Ilmus ajakirjas Sõdur 2/2016

Korrakaitse sõjategevuse piirkonnas on tagalakaitse seisukohast oluline ja kuulub paljudes riikides kas sõjaväepolitsei või sõjaväestatud tsiviilpolitsei pädevusse. Lahingutegevuse hoogustamise ja terrorivastase operatsiooni (ATO) algusega langesid ulatuslikud alad Ida-Ukrainas kaosesse, anarhiasse ja vägivalda, pärast nende üle kontrolli saavutamist tuli piirkonnas uuesti taastada sisekord.

Ukraina regulaararmee alustas 2014. aasta juunis pealetungi, selle tulemusel vabastati separatistide relvaformeeringutest kümned asustatud punktid ja arvestatavad territooriumid. Pealetunginud vägede tagalas tekkis vajadus kontrollida kohalikke elanikke, et välja selgitada end seaduse eest varjavad separatistid, kinni püüda desertöörid ja marodöörid, kontrollida Ukraina armee vahetus tagalas liikuvat tsiviil- ja sõjaväetransporti ning võidelda kurjategijate vastu. End korruptsiooniga diskrediteerinud, valdavalt separatiste toetanud ja kriminaalse maailmaga läbipõimunud tavamiilits ei olnud usaldusväärne ega suutnud Ida-Ukrainas sellist laadi ülesandeid täita. Põhiküsimuseks sai, kuidas Ukrainal õnnestub sellelaadsed probleemid lahendada ATO raames, mille käigus muutus politseioperatsioon ulatuslikuks sõjategevuseks.

Eriülesandeliste miilitsapataljonide moodustamine

2014. aasta algul toimunud aurevolutsiooni (Революція Гідності) tulemusel süvenes rahva umbusaldus korrumpeerunud miilitsa vastu, kes paistis silma ebaprofessionaalsuse ja allakäinud moraaliga. Miilitsa eriüksuste vastu tekkis koguni viha, sest rahutuste mahasurumisel Maidanil paistis erilise julmuse poolest silma miilitsa eriüksus Berkut, mille liikmed põgenesid pärast revolutsiooni enamasti Ida-Ukrainasse ja liitusid separatistidega.

Terrorivastase operatsiooni alustamine Luganski ja Donetski oblastis tekitas Ukraina võimudele vajaduse usaldusväärsete paramilitaarsete korrakaitseüksuste järele, kes suudaksid täita ATO tsoonis politseifunktsioone. Selliseid üksusi sai revolutsioonilises olukorras luua üksnes väljaspoolt endist miilitsateenistust pärit isamaaliselt meelestatud vabatahtlikest. Uute miilitsapataljonide tuumikuks said tihti Maidani omakaitse sotnjad ja ülemateks Maidani aktivistid. Nende võitlustahe oli suur, kuid sõjaline ja politseialane väljaõpe olematu.

2014. aasta aprillis andis siseminister Arsen Avakov korralduse luua üle kogu riigi miilitsa eripataljonid (Батальйон Патрульної Служби Милиції Особливого Призначення).1 Kahe kuuga loodi 22 sellist siseministeeriumi alluvusse kuuluvat väeosa, mille ülesanne oli tagada kord ATO tsoonis ja milles praeguseni on teenistuses olnud umbes 3000 vabatahtlikku.

Vabatahtlik miilitsa eripataljon Tšernigiv loodi 2014. aasta mais Maidani omakaitse 14. sotnja Vabad Inimesed baasil. Pataljoni formeerijaks ja ülemaks sai nimetatud omakaitsesotnja ülem Roman Põtskiv2, kes tõusis esile revolutsioonilainel ja nagu paljude teistegi vabatahtlike pataljonide ülemate puhul ei teatud ka Põtskivi taustast kuigi palju. Tema enda sõnul puudus tal sõjaline ja politseiline haridus ning varasem sõjalise juhtimise kogemus, mida ta kompenseeris entusiasmi, liidriomaduste ja isamaalisusega.3

Pataljoni organisatsioon, ettevalmistus ja ülesanded

Üksus formeeriti Tšernigivi linnas endise miilitsajaoskonna territooriumil, kust saadi ka relvastus ja varustus. Võitlejatele anti välja suvise teenistusvormi komplekt, mille käisel must pataljoni embleem ja jope seljal kollane silt „siseministeeriumi eriüksus“. Sooje riideid esialgu polnud ja sõdurid pidid öösiti lahingupiirkonnas külmetama. Alles mitme kuu pärast riietati pataljoni võitlejad vabatahtlike varustajate abiga laigulisse välivormi.

