USA kosmoseagentuur NASA on lõunamandril toimuvat pikemat aega jälginud, ka on liustike lagunemise tunnistajaks Antarktika rannikuil asuvad uurimisjaamad. Larseni liustikul küll uurimisjaamu ei paikne, aga Antarktika poolsaarel, mille küljes see liustik on, asuvad ridamisi USA, Ukraina, Argentina ja Briti (Rothera) uurimisjaamad.

Antarktika poolsaar (mis sirutub mandrilt Ameerika lõunatipu suunas) on üks kiiremini soojenevaid kohti maakeral, kuna alates 1950. aastast on keskmine temperatuur seal kerkinud vähemalt 2,5 kraadi.

Liustikuosa Larsen A langes Antarktika küljest ära juba 1995. aastal, Larsen B 2002. aastal. Larsen A oli suuruselt võrreldav pooleteise Hiiumaaga, B aga juba poolega meie Virumaast. Larsen C on aga Eestist suurem, 50 000-ruutkilomeetrine, suuruselt neljas liustikuala Antarktikas, mille merre vajumine ei tekita mitte ainult lugematul hulgal jäämägesid, vaid võib mõjutada ka maailmamere pinna kerkimist.

Liustikud võivad olla kuni kaks kilomeetrit paksud, kusjuures sulamise ajal kõrgub nende serv mere kohal enam kui saja meetri kõrguse müürina.

Larsen B langemine ookeani 2002. aastal.

Jama ka Brunti liustikuga

Briti uurimisjaam Halley VI paikneb Larseni väljadest kaugel, Weddelli mere vastaskaldal, aga ka selle all oleval Brunti liustikul on nüüd kliimasoojenemise tõttu tekkinud suuremat sorti mõra. Uurimisjaam ise pole ohus, aga parem oli karta kui kahetseda. Jääkooriku hõrenemine jaama all sundis seda suuskadel seisvat uurimisjaama 23 kilomeetrit eemal asuvasse uude kohta kolima.

Uurimisjaamad Antarktikas
Wikimedia commons