Kaardiväe musketärid (Mousquetaires de la garde) või kuninga musketärid (Mousquetaires du roi) on lühendatud ametlikust nimetusest Prantsuse kuninga sõjalise majapidamise musketärid (Mousquetaires de la maison militaire du roi de France). Rajati nende esimene kompanii aastal 1622, kui kuningas Louis XIII otsustas oma kergratsaväe - karabiinid - relvastada musketitega. Esimene kaptenleitnant kandis nime Jean de Bérard de Montalet.

Nad moodustasid kuninga isikliku ihukaitseväe siis, kui kuningas viibis väljaspool paleed, palees kaitsesid kuningat aga ihukaitse (Garde du corps) ja šveitsi kaardiväelased (Gardes suisses). Esimene oli juba traditsioonidega üksus, asutatud 1419. aastal Prantsuse kuninga teenistusse tulnud Šoti vibuküttide baasil. Šveitslaste sadakond (Cent Suisses) oli aga Prantsuse õukonna käsutuses järjekindlalt 1490. aastast.

https://www.armae.com/

Prantsusmaa, kuigi seda valitseski Kapetingide suguvõsa 10. kuni 19. sajandini välja (hiljem Valois' või Bourboni harude kaudu), nägi küll murranguid, eriti kui protestandist - hugenotist - kuningas Henri IV 1589. aastal Navarra troonilt Pariisi saabus ja Prantsusmaa võimu üle võttis. Sõdades oli ta võidukas, kuigi Prantsusmaa valitsemiseks pidigi katoliku usku naasna, aga ihukaitsjatest polnud suuremat abi, kui kuningas 1610. aastal Pariisi Rue de la Ferronnerie tänaval surnuks pussitati. Selge, et järgmine kuningas vajas eriti usaldusväärseid sõdureid enda ümber.

Juba paar aastat pärast musketäride kompanii loomist, asutati ka teine kompanii, mis allus otseselt 1624. aastal valitsusjuhiks tõusnud kardinal Richelieule (Armand Jean du Plessis, Richelieu ja Fronsaci kardinal-hertsog). 1627-1628 piiras Richelieu Prantsuse armeega hugenottide kantsi La Rochelle'i ja on kindel, et sellel sõjakäigul osalesid ka kuninga musketärid.

Teravaim konflikt kuninga ja kardinali vahel tekkis 1630. aastal, kui kuninga ema Maria di Medici ja vend, Orleans'i hertsog Gaston üritasid Richelieud kukutada. Üks novembripäev 1630 oleks tähendanud kardinali võimu murdumist, aga kuningas lahkus Luxembourgi paleest Versaille'sse ja seal leppis kardinaliga ära. Võib oletada, et musketärid olid ka sel ajal kuninga kõrval.

Ülemad
Musketäride korpuse juhid
  • • 1622-1627 Jean de Bérard de Montalet
  • • 1627-1632 Hercule-Louis de Bérard de Montalet Vestric
  • • 1632-1634 Jean de Vieilchastel.
  • • 1634-1646 Jean-Armand du Peyrer, comte de Troisvilles
Musketäride 1. kompanii juhid
  • • 1657-1667 Philippe Julien Mancini Mazarin
  • • 1667-1673 Charles de Batz de Castelmore, dit D'Artagnan,
  • • 1673-1684 Louis de Forbin
  • • 1684-1716 Louis de Melun
  • • 1716-1729 Joseph de Montesquiou d'Artagnan, eelpool mainitu sugulane
  • • 1729-1736 Louis de Bannes
  • • 1736-? Pierre-Joseph Chapelle
  • • -1776 François de Portalès
2. kompanii juhid
  • • 1661-1665 M. de Marsac
  • • 1665-1672 Édouard-François Colbert
  • • 1672-1674 François, comte de Montberon
  • • 1674-1692 Henri de Hautfaye
  • • 1692-1716 Jean de Garde d’Agoult
  • • 1716-1724 Jean de Montboissier-Beaufort-Canillac
  • • 1729-1754 Philippe-Claude de Montboissier-Beaufort-Canillac
  • • 1754-1766 Joseph-Yves-Thibault-Hyacinthe
  • • 1766-1776 Philippe-Claude de Montboissier-Beaufort-Canillac

Kardinal Richelieu suri 1642, seejärel sai valitsusjuhiks teine kardinal, Jules Raymond Mazarin, Retheli, Mayenne'i ja Neversi kardinal-hertsog. Kuningas ise suri 1643, pärandades trooni viieaastasele Louis XIV-le, kes küll valitses riiki järgmised 72 aastat.