Nappis allüksuste varustust ja kõigile ei jätkunud isegi välitelke. Puudus sõjaväetransport, välja arvatud mõned UAZ-i bussid ehk nn tabletid ja BTR-id, mistõttu oldi sunnitud kasutama lahingupiirkonnas kohalikelt ära võetud tsiviilbusse ja -veokeid. Sõdurite veoks kasutati isegi KrAZ kallurit, mille kõrged poordid küll varjasid laskesektorit, kuid teisalt kaitsesid isikkoosseisu kildude ja kergerelvade tule eest.

Relvastusse kuulusid algul üksnes käsitulirelvad – 5,45 mm AKS-74U, PM püstolid ning mõned üksikud RPK ja SVD. Isikkoosseisu väljaõpe kestis 10 päeva, sest Ida-Ukrainas arenenud olukord nõudis kiiret sekkumist. Väljaõppes piirduti vaid sõduri algoskuste õpetamisega – valdavalt käsitulirelvade käsitsemisega. Pataljoni esimesteks liikmeteks said 46 Maidani omakaitse ja Tšernigivi oblasti vabatahtlikku, kes 16. mail 2014 pärast 10-päevast väljaõpet andsid truudusevande, said relvad ja erimiilitsate töötõendid.

Eripataljoni ülesandeks sai esialgu Tšernigivi linnas patrullimine, avaliku korra tagamine ja põhiseadusliku korra kaitsmine. Tšernigivi eripära seisneb muuhulgas selles, et linn asub vaid 137 km kaugusel Vene piirist ja linnaelanikud olid valdavalt venemeelsed.

Kui olukord Donbassis hakkas väljuma ukrainlaste kontrolli alt, otsustati saata sinna sisekaitse ja mässutõrje korraldamiseks miilitsa eripataljonid. Otsust põhjendati asjaoluga, et suur osa Donetski ja Luganski miilitsatest vahetas poolt ja astus separatistide teenistusse. Probleemses regioonis oma kohale jäänud miilitsaid ei usaldatud üldse.

Enne operatsiooni algust moodustati Tšernigivi miilitsapataljonis kaks kompaniid, igas kolm rühma. Pataljoni isikkoosseisu suurendati 300 võitlejani ja selle esimeseks lahinguülesandeks sai ATO tsoonis Luganski oblastis korrakaitse (ППС – патрульно-постова служба) korraldamine, lisaülesandeks aga korra kehtestamine ja separatistide aktiivsed otsingud kuni riigipiirini välja.

Lahingutee ja taktika

Miilitsa eripataljon Tšernigiv saabus ATO tsooni 2014. aasta mai keskel ja koondus Svatoves. Pataljon otsis ja puhastas separatistidest (зачистка) Kreminna asula ja sisenes Ukraina armee järel pärast lahingut Rubižne alevisse, mille lõuna- ja kagupiiril mehitati valvepostid ja otsiti separatiste. Järgmisena aidati sooritada läbimurre Lõssõtšanskis separatistidest sissepiiratud Ukraina Rahvuskaardi üksusteni ja linna lahinguga vallutamise järel otsiti Lõssõtšanskis ja Sjeverodonetskis separatiste. Augustiks jõudis pataljon Luganski linna kirdeservas ja teisel pool Donetsi jõge asuvasse Stanõtsja Luganskasse, kus sattus mitu korda kaitsepositsioonidel asuvate vastaste tankirünnakute ja suurtükitule alla. Tšernigivi erimiilitsad tegutsesid Stanõtsja Luganskas vahetustega poolteist aastat kuni nende lõpliku roteerumiseni 21. detsembril 2015.4

Põhiliselt patrullis pataljon Ukraina armee poolt vabastatud alevites, otsis varjunud separatiste, mehitas kontrollposte ja kontrollis autotransporti, kuid mõnikord rakendati lahingute pataljoni allüksusi olude sunnil ka jalaväena.

