgi aega uurida. Meditsiiniluure peab selliste asjade välistamiseks juba eelnevalt selgitama, milliste masinatega kuhu sõita saab ja kas kannatanu tuleb autolt maha võtta enne kaart või kaare all.

Inimestel, kes ei tegele iga päev inimelude päästmisega, on kannatanute abistamisel palju abi, kui vajaduse tekkimisel on taskust võtta vastavasisuline juhend kas näiteks lamineeritud lehena või siis nutitelefonis oleva rakendusena. Ka ukrainlased said Tartust kaasa sellise lamineeritud CSCATTT-i tegevuste tutvustusega lehed ning lubasid neid enda juures rakendama hakata. See töötab igal juhul paremini kui olukord, kus sa pead kriisiolukorras hakkama kramplikult meelde tuletama, et mida ma nüüd inimelu päästmiseks kunagi ammu õigupoolest õppisingi. Lahinguväljal tapavad väga lihtsad asjad ning samuti saab väga lihtsate meetoditega kannatanu päästa. Pigem juhtub lahinguväljal sageli seda, et mingi oluline liigutus jäetakse tegemata. Kui ikka verejooksu ei peatata, siis pärast viiendat liitrit jääb see ise seisma. Aga ka inimene on surnud.

Jätkuvalt rivis

Ameeriklaste ja inglaste kogemusest ning teadmistest haavatute käsitlemisel on meil veel palju õppida. Kapten Olveti sõnul on ameeriklased teinud oma Afganistani kogemuste põhjal head taktikalise lahingus kannatanu veebilehed, kust meedikuil on võimalik lugeda, mida täpselt tehti mingil konkreetsel juhul ning kui hästi või halvasti mõjutas tehtu lõpptulemust. Tehtud vigu analüüsitakse, mitte ei üritata süüdlast otsida või määrata. Samuti rõhutatakse seda, mida tehti õigesti.

Eestile oli iga kannatanu eelkõige suur tragöödia. Paraku on tagajärjeks ka see, et juhtunuga seostuv info sageli salastatakse ja seda ei saa kasutada õppematerjalina. Kapten Olveti on veendunud, et ka meil on aeg oma materjalid läbi töötada, neist õppida ja toota omi õppeväärtusega juhtumikirjeldusi, et ei säiliks vaid suuline kogemus ja kõmuajakirjanduse kajastused. Brittide eeskujul on meie meedikud kasutanud õppustel amputeeritud jalgadega Afganistani sõja veterane. Nende vigastuste kohta on olemas korralik kirjeldus, sest iga haavatuga käis põllult haiglani kaasas brittide dokumentatsioon. On olemas röntgenipildid ja haavatute nõusolek. Ajateenijatest parameedikute reaktsioon sellistele realistlikele õppustele on väga meeldejääv. Muidu on ajateenijal ikka arvamus, et miinile astunud haavatut tähistab terve põlve külge seotud kummijalg. Aga kui autolt tõstetakse maha reaalne jalutu mees, kellele on tehtud korralik amputatsioonimulaaž ja kui see haavatu veel ise räägib, mis temaga on, ja õpetab, kuidas ja kui kõvasti tuleb žgutti panna, et veri tegelikult ka kinni jääks, siis jääb selline kogemus parameedikule eluks ajaks meelde.

Vigastatud on kapten Olveti sõnul väga tänuväärsed väljaõppepartnerid. USA ja Ühendkuningriigi uuringud näitavad, et vigastatute kasutamine õppustel mõjub üldjuhul hästi ka nende endi psüühikale. Nad näevad, et on süsteemile kasulikud ja saavad oma kogemuse abil aidata ära hoida järgmisi vigastusi või isegi säästa mõne elu.

Kangelassüsteem, kust me oma ajaloo tõttu tuleme, oli ebainimlik. Heal juhul võisid saada postuumselt medali. Kapten Olveti on rahul, et kaitseväe meditsiiniettevalmistus on välja jõudnud inimlikku süsteemi ja inimliku mõõtme annab ka see, et kord vigastada saanu tuleb meiega kaasa lõpuni. Iga sõjaväelane võib ühel hetkel haavata saada ja siis peame me kõik olema valmis õigesti tegutsema.