Mazarin saatis 1646 aastal mõlemad üksused laiali ja taastas musketärid oma alluvuses alles 1657, 150-mehelise elitaarse üksusena. Ja kui Mazarin 1661 suri, läksid musketärid tagasi kuninga ehk Louis XIV alluvusse.

1664 reorganiseeriti musketärid kaheks kompaniiks, vastavalt hobuste värvile: hallid musketärid (mousquetaires gris) ja mustad musketärid (mousquetaires noirs), samas kui nende arv kahekordistati. 1677. aastal Prantsusmaal kantsleriks saanud Michel le Tellier viis ka läbi reformi, mis kohustas aadlikke eelnevalt armees teenima, enne kui neid ohvitseride hulka tõsteti. Ja sellised aadlivõsud eelistasidki sageli teenida just kuninglike musketäride ridades.

Dumas ei leiutanud Kolmest Musketärist kirjutades küll väga palju uut. Juba 1687-1711 oli keegi Gatien de Courtilz de Sandras avaldanud omapoolsete moonutustega d'Artagnani mälestused, mis pidid kajastama tegelikult elanud Charles de Batz-Castelmore d'Artagnani tegevust (kes musketäride kaptenina hukkus 1673 Maastrichti piiramisel).

Dumas paigaldas küll oma musketäride triloogia alguse liiga varasesse aega - 1625. aastal olid tema teose peategelased vastavalt Charles de Batz-Castelmore d'Artagnan 14-, Armand de Sillègue d'Athos d'Autevielle 10-, Isaac de Portau alias Porthos kaheksa- ja Henri d'Aramitz vaid viieaastane. Ometi on päris kindel, et kõik need neli meest siiski ka tegelike isikutena 1640. aastatel musketäride üksuses teenisid.

Jean-Arnaud du Peyrer, krahv de Tréville (õigemini de Troisville), paistis silma La Rochelle'i piiramisel ja 1634 sai musketäride kaptenleitnandiks. d'Artagnan, d'Athos, Porthos ja d'Aramitz olid tegelikult kõik ta sugulased ja pärit Gascogne'i ehk siis Prantsuse Baskimaa aladelt. d'Athos küll hukkus duellil 1645, Porthose ja d'Aramitzi edasine saatus on selguseta. De Tréville'i saatus on palju selgemini teada, pärast 1646 aastat on ta taandunud uutesse valdustesse Gascogne'i aladele, olnud ka Foix asevalitseja, suri 1672.

Frank Finlay, Oliver Reed, Michael York ja Richard Chamberlain Kolmes Musketäris (1973)


Musketäride hulka on Charles de Batz-Castelmore d'Artagnan tõstetud 1644, otseselt Mazarini agendi ja soosikuna. 1652 on ta ülendatud kaardiväe leitnandiks, 1658 aga hallide musketäride kaptenleitnandi (kelleks oli Neversi hertsog Philippe Mancini) abiks. Rahanduse superintendandi Nicolas Fouquet vahistamisega 1661 sai d'Artagnan ka tegelikult kuulsaks. Musketäride esimese kompanii kaptenleitnandiks sai d'Artagnan 1667.

Musket
Eestlaetav pikk sileraudne tulirelv, mida kasutasid peamiselt jalaväelased. Pikka aega kasutati musketeid kui soomust läbistavaid relvi raudrüüs rüütlite vastu ja toetati nendega arkebuuse ning piikidega relvastatud jalaväge.

Iga musketäride kompanii pidas ülal kortermeistrit, kaplanit, apteekrit, sadulseppa, seppa, trummi- ja oboemängijaid, sõdureid. Iga musketär maksis oma rõivastuse ja varustuse küll ise kinni, kuningas maksis vaid kahurite ja musketite eest, mõõgad ja püstolid hankis musketär ise.

Rahuajal läks 18. sajandil musketärina teenimine igale neist maksma ligi tuhat, sõja ajal 2000 liivrit. Vaene mees võis seega musketärina teenida vaid rikka sponsori abil. Alguses puudus neil isegi ühine univorm, hiljem said nad aga endale ka äratuntavama vormi, milles küll rohkem punast kui sinist.

Olles ligemale poolteist sajandit kuningaid teeninud, saadeti 1776 nende üksus aga laiali, sest kuningal polnud enam raha. 1789 nad toodi tagasi teenistusse, kuid kohe revolutsiooni järel saadeti laiali. 1814 reformiti neid jälle, et nüüd juba lõplikult 1816. aastal laiali saadetud saada.