Üldjuhul liikus Tšernigiv teise lainena regulaararmee järel. Kui regulaararmee asustatud punkti lahinguga vallutas, sisenes miilitsapataljon asulasse elanikkonda filtreerima. Totaalne passikontroll ei andnud üldjuhul tulemusi, sest paljudel elanikel ei olnud passe kaasas. Maainimesed põhjendasid dokumentide puudumist loomade karjamaale viimise, lehma lüpsmise või naabrite külastamisega. Varjatud separatistide väljaselgitamisel kontrolliti keha kolme tunnuse järgi: automaadi tagasilöögi jälg õlal ja vill käelabal automaadi püstolkäepidemest, automaadi heitegaasidest parema silma all kerge kollakas plekk, taldadel villid sõdurisaabastest. Kontrollimise ajal ei piiratud asulaid sisse ning polnud luba siseneda hoovidesse ja majadesse. Kokku võeti kinni üle 40 isiku, keda kahtlustati separatismis ning leiti hulgaliselt relvapeidikuid ja laskemoona.5

Tihti polnud miilitsapataljoni üksustel julgestust, mistõttu satuti vastase varitsusse ja tule alla. ATO esimesel etapil valitses kaos ning side pataljoni juhtkonna ja liikmete vahel oli kehv.

Kontrollpostide mehitamisel määrati postile korraga 4, 6 või 12 sõdurit. Üldjuhul anti postil olnud miilitsatele kaasa raadiojaam või signaalpüstol. Kuigi tunnussõna oli kokku lepitud, valitses omade väljaselgitamisel segadus.

Veteranide sõnul jõid nad iga päev viina, selleks oli mitu põhjust. Esiteks oli viin kergesti kättesaadav ja seda pakkusid kohalikud elanikud, teiseks oli lahingustress nii suur, et üleelatud šoki maandamiseks ja närvide rahustamiseks võeti enne magama minekut „po stakanu“. See tähendas, et üksuses oli nõrk distsipliin ja ebaprofessionaalne juhtimine ning puudus ka sõdurite igasugune psühholoogiline ettevalmistus. Lisaks esines olulisi väärnähtusi, näiteks müüsid allüksuste ülemad vastasele informatsiooni või vahetati relvi toidu ja viina vastu. Sellepärast polnud ime, kui pataljoniülem avastas vallutatud separatistide staabist Sjeverodonetskist pataljoni liikmete nimekirja ja telefoninumbreid. Üksuse võitlejate telefonidele tuli muuhulgas pidevalt ähvardava sisuga sõnumeid.

Pataljoni juhtimine oli kehv, pataljoniülem liikus üldjuhul kolonni ees linnamaasturil ja viibis seal ka lahingute ajal. Mõnikord ülem jalastus ja liikus asetäitjaga koos ahelikus, riskides nii oma eluga. Siiski oli ta alati sõdurite hulgas kohal ja jagas korraldusi nii suuliselt kui ka mobiiltelefoni teel.

Koostöö teiste üksustega

Ukraina regulaararmee üksustega saavutati üldjoontes hea koostöö. Kui armee separatistide üksused asulast välja lõi, asus erimiilits kohe tegelema puhastusega, mida ametlikult nimetati passikontrolliks.

Koostöö naabrite, eriti Rahvuskaardiga, oli siiski mõnevõrra puudulik, põhjustades vahejuhtumeid. Näiteks Sjeverodonetski juures nägi Tšernigivi pataljoni kontrollposte öösel kümneid järjestikuseid signaalrakette, kuid ei reageerinud sellele. Hommikul selgus, et Tšernigivi pataljonile täienduseks saadetud Rahvuskaardi üksuse tsiviilbussidega liikunud sõdurid olid sattunud varitsusse. Kuna neil ei olnud sidepidamisvahendeid, üritasid nad tulutult anda punaste rakettidega hädasignaale. Puuduliku markeerimise ja üldise kaose tõttu esines ka sõbraliku tule juhtumeid.

Kaitses tegi Tšernigivi pataljon tihedat koostööd armee suurtükiväega. Stanõtsja Luganskas kaitsesse asunud tšernigovlasi toetasid liikursuurtükid 2S1 Gvozdika. Pataljoni vaatlusposti andmetel tabasid liikursuurtükid Luganski linnas korrusmajadesse paigutatud separatistide tulepunkte ja üldiselt piisas kahest-kolmest Gvozdika tabamusest, et üheksakordne maja kokku variseks.

Suhted kohalike elanikega

Kuigi valdavalt olid kohalikud elanikud Tšernigivi pataljoni operatsioonialas meelestatud Ukraina-vastaselt, pakkusid nad sõduritele ja erimiilitsatele juua ja süüa. Tšernigivi pataljonis seda ette ei tulnud, kuid naaberüksustes esines mürgitamise juhtumeid. Mürgitada saamise ohtu trotsides võtsid võitlejad kohalikelt sööke ja jooke meelsasti vastu, sest üksused said sooja toitu äärmiselt harva ja ebaregulaarselt. Pataljoniülema keeldu kohalikelt juua vastu võtta eirati lihtsal põhjusel – patrullida BTR-is lahinguvarustuses 30 °C juures ilma piisava veevaruta osutus võitlejatele piinaks. Pataljoniülemale heideti seejuures ette, et oma kliimaseadmega varustatud maasturis ei mõistnud ta lihtsõduri muresid.

Esines juhtumeid, kus sõduritele kontrollpostile süüa toonud kohalikud osutusid salakuulajateks – näiteks üks lahket mutike, kes tõi sõduritele süüa, luges samal ajal Ukraina võitlejaid üle. Vahel ei varjanud kohalikud oma poolehoidu separatistidele. Kord ajas kohalik mees Ukraina erimiilitsad segamini separatistliku LNR-i võitlejatega. Ta kiitis ukrainlastele separatiste, kahetsedes, et ei saanud nendega liituda, sest oli mobilisatsiooni ajal kodust ära. Selle eest andsid miilitsad talle peksa.

Ukraina sõjaväelased, vabatahtlikud ja miilitsapataljoni võitlejad kohalikesse väga soojalt ei suhtunud. Esines vahejuhtumeid, kus oma üksuse vajaduste rahuldamiseks võeti kohalikelt raha, väärtesemeid ja transpordivahendeid. Vahel tegid miilitsad ja vabatahtlikud Aidari pataljonist tühjaks mõne poe ja murdsid sisse eramajadesse, kust viidi oma kontrollpostide ehitamiseks ära metallväravaid ja ehituskonstruktsioone. Kui kohalikud sellisele tegevusele vastupanu osutasid, võisid nad saada süüdistuse separatismis ja nad vahistati. Kuigi üldjuhul anti vahistatud üle pataljoni kureerinud SBU ohvitseri kätte, jäi mõnikord nende edasine saatus selgusetuks.

Piirkonnas, kus toimusid intensiivsed lahingud või rindejoon jäi püsima, lahkusid kohalikud ise, see võimaldas takistamatult marodööritseda. Asi kulmineerus 2015. aasta suvel, kui pataljon sai süüdistuse katuse pakkumises ja salakaubaveo soosimises.6

Kuna pataljoni operatsioonialas levisid ainult Venemaa või separatistide telekanalid Lugansk24, RTR Rossija ja LifeNews ning Ukraina kanalid sinna ei ulatunud, oldi sunnitud vaatama vastase propagandat. Olukorra parandamiseks peksti teleritel relvakabadega lihtsalt kineskoobid sisse.

Kelle vastu tuli sõdida?

Üksikute mässajate asemel ootas Ukraina erimiilitsaid ja sõjaväelasi üpris hästi relvastatud, varustatud, väljaõpetatud ja organiseeritud vastane, kelle seas võis olla ka venemaalasi ja kasakaid. Vastane kasutas nn elava kilbi taktikat – oma sõjaliste eesmärkide saavutamiseks kasutati valdavalt Ukraina-vastaselt meelestatud kohalikke elanikke, eriti luures ja tulejuhtimises. Kohalike majadesse rajati tulepositsioone ja kasutati nende transpordivahendeid.

Tšernigivi pataljoni praktikasse kuulus juhtum, kus tuli leida ühest külast regulaarselt tulistanud üksik automaatgranaadiheitja AGS-17. Asula läbikammimine ei andnud tulemusi. Vestlusest kohalikega selgus, et kasakad võtsid kõrvalkülast kohaliku ettevõtja väikebussi, paigutasid sinna relva, liikusid tulepositsioonile, kus väikebussi tagauksed avati ja tuli avati otse autost. Pärast mitut valangut vahetati positsiooni või sõideti minema. Külajuttu kontrollima läinud miilitsate erigrupp avastas väikebussi omaniku, pani püsti varitsuse ja võttis bussile järele tulnud kasakad vangi.

Stanõtsja Luganskas paigutasid separatistid tulepositsioonid elumajadesse ja korrusmajade korteritesse, et provotseerida ukrainlasi avama majade pihta tuld. Ka vastase tulejuhid juhtisid tihti miinipilduja- ja suurtükiväetuld otse korrusmajadest. Juulis ja augustis 2014. aastal anti pealetungivate Ukraina vägede pihta massiivset suurtüki- ja reaktiivmiinipildujatuld riigipiiri tagant.

2014. aasta augustis sai Tšernigivi ülesandeks kammida läbi ulatuslikud metsad Stanõtsja Luganskast idas kuni riigipiirini välja. Osutus raskeks määrata kindlaks operatsiooniala, sest orientiire nappis ja riigipiir polnud üldse tähistatud. Tšernigovlased liikusid mööda teid ja metsasihte, vältides võimalusel metsa sisenemist, sest Ilovaiski lahingute ajal saadi teavet Venemaa Föderatsiooni regulaararme üksuste sisenemisest Ukraina territooriumile. Metsas nähti soomustehnika roomikute jälgi, kuuldi tankimootorite müra ja nähti Vene eraldusmärkidega koptereid, mis tõid venelastele metsalagendikele logistilist toetust. Kuigi miilitsad ei sattunud miiniväljadele, kardeti metsas liikudes traatmiine. Võttes arvesse oma üksuse nõrka jõudu, otsustati venelastega lahingutesse mitte astuda ja taganeda operatsiooni lähtealale Stanõtsja Luganskas. Patrullimise ajal esines massilist käsu eiramist, kui erimiilitsad ei soovinud oma elu pärast kartes patrulli minna.7

Järeldused

ATO esimese etapi puhul oli mõistetav üldine kaos Ukraina vägede koondamises, ümberpaigutamises, tegevuse koordineerimises ja juhtimises. Just see põhjustas nõrga koostöö eri väeliikide ja ministeeriumite alluvuses olnud üksuste vahel. Miilitsa eripataljonide loomine patriootlikest vabatahtlikest oli kahtlemata õige otsus. Ukraina regulaararmee järel teise lainena tegutsedes suudeti lahingutegevuse esimesel etapil siiski täita piiratud määral sisekaitse- ja mässutõrjeülesandeid. Miilitsa eripataljoni nõrkuseks võib pidada erimiilitsate vähest sõjalist ja politseialast väljaõpet ja varustust. Olematu juhtimiskultuuri tõttu tehti tihti taktikalisi vigu, näiteks ei piiratud separatistide otsingul operatsiooniala kunagi sisse, keelu tõttu ei sisenetud üldjuhul eramajadesse, passikontroll muutus fiktiivseks. ATO tsoonis valmistuti läbi viima politseioperatsiooni, kuid põrkuti hästi organiseeritud, relvastatud ja varustatud separatistidega. Vastane, kes kasutas suurtükiväge ja soomustehnikat ning kellega liitus Venemaa regulaararmee, sundis vabatahtlikest koosnenud miilitsa eripataljoni rakendama kui motiveeritud jalaväeüksust, milleks miilitsapataljoni võitlejad ei olnud aga valmis.

Loe veel:

  • Marge Sillaste, Militaarpsühholoogid vahetasid Ukrainas töökogemusi. Sõdur nr 4, 2015, lk 19–22.
  • Igor Kopõtin, Ukraina sõjaväemeedikud: eestlaste nõuanded täiendavad meie sõjas saadud kogemusi. Sõdur nr 5, 2015, lk 32-33.
  • Igor Kopõtin, „Ukraina – üle kõige!“ – Ukraina vabatahtlik korpus Paremsektor. Sõdur nr 5, 2015, lk 44–50.

Viited:

  • 1 В Україні створено 30 спецпідрозділів особливого призначення, – Арсен Аваков, Національна поліція України, 17.06.2014, www.npu.gov.ua/uk/publish/article/1079861 (15.03.2016)
  • 2 Олена Сидоренко, Поствоєнний синдром спецбатальйону „Чернігів“, BBC Україна, 15.09.2014, www.bbc.com/ukrainian/entertainment/2014/09/140915_battalion_chernigiv_vs (15.03.2016)
  • 3 Как майдановец Роман Пыцкив c экс-беркутовцами спасает жизни в зоне АТО, Фокус, 24.08.2014, https://focus.ua/society/313804/ (15.03.2016)
  • 4 Чергова ротація бійців спецбатальйону „Чернігів“ вирушили в зону проведення антитерористичної операції захищати суверенітет та територіальну цілісність України, Національна поліція України, 21.12.2015, www.npu.gov.ua/uk/publish/article/993598
  • (15.03.2016)
  • 5 Как майдановец Роман Пыцкив c экс-беркутовцами спасает жизни в зоне АТО, Фокус, 24.08.2014, https://focus.ua/society/313804/ (15.03.2016)
  • 6 Батальйон „Чернігів“ у повному складі повернувся додому, Портал Чернигова, 23.06.2015, www.gorod.cn.ua/news/foto-i-video/64931-batalion-chernigiv-u-povnomu-skladi-povernuvsja-dodomu.html (15.03.2016)
  • 7 21 боец батальона „Чернигов“ отказался патрулировать Луганщину – Аваков, Независимое бюро новостей, 09.06.2014, http://nbnews.com.ua/ua/news/123725/ (15.03.2016)